Igavus mõjub lapsele hästi
Lapsevanemad, kes tahavad, et lapsed kogu aeg millegagi tegeleksid, võivad
panna põõna nende loomevõimele. Äsjasest uurimusest selgub, et lapsed vajavad
aega “igavlemiseks” – hetki, mil nende järele ei valvata ja mida ei täida
säärased abivahendid nagu teler või arvutimängud. Siis saab nende kujutlusvõime
täielikult välja areneda.
Uurimuse autor väidab, et tänu murelikele
lapsevanematele ja moodsale tehnoloogiale jäävad lapsed järjest sagedamini ilma
eelmiste põlvkondade jaoks tavalisest vabadusest ja
sõltumatusest.
Keskklassi pered, kus mitmesuguste organiseeritud tegevuste
vahel, nagu balleti- või tennisetunnid, lõbustatakse lapsi televisiooniga, pole
väidetavalt sugugi paremas olukorras kui pered, kes ei saa selliseid
meelelahutusi endale lubada.
“Kiiruse, sundimatuse, pideva tegutsemise,
kohese naudingu ja mitmekülgse meelelahutuse kultuur, mis on kujunenud normiks,
on kahtlemata muutnud tegevusetuse hetked raskemini talutavaks, eriti lastele,
kes ei tea midagi teistsugusest ajastust, mil lapsed pidid omaenda nõu ja jõuga
hakkama saama,” öeldakse uurimuses.
“Televisioon või video on “augutäiteks”
tegelikult kogu aeg saadaval... mistõttu lapsed on harva ilma meelelahutuseta
ega satu peaaegu kunagi olukorda, kus peavad süüvima omaenda mõtisklustesse või
algatama ise mõne tegevuse.”
Uurimuses, mille tegi dr Teresa Belton East
Anglia ülikoolist, analüüsiti muu hulgas 400 lühijuttu, mille olid kirjutanud
kahte rühma jagatud 10–11aastased lapsed. Osa neist veetis vaba aega iseenda
hooleks jäetuna ja teised kasutasid seda peamiselt teleka
vaatamiseks.
Belton palus lastel kirjutada “näost aknal” ja jälgis, kas
lapsed jäljendasid oma kirjatöödes vaid televisiooni süžeesid või kirjutasid
midagi originaalset omaenda kujutlusvõimest lähtudes.
“Ehkki selgus, et ka
ekraanimaterjal võib käivitada värskeid mõtteid, esines sääraseid kujutlusvõime
puhanguid haruharva,” tõdes Belton. “Lugudes, milles tundus olevat kõige
rikkalikumalt ideid, mis olid kõige võluvamad, mis mind kõige rohkem köitsid ja
naudingut pakkusid, ei paistnud olevat mingit seost ekraanil
nähtavaga.”
Belton jõudis järeldusele, et televisioon pigem lämmatab kui
stimuleerib laste kujutlusvõimet ja väljendusoskust.
Jaanuari algul toetasid
tema uurimust ka teised asjatundjad väitega, et “igavlemisaeg” annab
märkimisväärse panuse lapse arengusse. Mõned leidsid, et heasoovlike
lapsevanemate püüded laste elu kõikvõimalike kooliväliste üritustega täita
võivad anda vastupidiseid tulemusi.
“Lastele on vaja anda aega
eemaletõmbumiseks ja mõtisklemiseks, sest just mõtiskluse ajal tulevad parimad
ideed,” ütles laste eelkoolihariduse spetsialist Audrey Curtis. “Inimene ei õpi
kunagi iseseisvalt mõtlema ega ideesid genereerima, kui teda pidevalt
suunatakse ettemääratud tegevuste juurde.”
Oma seisukoha ilmestamiseks
meenutas Curtis W. H. Daviese tuntud luuletust “Jõudeaeg”. Selle avaread
kõlavad järgmiselt: “See muret tulvil elu väärt mis oleks, kui aega seisatuda,
uudistada poleks?”
Curtis nimetas mõningate vanemate kalduvust suruda laste
päevaplaani liiga palju ettevõtmisi “keskklassi sündroomiks”. Selle nähtusega
on hästi kursis kolme lapse ema Jane Myerson (45) Lääne-Londonist. Pärast
esimese lapse India sündi tundis Myerson “kohustust” panna ta kirja imikute
massaaži ja muusika- ning tantsutundidesse – seda kõike enne lapse kolmeseks
saamist.
“Alles tagantjäreletarkusega ja pärast nende tundide läbitegemist
ning nähes, kuidas laps vaheaegadel ilma nende tundideta õitsele puhkeb, saab
inimene aru, et vahest on seda kõike natuke liiga palju,” tunnistab
ta.
Seepärast vähendas Myerson sääraste organiseeritud ettevõtmiste hulka
oma järgmise kahe lapse, Caspari ja Juno puhul. “Ma usun igavlemisesse, sest
igavlemise abil õpivad nad looma oma maailma,” sõnab ta.
Sõber
õpetas igavlema
Kui ma väike olin, ei tohtinud me vennaga kunagi nii
palju telekat vaadata, kui oleksime tahtnud. Ema ütles tavaliselt, et see ei
ole silmadele hea. Ta arvas ka, et me peaksime oma ajaga midagi targemat
tegema.
Ühel pühapäeva hommikul tahtsin kangesti mingit lastefilmi vaadata.
Aga sain vaatamata kõvale mangumisele vaatamiskeelu – tuba oli koristamata.
Lapsest peale on mul kodus olles tunne, et niisama istuda on ebaviisakas. Ema
kohe peab kogu aeg midagi toimetama.
Suureks saades olen aga aru saanud, et
vahel on hea ka niisama logeleda. Nüüd tuleb ette, et sõidan ilusa ilma puhul
keset tööpäeva mere äärde või metsa. Vahel lähen aga poole loo kirjutamise
pealt linna vahele jalutama, et hinge tõmmata.
Õppisin seda ühelt sõbralt,
kes talitab nii veel sagedamini kui mina. Ega sekretär ja kolleegid tavaliselt
teagi, et ta kusagil rannakivide vahel ringi luusib. Arvavad hoopis, et istub
mõnel tähtsal kohtumisel.
Mulle tundub, et sellised vaiksed hetked
iseendaga on vahel olulisemadki kui mõne tähtsa inimesega lobisemine. Siis saab
asjade üle järele mõelda – olgu siis vannis, tugitoolis, metsa all või
linnatänaval.
Helen Urbanik