Saladus on tsiviliseeritud kooselu vorm
Saladus on tsiviliseeritud kooselu vorm
Javier Marias. “Nii valge süda”.
Tõlkinud Marin Mõttus.
Varrak, 2002. 319 lk.
Javier Mar?as (s. 1951 Madridis) on Hispaania keskmise generatsiooni kirjanik, kellelt nüüdseks ilmunud üheksa romaani ja mitu jutustuste- ning artiklikogu. Romaanidest olulisemad: “Hundi valdused” (1971), “Sajand” (1983), “Kõik hinged” (1989), “Nii valge süda” (1992), “Homme lahingus mõtle minule” (1994), “Aja must selg” (1998). Nagu paljud hispaania populaarsed kirjanikud, tegutseb ta regulaarselt ka kolumnistina, seda eelkõige päevalehes El Pa?s.
Mar?ase loomingut on tõlgitud kahekümne üheksasse keelde ja pärjatud hulga preemiatega. Kuid sellest ehk olulisemgi on fakt, et kodumaal on teda avaldatud ja loetud juba kolm aastakümmet. Ja seda Hispaania heitlikuvõitu kirjandusmaastikul (Hispaania on nimelt avaldatud raamatute arvu poolest maailmas viiendal kohal, aga inimeste lugemisharjumus on küsitluste põhjal üks Euroopa madalamaid. Siit tuleneb, et nimetuste ja uute autorite arv on muljetavaldav, aga uudisteos püsib kauplustes keskmiselt kaks kuud ja suur osa alustajaid jääbki ühe-raamatu-autoriteks).
Javier Mar?as on hariduselt filoloog ning töötanud õppejõuna nii USAs kui ka Oxfordis. Ta on tõlkinud hispaania keelde Sterne’i, Dineseni ja Conradi romaane ning Louis Stevensoni luulet. Sageli on tema loomingut analüüsides jõutud arusaamale, et Mariase kõige olulisem tegelane ongi keel ning kõik sellega seonduv – kõne, mõistmine, tõlgendamine, vale ja vaikimine.
Äsja ilmus “Varrakult” Javier Mar?ase romaan “Nii valge süda” (“Corazón
tan blanco”), mis on tema esimene tervikromaan eesti keeles (varem on
“Looming” avaldanud tema novelli “Pulmaöö”). Saateks raamatule nõustus Mar?as
ohverdama tunni oma uue romaani kirjutamise kõrvalt ning vastama mõnele minu
küsimusele
&n
bsp; &nbs
p;
Marin Mõttus
Hiljuti ilmus Eestis teie romaan “Nii valge süda”. Raamatu pealkiri ja moto on tsitaadid Shakespeare’i “Macbethist”. Viiteid Shakespeare’ile on teie loomingus palju. Millega Shakespeare teid ligi tõmbab?
Jah, Shakespeare’i juurde pöördun tõesti ikka ja jälle tagasi. “Nii valge südame” puhul on olemas ka teatav otseparalleel romaani sündmustiku ja “Macbethi” vastava stseeni vahel. Moto fraasi (“Mu käed on sama värvi nagu sul; kuid häbi on mul kanda nii valget südant”) tegelikult eriti palju tsiteeritud ei ole ja romaani jaoks avastasin ma ta suhteliselt juhuslikult.
Shakespeare on minu jaoks üks neist suurtest kirjanikest, kes nagu kutsuksid edasi kirjutama. Siin pole tegemist mingi konkurentsimomendiga ega sooviga kedagi “ümber kirjutada” – oleks ju naeruväärne püüda konkureerida Shakespeare’i, Cervantese, Dante või Montaigne’iga.
Shakespeare kutsub mind kirjutama eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, ta puudutas põgusalt paljusid teemasid, ilma et oleks neisse kõigisse süvenenud; tema loomingus on nii palju ideid, millest paljusid ta ainult mainib, mis tulevad korraks esile, aga jäävad põhjani uurimata. Nii võibki leida tema loomingust teemasid, millest ta on vaid üle libisenud ja mida saab edasi uurida.
Teine põhjus, mis kirjutama õhutab, on Shakespeare’i salapära. Shakespeare’ist on enamasti üsna lihtne aru saada. Aga mõnikord jääd sa teda lugedes äkki kuidagi toppama ja küsid endalt: Mida ta siin ütleb? Ma sain küll aru, aga kas ma ka mõistsin? Eeldades, et nende kahe sõna tähenduses on mingi erinevus. Ja äkki ei olegi enam nii selge, mida Shakespeare ütleb. On üks hea näide “Othellost”. Enne, kui Othello Desdemona tapab, ütleb ta mitu korda “It’s the cause, my soul, it is the cause” – või midagi sarnast. Sa loed seda mitu korda ja nagu saaksid kõigest aru, aga äkki küsid endalt: Mis cause, mis põhjus? Mida ta täpselt öelda tahab? Kõik see pole nii lihtne, kui algul paistab, ja just sellepärast ongi Shakespeare huvitav.
Mõned kriitikud leiavad, et romaani “Nii valge süda” minategelane Juan on passiivne inimene, kes soovib jääda elus kõrvalseisjaks ega taha võtta mingit vastutust. Ma pole sellega päris nõus. Ehk te sooviksite kommenteerida.
Minu arvates on oluline silmas pidada, et minategelane on elukutseline tõlk. Ta on inimene, kellel mingis mõttes puudub oma hääl, ta laenab oma hääle teistele välja; ta annab midagi edasi, ta kuulab, ta on harjunud tõlgendama mitte ainult sõnu, vaid ka liigutusi ja este. Kui oleme seisukohal, et kuulamine on passiivne tegevus, siis on ta tõesti passiivne, sest ta kuulab rohkem kui räägib. Aga ma pole sugugi kindel, et kuulamine on alati passiivne tegevus. Passiivsuse asemel võiks pigem öelda, et Juan on ootel. Ta ootab, ta ei tegutse.
Ühes retsensioonis oli öeldud, et Juan on mees, kes ei anna hinnanguid ega mõista kellegi üle kohut. Sellega olen küll nõus. Mitte et tal puuduksid tõekspidamised, aga ta põhimõtteliselt ei soovi teiste tegutsemise üle otsustada.
On ka öeldud, et Juan on arg, kuna ta ei taha mõnda asja teada. Juba romaani esimeses lauses ütleb ta, et on saanud teada midagi, mida ta tegelikult teada ei tahtnudki. Teadmine tuleb ise tema juurde. Selles mõttes võiks selle romaani anriks olla “antikrimka”: siin pole kedagi, kes püüaks midagi salajast välja selgitada, nagu tavaliselt kriminaalromaanides. Vastupidi: asjad tulevad ilmsiks, kuigi mitte keegi tegelikult ei tahagi neid välja selgitada. Mis puutub peategelase argusesse, siis oleneb, millise nurga alt vaadata. Vahel on vaja väga suurt vaprust, et millegi teadasaamisest loobuda. Vahel on tunne, et mõnes inimeses on midagi inetut, halba, alatut; sa tunned, et kui seda halba temast väga järjekindlalt välja kiskuda, siis teeb see asja ehk ainult hullemaks. Sellega on väga raske leppida, sest üldine tendents on ju kõik avalikustada, eriti veel siis, kui tegemist võib olla millegi halvaga. Inimesed ei talu eriti olukorda, kus mõne nende jaoks olulise inimesega seostub midagi halba, mida nemad põhjani ei tunne. Mõnes mõttes ongi romaani teemaks kooseksisteerimine saladusega. Tänapäeva maailmas püütakse sinnapoole, et saladusi ei oleks, ei avalikus ega ka isiklikus elus. Vähemasti kõik demokraatlikud ühiskonnad nõuavad transparentsust avalikus elus; nõuavad, et kõik välja öeldaks, et kõik oleks teada – isegi see, millega tegelevad riigi salateenistused, ja isegi sõja ajal, mil juba terve mõistus ütleb, et mõned asjad peavad saladusse jääma. Ja teatud mõttes on see ju väga hea. Sama tendents kehtib ka isiklikus elus – et poleks saladusi, et poleks hämaraid tsoone. Aga elu on tegelikult hämaraid tsoone täis. Tegelikult ei tea mitte keegi mitte kellestki eriti palju, isegi mitte iseendast.
Niisiis on saladus mu romaanis mõnes mõttes tsiviliseeritud kooselu vorm. Arvan, et kui saladusi üldse poleks, tapaksid inimesed üksteist veelgi rohkem, kui nad seda praegu teevad. Kui me teaksime kõike inimestest, kes meile mingil moel korda lähevad, oleks seal kindlasti palju ka sellist, mis meile ei meeldiks. Võib-olla need asjad tegelikult polegi olulised, aga kui nad valguse kätte tirida, kui nad välja öelda ja avalikuks teha, siis nende tähtsus suureneb, nad muutuvad olulisemaks, kui nad muidu on. “Nii valge südame” peategelane Juan usub, et mõnedel asjadel ei ole erilist tähtsust seni, kuni nad pole välja öeldud; küllap me kõik aimame vahel, et kusagil on midagi sogast ja inetut, aga kuni me seda ainult aimame, pole sellel erilist tähtsust. Seevastu, kui me juba otseselt teada saame, siis oleme kohustatud ka tegutsema.
“Nii valget südant” võib lugeda mitmes võtmes ja sinna võib sisse lugeda ka selliseid tasandeid, millele te ise võib-olla pole kunagi mõelnud ja mis teile ei meeldikski.
Küllap see nii on. “Nii valge süda” on mu raamat, millel on kõige rohkem lugejaid. Näiteks Saksamaal on müüdud üle miljoni eksemplari. Imelik – märksa rohkem kui Hispaanias. Ma poleks arvanud, et sellisel raamatul võiks olla nii palju lugejaid. Võib-olla tõesti sellepärast, et raamatut võib lugeda mitmes võtmes, nagu te ennist ütlesite. Kirjutades ei kujuta ma endale enamasti ette mingit konkreetset lugejaskonda; kirjutan sellest, mis mind huvitab, mõeldes, et kui see huvitab mind, ju see siis huvitab ka teisi. Mõned autorid tõesti kirjutavad mingile konkreetsele lugejale – naised, noored, väga haritud publik...
Teie loomingut on vahel kritiseeritud teatud “ebahispaanialikkuse” pärast – üsna veider põhjus kritiseerimiseks. Tooksin siin ühe paralleeli Eestiga. Nimelt muretsevad meil paljud inimesed viimasel ajal Eesti imago pärast – õigemini selle puudumise pärast. Muretsetakse selle pärast, et Eestit maailmas ei tunta, et Eesti ei assotsieeru õieti millegagi, et tal pole värvikat imagot, midagi talle igiomast...
(Segab vahele, nagu püüdes mind lohutada) Eesti assotsieerub ju kahe teise Balti riigiga... (hetke järele mõelnud) Nojah, ega tegelikult ka neil ei ole mingit väga konkreetset imagot...
Just. Ja mulle tundub vahel, et Hispaania probleem on mõnes mõttes vastupidine. Et sellel maal on nii konkreetne, nii selgelt määratletud imago nii kirgaste värvidega, et vahel hakkab see juba iseenesest dikteerima. Liiga paljud inimesed teavad liiga hästi – või arvavad, et teavad – , mida oodata Hispaanialt, sealhulgas hispaania kirjanikult.
Kirjanikult ka? Näiteks Eestis? Kui palju teil üldse hispaania kirjandust tuntakse – peale Cervantese?
(Annan ülevaate. “Kohustusliku repertuaari” kõrval tundub Mar?ase tähelepanu äratavat see, et eesti keeles saab lugeda näiteks Ramón Gómez de la Serna gregeriiasid – ta kergitab üllatunult-tunnustavalt kulmu). Kogenum lugeja lähtub muidugi sellest, et kirjanik kirjutab inimesest kui sellisest, mitte ei uuri rahvusi nagu etnoloog. Kuid minu arust on nii, et kui tavalugeja võtab kätte hispaania autori romaani, siis ootab ta alateadlikult ikkagi midagi “kirglikumat, ägedamat” kui näiteks ameeriklase või soomlase kirjutatud raamatult.
Minu arvates on täiesti loomulik, et niisugused pisut kulunud aabitsatõed käibivad, need käibivad kõigi suuremate rahvaste puhul ja midagi traagilist siin pole. Hispaania assotsieerub härjavõitluse, päikese, flamenco ja Andaluusiaga, võib-olla keskmisest kuumaverelisemate inimestega – see on ju paratamatu ja teatud mõttes polegi see vale. Muidugi on see kujutelm piiratud, aga tundub loomulik, et välismaalastel selline mulje on – ja mida kaugemalt maalt nad pärit on, seda loomulikum see tundub. Ärgem unustagem, et meil siin puudub Eestist, Lätist ja Leedust üldse igasugune kujutelm, või igal juhul on see äärmiselt ähmane.
Kurval kombel aga on need just hispaanlased ise, sageli ka hispaania kirjanikud, rääkimata kunstnikest, muusikutest ja kineastidest, kes sääraseid klieesid ning kujutelmi taasloovad ja süvendavad. Ja see on tõepoolest halb. Teades, kui mitmemõõtmeline ja mitmekülgne on Hispaania, toonitavad nad ikkagi aina üht ja sedasama ning loodavad, et see aitab välismaal nende loomingu vastu huvi äratada. Minu arvates on see klieede põlistamine, millega võiks tegelda turismifirma, aga mitte kirjanik – ja need on kaks põhimõtteliselt väga erinevat asja.
Folkloorne, kirglik, sädelev Hispaania, “must” Hispaania on kindlasti olemas. Aga samamoodi on olemas ka nii palju muud, erinevat - inimeste normaalne elu, ilma et kellelgi oleks pistoda sukasääres nagu Carmenil ja ilma igasuguse püstolipaugutamiseta. Näiteks härjavõitlus on ju olemas ja eksisteerib, ma isegi tunnen mitut härjavõitlejat ja mitme mu tuttava isa on olnud härjavõitleja. Aga ta eksisteerib pisut teisel kombel kui selles folkloorses tõlgenduses, ta on lihtsalt üks osa elust kõigi teiste kõrval. Olla härjavõitleja poeg ei ole siin midagi eksootilist: eks ta pisut kentsakas muidugi ole, aga mitte eksootiline.
Asi pole selles, et ma kuidagi eriliselt püüaks teatud teemadest hoiduda või eemalduda. Lihtsalt, minu jaoks on see Hispaania, mida ma kõige paremini tunnen, suhteliselt normaalne maa. Ja pealegi ei paku mulle huvi Hispaania või tema olemus kui teema. Mind huvitab see, mis võiks erutada mind kui hispaanlast, aga ka kui eurooplast või kui inimest üldse.
Kummalisel kombel kirjutas üks kriitik, et mu raamatud on lausa superhispaanialikud, et ma olevat lausa teine Almodóvar (naerab eriti lustakalt). Eks igaüks näeb asju omamoodi...
Samas on ju seegi loomulik, et kirjastused ootavad eri maade kirjanikelt erinevaid tekste. Nii Hispaanias kui ka Itaalias on praegu näiteks autoreid, kes kirjutavad kõige puhtamaid road-movie’sid, matkides ameerikalikku stiili. Igasugune jäljendamine on kole: ameerika road-movie’d ise on head, aga kui hispaanlased ja itaallased kopeerivad nende tonaalsust, maastikke ja tegevuspaiku – motellid, maanteed, autod – ning kõik hakkavad kirjutama täpselt ühtemoodi, siis pole see ju enam huvitav.
Ma arvan, et ei ole hea, kui püüad tahtlikult olla kas kosmopoliit või folklorist, see pole aus. Ei tohiks kunstlikult panna loomingusse asju, mida sa arvad, et sinult oodatakse.
(Nüüd satume keelejutu rajale. Kui nimetan eesti keele sugulasena soome keelt, nimetab Mar?as sinna kõrvale pikemalt mõtlemata ungari keele ja püüab samasse ritta haakida veel läti, leedu ning türgi keelt. Sellega ma päriselt nõus olla ei saa. Seevastu aga paigutab ta vähimagi pingutuseta eesti kirjanduspilti nii Kaplinski kui ka Krossi (koos “Keisri hulluga”) ja teeb optimistliku järelduse: nii väikese riigi kohta on teil ju maailmakuulsaid mehi täitsa mitu.).
Üks teema, mis nii lugejaid kui ka kriitikuid alati huvitab, on autobiograafiline alge loomingus. Teie puhul on see küsimus mõnevõrra eriline – mõtlen romaane “Kõik hinged” ja “Aja must selg”. (“Kõik hinged” kirjeldab Mar?ase kaheaastast õppejõutööd Oxfordi ülikoolis, kateedri sisekliimat ning õppejõudude omavahelisi suhteid. Raamatus “Aja must selg” on minategelaseks kirjanik ise ja ta pühendab palju tähelepanu sellele, kuidas eelmine romaan “Kõik hinged” on otseselt muutnud inimeste reaalset elu – M.M.). Viimases uurite te põhjalikult, kuidas elu mõjutab kirjandust, ja ka vastupidi: kuidas mõni teos võib mõjutada elu. Mulle tundub, et mõnes mõttes te otse õhutate selliseid spekulatsioone ja mängu autobiograafilisusega. On see mängukirg või annab see loomingule oma lisaväärtuse?
Ei, see pole tegelikult mäng ja teadlikult ma seda ei õhuta. Lihtsalt minul on nii juhtunud, et suhted mu elu vahel ja selle vahel, mida ma kirjutan, on vahel olnud natuke imelikud. Kõik me usume, et elu ja elukogemus mõjutab otseselt loomingut; vahel unustatakse lausa ära, et tegelikult on võimalik asju ka lihtsalt välja mõelda. Vastupidise mõju peale sageli ei tulda. Ent minul on mitu kogemust, kus kirjutatu on hakanud mu oma tegelikku elu mõjutama, sellesse sekkuma. Minuga on juhtunud nii häid, halbu kui ka väga imelikke asju just nimelt sellepärast, et ma olen kirjutanud mõne raamatu või et mõnes mu raamatud on juhtunud just täpselt see, mis seal juhtus. Näiteks hakkasid inimesed pärast romaani “Kõik hinged” ilmumist uskuma, et ma olen neist oma raamatus kirjutanud, ja nad hakkasid käituma vastavalt romaanitegelastele.
Ükskord rääkisin oma hea sõbraga, kirjanik Eduardo Mendozaga. Ta ütles, et ta lausa kardab kirjutada, sest asjad, millest ta kirjutab, juhtuvad hiljem tõepoolest, juhtuvad reaalses elus reaalsete inimestega. See ei ole midagi esoteerilist ega üleloomulikku, säärastesse asjadesse ei usu ei mina ega Mendoza. Aga see on imelik tunne: kui sa millestki kirjutad, siis sa nagu tõmbaksid sedasorti asju ligi, aga võib-olla on lihtsalt nii, et kui sa millestki kirjutad, siis hakkad samasuguseid asju ka elus märkama, muutud nagu selles suhtes ergumaks. Ma ei räägi tõesti üleloomulikest juhtumitest ega mingist nõiavärgist. Tegelikult suhtun ma sellistesse kokkusattumustesse väga loomulikult, mulle tunduvad nad väga normaalsetena ja elu on neid ju täis – uskumatuid kokkusattumusi. Mõnikord tundub mulle imelikuna hoopis see, et igasuguseid kokkusattumusi rohkem ei ole, et me rohkem omavahel kokku ei põrka. Mõelda vaid, kui palju on inimesi, kes üheaegselt mõtlevad ja teevad samu asju! Tundub imelik, et on nii vähe igasuguseid... kokkupõrkeid, ütleksin.
Nii et maailm tundub teile liigagi korrapärane, kui arvestada, kui palju on võimalusi kokkupõrgeteks ja vastuoludeks?
Jah, just nimelt. Näiteks, on üks mõiste või kujund, mida ma olen kasutanud mitmes romaanis, ka “Nii valges südames”, see rändab mul raamatust raamatusse. “Maailma jõuetu ratas” või ka “Aja jõuetu ratas”. Kujund ise on ilus ja meeldib mulle, aga veelgi olulisem on, et ma mõtlen tegelikult ka niimoodi: maailma ratas on tõepoolest jõuetu. Vastupidiselt klassikalisele arusaamale ja kirjandusele, kus ikka viidatakse, et aja ratas või maailma ratas on peatumatu, isegi purustav, et tema kulg on vääramatu – tegelikult on ta ju hoopis jõuetu, väga nõrk, ta võib ülikergesti mistahes põhjusel seisma jääda... Mu meelest on lausa ime, et see ratas siiamaani ringi käib. Sellised mõtted tunduvad ehk pisut patusenagi, kui mõelda, kui palju surma, sõda ja õudust meie ümber on.
Siin tuleb nüüd esile üks teema, mis mulle viimasel ajal väga palju muret teeb, sellel pole küll midagi tegemist ei “Nii valge südame” ega ka muu jutuga, mida me rääkisime. Ma nimelt arvan, et tänapäeva on maailm inimese jaoks palju jubedam ja ebaõiglasem, kui seda kunagi varem arvatud on. Seda sellepärast, et viimastel aastatel on meil ajakirjanduse ja infotehnoloogia kaudu ligipääs kõigile maailma õudustele ja katastroofidele. Iga päev kuuleme me midagi kohutavat, ja sageli ka näeme. Iial varem pole ükski rahvas elanud sellises igapäevase õuduse keskkonnas. On rahvaid, kes oma elukohas on teatud aja jooksul pidanud kogema õudusi, sõda või surma. Aga inimesed teadsid ainult neist õudustest, mis neid otse puudutasid – nad ei teadnud, mis toimub mujal. Neil polnud sellist tunnet nagu praegu, et kõik pidevalt käärib ja kobrutab. Sellist informeerituse taset pole kunagi olnud, inimesed pole kunagi varem pidanud taluma enda ümber nii palju hirmsat. Inimene harjub kõigega, mis tal üle jääb; aga iial varem inimkonna ajaloos pole ta pidanud sellises annuses õudusi vastu võtma. Meie saatus on kõik see välja kannatada ning küllap siit tulebki teatav pessimism, mis meie aega iseloomustab.
Tegelikult ma tahtsingi millestki sarnasest rääkida. Lugesin teie viimaseid kolumneid nädalakirjas “El Pa?s” ja mitu tükki neist olid pühendatud kaasaegsete info- ja suhtlusvahendite teemale. Sellele, kuidas arvuti, e-mail, mobiiltelefon ja muu sellesarnane elu mõjutab. Olen aru saanud, et teatud mõttes olete te otsustanud sellest kõrvale jääda.
Pigem seda pidurdada. Päris kõrvale jääda mitte, mõned asjad on mul ju juba olemas, näiteks faks, mul on televiisor ja videomakk ka, ja mõned muud (vaatab toas ringi, nagu ei mäletaks hästi, mis need muud asjad on). Aga ma valin, ma ei taha kõigega kaasa minna.
Mida te arvate, kas on võimalik nii-öelda pisut üldisest voolust eemale hoida? No näiteks ma ise ei kasuta Eestis olles mobiiltelefoni – ei taha ja pole tarvis ka. Või on ikkagi olemas oht, et kõik see uus - või selle kõrvalmõjud – võib tõsiselt kahjustada meie võimet normaalselt, inimlikult suhelda?
Võib-olla ongi nii, täitsa võimalik, et pikapeale kahjustab.
Mina näiteks ei tööta arvutiga. Ma kirjutan masinaga ja parandan käsitsi, sest mulle meeldib paberile kirjutada ja paberil parandusi teha. Aga kui ma oleksin alles algaja kirjanik, või kui ma oleksin tõlkija, nagu ma olin seda varem – keegi ei võtaks minult teksti sellisel kujul vastu, vaid küsiks disketti. Niisiis pole alati võimalik eemale hoida.
Ja kui te oleksite endiselt tõlkija, mida te hispaania kaasaegsest kirjandusest tõlgiksite?
Sellele pole sugugi kerge vastata. On üks autor, kes on minu jaoks väga oluline ja kellelt ma olen palju õppinud; ta suri mõni aasta tagasi. See on Juan Benet. Tema romaanid on äärmiselt sügavad, aga väga keerulised, neid on emakeeleski raske lugeda. See on tema tõlkimisel takistuseks. Tal on üks omamoodi raamat, “Sügis Madriidis viiekümnendail aastail”. Võib-olla ehk see?
Eduardo Mendozalt võiks midagi tõlkida. Näiteks “Imede linn” on väga hea romaan.
Ja siis võiks tõlkida mõned Fernando Savateri esseed. Vahel arvatakse, et esseed nagu ei olekski kirjandus. Aga minu meelest on mõned Savateri esseed väga ilusad.
