Piranesi unistused ja arheoloogia

Kunstiajaloolane Anu Allikvee selgitab meile, miks 18. sajandi suurima itaalia graafiku näitus Kadrioru lossis on külastamist väärt.

Kindlasti on paljud märganud Tallinnas plakateid, millel olevat Constantinuse võidukaart varjab pisut kummaline tekst: PIRANESI UNISTUSTE ARHEOLOOGIA. See tekitab küsimusi. Tõesti, mis saab olla ühist unistustel ja arheoloogial? Ehk vaid see, et mõlemal juhul on kõige olulisem peidetud sügavale.
Aga kes või mis on Piranesi? Neile, kes pealkirjale järgnevat peenekirjalist selgitust lugeda ei viitsi, võib see tundmatu sõna meenutada ehk mingit itaalia rahvusrooga (a la tiramisu). Tegemist ei ole siiski ei toidu ega uue itaalia restorani reklaamiga, sest Giovanni Battista Piranesi (1720–1778) on üks põnevamaid 18. saj kunstnikke, suur UNISTAJA ja hinnatud ARHEOLOOG. Kuid mitte ainult!
Nimelt oli ta samaaegselt ka …

… ARHITEKT. Kuigi Piranesi oli hariduselt ehitusmeister, kes puutus selle töö praktilise poolega kokku üsna vähe, tuleb rääkida temast kui graveerimisnõelaga töötavast arhitektist. Kõigepealt ei olnud ta kunsti peateema mitte inimesed, vaid antiikne ja kaasaegne Rooma ja selle ümbruse vana ja uus arhitektuur. Teiseks näeb ta professionaalina ehitisi tavainimesest erinevalt. Kuigi vahel tundub, nagu püüaksid ta objektid füüsikaseadusi eirata, on isegi ta ebamaised vanglad spetsialistide arvates ehitatud täiesti maistest materjalidest ning seejuures tehniliselt õieti projekteeritud!
Samamoodi avaldub Piranesi töödes ka ta lavakujundaja ettevalmistus, mis mõjutab kompositsioonide ülesehitust, suunab vaataja pilgu diagonaalis (lava)sügavusse ja muudab majad pidulikeks ja võimsateks kulissideks eluteatris.

… GRAAFIK. Oma loomult oli Piranesi siiski eelkõige sündinud graafik. Ta oli virtuoos, kes ei korranud oma tuhandes (!) ofordis juba kord omandatud võtteid, vaid varieeris oma kunstnikukäekirja vastavalt meeleolule ja teose teemale. Tema uurimusliku eesmärgiga loodud tööde teostus on teaduslikult täpne, kuiv ja lineaarne. Müstilistele “Vanglatele” iseloomulikud pikad intensiivsed joontevihud on spontaanse, otse alateadvusest väljavoolava hetkeinspiratsiooni tunnuseks. Jõulises, mahlakas laadis linnavaadetel näeme seevastu musta tooni sellist varjundirohkust, et need mõjuvad kohati peaaegu värvilistena.

… TEADLANE. Piranesi oli teadlane nii otseses kui ka eriti ülekantud mõttes. Nagu paljud kaasaegsed, unistas ta möödunud aegade teistest kultuuridest, millega saavutatakse kontakt vaid arheoloogia kaasabil. Jäädvustades leide ning uurides muistseid ehitusviise, osales ta sageli tõelistel väljakaevamistel. Piranesi 1756 ilmunud neljaköiteline uurimuslik gravüürikogumik “Rooma muinsused” tegi tast ühe juhtivama antiigitundja Itaalias.
Teiseks kujunes ta looming omamoodi vaimseks arheoloogiaks ehk teisisõnu inimeses endas peituvate, kuid sellal ammu-unustatud (antiiksete) väärtuste ülesleidjaks. Just sealt pärineski ju valgustusajastu unistus Vana-Rooma “kuldajast”, mille uurimine ja tundmaõppimine süvendas usku demokraatia, õigluse ja korra võimalikkusesse kaasajalgi.

… MÕTLEJA. Erinevalt ajajärgu üldisest hoiakust puudub tal sentimentaalsus ning ta ei haletse ei lagunevaid ehitusmälestisi ega neis pesitsevaid vaeseid. Samas pole ta laad pelgalt fikseeriv, pigem filosoofiline. Uurides, mis on siin ilmas mööduv ja mis on jääv, proovib ta aru saada elu lõputust ringkäigust ning näha nii hoonete kui ka inimeste fassaadi taha peidetud olemust.
… PSÜHHOANALÜÜTIK. Piranesi võib näidata meile päikesepaistet, mis mõjub kui tulevikulootus, ning kujutada varemetest tõusvat elu kui usku hariduse ja mõistuse võitu. Aga ta võib viia vaataja ka maa-alustesse hiigelvanglatesse nagu oma ajastu kollektiivsesse alateadvusse, kus peidavad end vangistatud vabaduseiha, allasurutud demokraatiavajadus ning tagakiusatud eneseväärikus.

… TÕELINE ROOMLANE. Olles sündinud ja kasvanud Veneetsias, linnas, kus ranget ja väärikat antiiki asendavad maalilised kanalid ja neil peegelduvad õhulised paleed, tunnetas ta Rooma kui linna omapära sellega harjunud kohalikest intensiivsemalt. Loomulikult ja vabalt ühendas ta oma teostes siinse mineviku ja oleviku. Seepärast ei mõjugi ta peamiselt antiikmälestisi tutvustavates sarjades võõrana ei baroksed ehitised ega ka pühamu küljes lehviv pesu.

… ÕPPEJÕUD. Piranesi ainus tõeline õpilane oli ta poeg Francesco, kellest samuti sai graafik. Ta ei pidanud kuskil loenguid ega rajanud isegi oma koolkonda. Ja ometi oli ta hinnatud õppejõud ühes ainulaadses õppeasutuses, mida ta oponent Johann Joachim  Winckelmann nimetas “kogu maailma kõrgkooliks” ja “Euroopa akadeemiaks”. See kool oli Rooma, Igavene Linn, mille vaatamisväärsusi oma gravüüride kaudu tutvustades andis ta uute põlvkondade kasvatamiseks enam kui paljud tõelised õpetajad.
… MEEDIATEGELANE. Paljude Piranesi kaasaegsete arvates suutis ta estampide vaatlemine asendada Rooma külastamist. Tänapäeva inimeste silmiski sarnanevad need kaadritega Roomat ja antiiki käsitlevast põnevast õppefilmist. Seega on vana graafika mitte ainult fotode asendaja, vaid ka nüüdisaegsete meediate eelkäija ning Piranesi looming kui 18. sajandi televisioon, mis vahendas inimestele muuhulgas teadmisi ammukadunud kultuuridest.

… MODERNnE INIMENE ja seda nii oma ajastu kui isegi tänapäevases mõttes. Seetõttu ei kanna ta ainsal tema eluajal valminud portreel korraliku kodaniku moodi patsiga parukat, vaid näitab vabameelselt oma hõrenevat juuksevaru.
Ühtlasi on teada, et ta kirglik, ülevoolav temperament ning taltsutamatu tegutsemistung tingisid nii ekstsentrilise elustiili, mil polnud midagi ühist isikupära allasuruva valgustusaegse kombeõpetusega.
Oma ajast tunduvalt ees olid ta seisukohadki, mis vastandusid Vana-Kreekat absolutiseerivale teoreetikule Winckelmannile. Viimane väljus küll diskussioonist võitjana ja sai uue stiili – klassitsismi peaideoloogiks, kuid paari põlvkonna möödudes osutusid õigemateks siiski kunstniku seisukohad.
Erinevalt oma vastasest ei otsinud Piranesi nimelt antiigist mingeid kättesaamatuid ideaale, mille jäljendamisega loodeti saavutada täiuslikkust. Mõistes, et tagasiteed minevikku ei ole, kujutas ta kaasaja saavutusi Vana-Rooma omade kõrval kui võrdväärseid.

… EDUKUSE ETALON. Olles mõnes mõttes pigem 20. kui 18. sajandi inimene, kuulub ta nende hulka, keda siinmail nimetatakse tegijateks. Toetudes vaid oma andele ja ettevõtlikkusele, võis ta saavutada kõik, mida seni pakkusid oma kangelastele vaid muinasjutud.
Olles nii kunstnikuna kui oma loomingut ise trükkiva ja müüva ärimehena väga edukas, sai ta kuulsaks ja rikkaks (elades lõpuks isegi talle kuuluvas lõbusa nimega palees – Palazzo Tomatos). Ta abielust võrsus kaheksa järeltulijat, kellest kaks poega suundusid ärist poliitikasse. Erinevalt oma paljudest kolleegidest oli ta loojana nii iseseisev, et ei sõltunud mitte tellijatest, vaid pani need õhinal ootama, mida temal oli neile pakkuda.
Ja peale selle kõige oli ja on Piranesi…

…MÜÜT. Piranesi ja ta looming muutusid legendaarseks juba ta eluajal. Üle Euroopa osteti temalt massiliselt kõike – üksiklehti, sarju, albumeid. Neist vaimustusid nii idealistlikud antiigiihalejaid kui ka tulu ihkavad antikvaarid, nii trenditeadlikud aadlikud kui asjatundlikud haritlased.

“Unistuste arheoloogi” Piranesi müüdiga on võimalik tutvuda ta 21 originaalteose vahendusel 15. septembrini Väliskunsti Muuseumis Kadrioru lossis.