Camp kuulub heterotele muide ka...
Jõudsime kolleeg B-ga arvamusele, et camp tuleks homokultuurilt ära võtta. Heterod tahavad ka vahel selle nähtuse ilminguid nautida! Arvamuseni viijaks oli The Divine Comedy (ehk Neil Hannoni) looming. Estraadilauljalik vokaal, irooniline, tihti dekoratiivsetesse seadevinjettidesse mattuv muusika, pagana head meloodiad ja ikka mingi camp-virvendus alati, Hannonil, ilmsel heterol jätkub seda.
Uus album on
üllatustevaba, kui maha arvata avaloo "To Die A Virgin"
kohutavalt ELOlik kõla. Ikka selline retrolik, vahel nukker
irooniamäng. Vaid kohtumine mitte-nii-hetero campiga
coveris The Associatesi surematust loost "Party Fears Two" teeb
nõutuks, no milleks selline elujaatav marsitakt ja võltsflamenco?
Camp teeb siin campile liiga ja kuidas veel... 6
Tõnu Kaalep
Lily Allen
"Alright, Still"
(Regal)
Ulakas ja mitmekesine plikapop.
Briti popp on alati olnud
veidi nahaalsem, humoorikam ja vastuolulisem kui Ameerika oma. Inglismaa
tabelites sel suvel oma singliga "Smile" ilma teinud Lily Allen
(tuntud Briti koomiku ja näitleja Keith Alleni tütar muuseas) vastab
sellele võrdlusele täiesti, paisates teismeliste kõrvu
värvikireva segu lite-reggaest ("Smile"), The
Streetsist ("Knock ‘em Out"), 60ndate liftipopist
("Everything's So Wonderful"), ska'st ("Not Big") ja
baggy'st ("Take What You Take"), nimetades vaid mõnd. Lily
Alleni tekstid on eneseiroonilised ja muusika üsna nunnu pealispinna alt
hakkab mingi hetk välkuma väike sädelev tera, mis torgib selle
idülli auke täis. "LDN" on positiivne
mariachitrompeti-lugu, mis lähemal vaatlusel räägib
Londoni kahepalgelisest näost, kus vanamuttidele lüüakse kiviga
pähe ja tänaval võtavad päikest kräkihoorad.
"Everything's Just Wonderful" pakub sarnast vastuolu lillelise
heliriba ja teismelise kohta üsna ootamatu sotsiaalkriitika vahel, mis
tegeleb meilegi tuttava probleemiga - sellega, kuidas pangad kontrollivad
ühiskonda ja annavad laenu ainult nendele, kes pole elus kordagi punase
tule alt läbi jalutanud. Kokkuvõttes on Lily Allen igatahes
värskem kui tema USA kaasaegsed teismeea-staarid, sest ausalt öelda
ei kujuta ette Pinki sotsiaalteemadel sõna võtmas või
Aguilerat pubis mehi kritiseerimas. Ema keelaks selle lihtsalt ära.
7
Tristan Priimägi
Aleksander
Müller
"Ehk seni parimad?! Võib ju niimoodi ka!"
(Aleksander Müller)
Emajõe delta bluusi-isa parimad palad.
9
Priit Liiviste
Def Leppard
"Yeah!"
(Mercury)
Poisid, aga teeme ühe kaverite plaadi...?
Teatud perioodil (1983-1992) maailma kõige üleprodutseeritum bänd ja pop-metali epitoom esitab sellel albumil lugusid oma noorusaegadest, ehk siis laule, mille saatel nad üles kasvasid ja mis neid mõjutasid. Sealjuures on vanad (albumi kaaskirjas) nii härga täis ja entusiastlikud, et astu või ritta, aga ei saa, sest ka parimal juhul on tegu üdini nostalgilise albumi ja pigem kultuuriloolist kui muusikalist väärtust omava materjaliga (või kes teine peale leppardite ea- ja rahvuskaaslaste selliseid artiste nagu David Essex, Sweet, Badfinger, T. Rex jne. tänasel päeval enam tõsiselt võtab?).
Esituslikust küljest võiks bändile ette heita orjalikku originaalilähedust, sest ainus pala, mille kaverdamine antud juhul tõepoolest õigustatuna tundub, on leppardlik versioon The Kinksi 40 aasta vanusest hitist "Waterloo Sunset" (huviline võis selle loo leida küll juba Def Leppardi kahe aasta taguselt best of kogumikult), kus on tõesti saavutatud uus ja kuulamist vääriv kvaliteet.
Def
Leppardi teist kirstunaela sellel albumil illustreerib Thin Lizzy "Don't
Believe a Word". Nimelt on Phil Lynotti (kes nüüd tegelikult
küll ka mingi suure algustähega laulja polnud) hääl
sedavõrd looga kokku kasvanud, et selle asendamine Joe Ellioti
paberõhukese vokaaliga tundub juba pühaduseteotusena. 5
Andri Riid