Teil on küll vist üks hea päev!
Mu rahakoti vahel vahel on 92 krooni paberraha ja kaheksa krooni peenikest.
Veel on seal Hansapanga maksekaart Maestro ja pildiga
pressikaart, mõlemad lõpetasid kehtivuse kaks aastat tagasi. Eesti
Telefoni kaart, tiigriga. Tänavuse Helsinki International Horse Show rinnasilt,
igasugu tšekke ja mõttetut pudi. Ja nimekaart, kus on telefoninumber
peal.
Ostsin selle rahakoti kunagi pool kuus hommikul ühelt kassiahastuses
soomlaselt. Tal oli lilla ülikond, ta nina oli verine ja ta vajas
viivitamatult 25 krooni, et oma piinu õllega
leevendada.
Tartu
Poetan rahakoti pingile Toomkiriku
varemete lähedal. Valik on õige. Ei möödu kolme minutitki, kui pingi
juures peatub lõbus rühm seltsilisi (daamil on valged püksid), ja
kui rühm oma teekonda jätkab, rahakotti enam pingil ei ole.
Kadri
Kõusaar (üliõpilane) läheb parasjagu üle Toomemäe poodi lehtsalatit ostma, näeb
mind ja sisustab mu aega sundimatult kaks tundi. Ta kiidab Kerttu Rakket
(et sel on ikka uskumatult nõtke intellekt), juurdleb, kas maksaks veeta
suvi keskealise Hispaania onukese juures tolmu pühkides. Kõusaare
prognoos rahakoti asjus on pessimistlik – vaevalt leidja mulle kunagi
helistab. Ja et vaevalt ta selle 92 krooni eest ka Loomingut või
Vikerkaart ostab. Ta lööb oma leiu laiaks jäätisekokteili ja
kanapraega Wilde rõdul.
Kurbade mõtetega sõidan Tartust minema.
Lähenen
Äksile, kui heliseb telefon, võõras mees otsas.
Madis jah? - Jah. - Eks
Madis ole vist veidi mures ka? – Jah, on küll. - Eks Madisel ole rahakott vist
ka ära kadunud!- Õige! - Eks Madis tuleb nüüd ilusti Atlantise
juurde ja ta saab oma rahakoti tagasi!
Atlantise juures kingib vallatu
seltskond (ühel on valged püksid) mulle pudeli Saku Originaali. “Eks meil
hakand südametunnistus piinama.”
Jõgeva
Jätan rahakoti Jõgeva
kaubahalli ette pangaautomaadle. Viis minutit hiljem võtab selle turd sell,
istub Audisse ja tutvub leiuga. Minuti pärast helistab ja kutsub mu poe ette.
Vaatab mulle otsa, kulm kortsus. Teen sundimatu sissejuhatuse, et küll mul
ikka praegu vedas, oleks keegi teine...
“K u r a d i moodi
vedas!” hääldab sell.
Tänan ja kaon.
Paide
No kus on Paide
inimeste silmad pühapäeva pärastlõunal? Täpselt tund aega läheb, enne kui
kvartett nooremapoolseid isikuid (neist kolm on naissoost) avastab priske
rahakoti jalgteel kirikuesisel platsil.
Üks (teksaülikonas) kükitab järsku
maha, vaatab ringi, torkab rahakoti hõlma alla ja sooritab lüheldase, kuid
kiire jooksu esimeste majadeni.
Minut pärast põgusat ekskursiooni minu
rahakotis, hüppab teksakandja õhku, huilgab jabadabaduu!!! Vehib
rusikatega, ja näitab igati mitmekesist koreograafiat.
Siit ei tule
tagasi midagi.
Türi
Järgmise rahakoti, ilusa pruuni nahast asjakese,
mille ma jätan Türi kaubamaja rahaautomaadi peale, ostis kolleeg Tiina Kaalep
kunagi Preatoni keskusest Tallinnas. Kolm nädalat tagasi unustas ta selle
auto kapotile. Tegi kaks hoogsat vasakpööret ja kaks hoogsat parempööret
ja kui koju jõudis, rahakotti kapotil enam ei olnud. Koti koos selles
oleva varaga tagastas Tiinale päev hiljem üks laevakokk.
Nüüd siis
Türi. Kaubamaja ees tuleb oma tumehallist Opel Vectrast olematuks
pöetud juuste ja mustade prillidega tegelane. Suundub rahaautomaadi
juurde, võtab sealt rahakoti. Teeb kingade klõbisedes mitu astet korraga, istub
autosse ja sõidab teise poodi. Ilmselt pakub olematuks
pügatud soenguga sellile huvi, kas Kaalepi Visa-kaardil on suur või väga
suur summa.
Tagasi ta ei helista.
Valga
Ekspress võiks
kirjutada, kuidas Valgas ei saa välismaa turistid minna Sepa tänavat pidi
Valka, räägivad mulle sümpaatsed daamid i-punktis Valga linnavolikogu majas.
Kirjutan neile külalisteraamatusse tegevusjuhise: rääkigu murest mõnele
kohalikule keskerakondlasele, küll need asja enne valimisi rõõmuga joonde
ajavad.
Välja minnes
pillan rah akoti trepi peale maha. Varsti helistavad naeru lagistavad i-punkti
tädid ja tunnevad erilist rõõmu ajakirjaniku äparduse
üle.
Võru
Ei midagi põnevat. Statoili bensiinijaamas jätan
rahakoti bensiinikalonka peale. Tuleb vanem mees, võtab rahakoti, sisse ei
vaata, hüpitab peo peal. Ja annab müüjale
üle.
Põlva
Põlvas märkab rahakotti viieaastane plika ja
raporteerib leiust emale. Ema annab plikale mingeid juhiseid, mispeale plika
konfiskeerib rahakotist raha (umbes 25 krooni) ja lippab edasi.
Nelja minuti
pärast märkab rahakotti vanem isand. Võtab üles, uurib, vaatab ja astub edasi.
Mõni aeg hiljem näeb mees tänaval Ekspressi kirjaga autot. Võrdleb omavahel
pressikaardil olevat fotot originaaliga, kes istub roolis, ja astub
karmilt juurde.
See olete teie või? - Mina jah - On see teile
vajalik asi? - Jah. See on mu rahakott. - Miks ta teil maas vedeleb
siis?
Viljandi
Kas panna rahakott Jakobsoni või Köleri ausamba
jalamile? Jakobsoni juures käib liiga palju inimesi. Köleri juures paistab
päike fotograafile objektiivi. Kino juures ka ei saa. Seal peesitab kottis
pükstega salkus vanamees.
Nii, ja nüüd lugupeetavad, kus on mu oma
rahakott? Oli vasakus pinsakutaskus. Enam ei ole.
Panin vist portfelli?
Portfellis ei ole. Autos? Autos ka ei ole. Kohvikus? (Lähen küsin järele.) Seal
ka ei ole.
Pangakaart, Statoili kaart, haigekassakaart, raamatukogu ja
igasugu uksekaardid! Juhiluba, autopaberid! Kõik!
Ma olen mõttes tänulik
fotograafile, et see naerma ei hakka. Jama küll!
Ja siis tuleb kõne.
Madis? – Jah - No täna on teil küll hea päev! - Mis mõttes? – Rahakott
ei ole kadunud või? - On jah. - Novatt. Ma olen Männimäel. Mu naine kümme
minutit tagasi leidis keskväljakul Jakobsoni juurest.
Mees sõidab
kohale, toob rahakoti ära ja räägib, et tal on mitu korda sellist
asja juhtunud. Et ta teab, mis see tähendab. Tal on seljas Navitrolla pluus
kirjaga "Tegelikult olen ma hea".
Tallinn
Kaotan rahakoti Estonian
Business Schooli trepil ja see on mul nelja minuti pärast käes. Pedagoogilise
Instituudi ette Narva maanteele kaotatud rahakotiga läheb kauem, aga selle
eest on valvelauatädi riputanud üles hoolikalt maalitud loosungi: Kaotatud
rahakott!