Wannabe Aishaniya
Kõigi spämmitõrjete kiuste olete ikkagi näinud toda Eesti-kannet Uncyclopediasse ja hea ongi. Sest siis teate ka toda kirillitsas "Welcome To Estoniat".
Kes võis arvata, et sellest multimiljonilisest kaapekakust saab nii väikese nihkega täiesti adekvaatse eesti brändi? Siin ta on, kõigile näha ja tunnistada: kogu meie hüsteerilise läändeponnistuse taga on üdini küündiv Vene-hirm. Too uelkamm lähtub ju kargokultuslikust ebausust, et kui meelitame siia hektarite kaupa strateegilisi investoreid ja maksujõulisi turiste, siis Venemaa ehk ei julgegi meid rünnata.
Ja reaalsus? Mitte Positively Transforming, vaid Brothel With a Backyard: Tallinn on odavalt saadaval sületantsijana briti poissmeeste ja skandinaavia pervode reite vahel, muu Eesti spaade ja turismitaludena, kus ärajoodud magu ja haigeks kepitud konte tohterdada.
Püüdes iga hinnaga olla Lääne väärilised, loovutame oma kultuurilise iseseisvuse vabatahtlikult ja oleme tarbimisõndsuses orjemad kui olime iseteadlikena Nõukogude impeeriumis. Aga võib-olla meil ongi eneseteadvuse tõusuks kogu aeg härrade piitsa vaja. Mis seal siis häbeneda, masohhism pole ju tänapäeval enam perverssus.
Niipea kui tundub, et Mats ei tõmbagi enam USA või Venemaa ees küüru selga, selgub, et ta koogutab hoopis kolmandas suunas. Juba on ka too kirillitsas bränd moest läinud: teise poolaasta trend näeb ette hieroglüüfe!
Mis on juba lihtsalt jabur. Venemaaga on ajalooline pretsedent, aga pugeda Hiina ees – miks küll!? Sest mida muud siis on too riigijuhtide äravingerdamine kohtumisest dalai-laamaga? Needsamad käed, mis vaevu viisteist aastat tagasi olid pikal lääneriikide tunnustuse järele, näitavad nüüd ühele maailma targemale mehele ja ta rahvale fikuskit!
On ülimalt süüdimatu arvata, nagu me säärase käitumisega suurriikide respekti võidaks – väikeste hulgas laseme end alla niikuinii. Aeg, mil tunnustamata väikerahvaste südameid sai võluda pelgalt oma glorioosse laulva revolutsiooni ordeneid kõlistades, on ümber. Tegusid on vaja.
Ja tegusid lubatakse! Juba lõõritab sotsdemokraat (of all things!) Jüri Tamm uuest ja paremast kolonialismist, ikka sinnasamma Hiinasse, kus me hakkame uhti-uhti-uhkesti suurtööstust arendama. "Eesti piir käib Hiina müürini" on eilane hitt – täna on müür Matsile põlvini ja miljard onkilooni ihkab tsivilisatsiooni!
Ent me ei saa härradeks – jääme vaid kubjasteks oma "strateegiliste investorite" lõa otsas. Sisimas teame seda. Ja selle pärast olemegi nii hirmul, koogutades kordamööda kõigisse ilmakaartesse, et ka järgmine isand meid sigalasse ei peksaks, vaid sülekoeraks võtaks. Sest härra sülest haukudes tuleb kohe endal ka valge inimese tunne. Või kollase.
