Erilised teened

Vaikselt ja märkamatult hakkas 8. juulil kehtima seaduseparandus, mis teeb rõõmsaks mitmed rikkad ja mõne vähem rikka mehe. Küsimus on kodakondsuses. Kuni selle teisipäevani oli tarvilik, et mees, kellest tahetakse jõuga ja erilistele teenetele viidates teha meie riigi kodakondset, peab vähemasti viis aastat siin elama.

Nüüd on see tarbetu takistus seadusest välja puksitud. Ei pea Eestis elama. Piisab rahast. Ja pole tarvis ei eesti keele oskust, vähimatki kultuuritundmist ega vannet, et kodanik on oma riigile ustav. Tarvis on vaid osta siia mõned majad, jagada heldeid lubadusi investeeringute asjus ja palgata õiged PR-mehed. Süsteem on lihtne: minister esitab kandidaadi valitsusele, kes teeb otsuse. Praegu on kodakondsust taotlemas kunagise ministri poeg, Venemaa kodakondne, ent Šveitsis elav Rustam Aksenenko. Tema taotluse põhiargumendiks on siia toodud ja tulevikus lubatav raha.

Kodakondsus on hindamatu asi. Kellel see olemas on, ei pea teda ostma. Olla Eesti kodanik on uhke tunne. See ühendab meid kõiki, kes me nägime selle riigi sündimist. Õigupoolest on see kõige vägevam asi, mis meie eluajal sündida sai ja sündiski. Ideaalis peaks just kodakondsus olema see miski võõrandamatu, mis jääb meile alles kõige viimases hädas ja mida võõrad raha eest osta ei saa.

Aga saavad.

Me teame, et on riike, kus euromiljonäride arv küünib protsendini rahvastikust. Saksamaal on see 0,9, rahvaarv on 85 miljonit. Arvutage ise, kui palju seal meie mõistes ülirikkaid on. Venemaa avarustes on eri kaaluga ärimehi samuti miljoneid. Raha on maailmas mägedena. Mis meile tundub röögatult kallis, on miljonärile kommiraha. Ja väga sageli pole rahamehe suur saladus vaid esimese miljoni saamisviis, vaid ka kõigi ülejäänud miljonite tekkimine on pehmelt öeldes kriminaalne. Asi, mis rikka mehe elu pahatihti ebakindlaks teeb, on tema passi värv. Kellel on oma riigis maksujamad, nagu see oli Preatoni juhtumil, kellel on keeruline reisida, nagu see Venemaa kodanikel teadupärast ju on.

Nii loemegi aeg-ajalt uudistest, kuidas karjääri lõpetav sportlane lasi endale erakorraliste teenete eest teha eesti kodakondsuse, et oleks mugav Euroopas reisida. Nagu telliks rätsepalt ülikonda - alati tundub liiga kallis, aga sobib paremini kui vana. Muide, ka erakorraliste teenete eest kodakondsuse saaja peab eelnevast kodakondsusest lahti ütlema, selle nii-öelda maha salgama. Kui riik sind just taga ei kiusa, on raske leida sellele teole aktsepteeritavat põhjendust. Miks peaks sünnimaale selja pöörama? Et oleks mugavam reisida?

Samas tavainimene - kelle teened on tavalised või vähem erakordsed (loe: kes pole piisavalt varakas) - peab kodakondsuse saamiseks läbima vägeva kadalipu - ta peab elama Eestis vähemalt 8 aastat elamisloa alusel ja ta peab sooritama kaks kuuldavasti väga rasket eksamit: ühe põhiseaduse ning kodakondsusseaduse tundmises ja teise eesti keeles. Eksamitest saab teda vabastada, kui inimene pole tervisliku seisundi pärast võimeline nõudeid täitma, eesti keele eksamist vabastab see, kui taotleja on saanud hariduse eesti keeles.

Erilised eksameid ei tee. Ka eesti keelt ei pea nad tundma. Nad lihtsalt on erilised.

Tahaks selgemalt näha seda piiri, mis teeb ühe inimese teened riigi ees nii eriliseks. Mitte kultuuri, teaduse või spordi vallas - need on täiesti arusaadavad asjad. Aga seaduses on olemas ka väljend "muud teened". Ja need tähendavad just nimelt raha liikumist ühelt kontolt teise le.

Eesti kodakondsus ei tohi muutuda tehingute objektiks. Tänulikkusel on piirid. Tahan näha laiapõhjalisemat arutelu selle ümber, kas transiidimiljonärid ja pealinna kinnisvarasse oma raha paigutavad välismaa ärimehed ikka peaks saama Eesti kodakondsuse.

Kui referendumiks läheb, hääletan mina selle vastu.