Põhjamaade pöörane ja pühalik poeesia

Marko Mägi kuulas üle äsjasel luulefestivalil osalenuid ja koostas muljetest mosaiigi.

Aprilli viimasel nädalavahetusel kõlas Eesti, Soome, Fääri saarte, Taani, Islandi, Venemaa ja Norra luule autorite esituses ööklubis Spirit, rahvusraamatukogus, Niguliste kirikus ja trammis liinil Kadriorg – Kopli – Vabaduse väljak. Põhjamaade luulefestival pandi Tallinnas toime juba teist kevadet. Ja pedaal oli põhjas, nagu selgub alljärgnevast – luule muutus neil päevil eluks ja vastupidi.

Eeva Park:
Põhjamaade luulefestival oli Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo ning Rahvusraamatukogu ühine ettevõtmine. Mina olin selles kõiges abiks Eha Vainul, kelle põhjamaade kirjanduse ja keelte tundmine kogu seda festivali algusest lõpuni toestas ja koos hoidis.
Võrreldes eelmise aastaga, oli välisesinejaid rohkem, kohal oli tõeliselt maailmanimega kirjanikke. Inger Christensen, festivali kolmas suur täht, oli juba lennuväljal saabudes nii ehtsa, kõigest tavalisest irdunud luuletaja moodi, et tema äratundmiseks ei olnud vaja ei fotot ega isikukirjeldust, ning niisugusena ta läbi kõikide oma esinemiste libiseski.
Minu jaoks sai festivali kõrghetkeks Doris Kareva juhitud õhtu, kus esinesid koos välisesinejatega ka Kristiina ja Andres Ehin, Doris Kareva ja Indrek Hirv, kes kõik taas kord tõestasid eesti keele ja luule suurust. Üle väga pika aja oligi olla uhke ja hää. Ka Niguliste kirikus toimunud kirjanduslik jumalateenistus oli just selline, nagu me olime teda kavandades mõelnudki – ühtaegu suurejooneline ja muusikasse ja sõnasse süvenevalt tagasihoidlik. Põhjamaade luuletajad kinnitasid hiljem, et neil pole kunagi olnud sellise laenguga esinemist, ja nagu Curt West, kahemeetrine soomerootslasest hiiglane ütles, läheb tal sellest kõigest toibumiseks mitu aastat. Üldse on festivalikülalised juba kaarte saatnud ning meilinud nii rohkelt, just nagu püüaks nad Tallinna festivalipäevadest ikka veel vaimus kinni hoida.

Jan Kaus:
Põhjamaade luulefestival tõstatas mu jaoks mitmeid huvitavaid küsimusi, andis kogemustebuketi nii korraldamise, esinemise kui ka pealtvaatamise osas.
Elamusi oli omajagu, sain kinnitust mõttele, et lihtne luulelugemine võib mõjuda väikese etendusena. Väliskülalistest meeldisid Silje Vethal, Rafik Saber, Curt West, Sirkka Turkka – kõik mõju(ta)sid nii luuletajate kui ka esinejatena. Erinevad intensiivsused ristusid. Eri intensiivsuste ristamine oli ka Spiritis toimunud Sulaluuleautomaadi eesmärk. Sealsetest ülesastumistest märgiksin Elo Viidingut ja Karol Kuntseli tõlgendust Hasso Krulli luulest. Võimas oli ka Tapani Kinnunen, raju ja huumorikas põhjanaaber, hell ja jõhker ühtaegu. Luuletrammis, mis sai põhjendamatult palju ja sealjuures ühekülgset vastukaja, oli kuulda samuti häid tekste, näiteks Kalju Kruusalt, Marie Myrgilt, kuulatama sundis ka Vahur Afanasjev. Nii et sõnad talletusid ja ilmed, liigutused sööbisid küll.

Jürgen Rooste:
Kuna ajad on põrgulikult kiired olnud, jõudsin kohale vaid paarile üritusele, kus ma pidin kas korralduse poole pealt või esinejana olema. Festival ise oli äärmiselt tänuväärne projekt nii Eesti promomisel põhjamaade kirjanike seas kui ka kirjanduse ja luule promomisel üldse – nt juba mõte teha kirjanduslik jumalateenistus või panna luuletajad trammi peale...
Mõnes mõttes läks pahasti sellega, et meedia kommenteeris peamiselt üritusi, kus esinesid meie oma kujud. Põhjamaalaste seas oli väga põnevaid ja kuulsaid ja skandaalseid tüüpe!
Minu tipphetkeks festivalil oli see, et ma nägin ära Soome ja vast kogu Põhjala kõige kõvema luuletaja – Tapani Kinnuneni. Tema jauras oma värsse Spiriti kohvikus, tegi seda väega... Tramm oli tähtis seltskondlise kohtumispaigana, sääl võttis maad vaba ja mõnus meeleolu... Vahur Afanasjevi ning Ivar Silla tekstid jäid kõlama kauemaks, aga keegi ei olnud alla oma tavalise väga hea taseme ning varsti tasuks tähele panna Kaarel Kressat ja Tarvo Truusi – üsna noori tegijaid üsna võimsate tekstidega.

Ivar Sild:
Kolm päeva kirjandust on muidugi võimas, ent mitte ainult kirjutamisega leiba teeniva isikuna ei saanud ma ikkagi kõigest osa võtta. Esimene päevarada oli tutvustus maadest ja autoritest, milles Eesti oma suutis jälle vaid oma suureks saamise komplekse edastada. Teine päev oli mul kastitõstmise tööks varutud pluss õhtu Sulaluuleautomaadis, aga kurat teab, mis kahetsusväärse eksituse tõttu, ju väsimus, ma sinna ei jäänud. Tagantjärgi kuuldu põhjal kahetsen, et ei jäänud. Kolmas päev oli esinemispalavikku ja ootust täis. Pakkisin varakult kohvreid luuletrammi jaoks, millele sai kogemata tehtud meedias promo, nagu oleks tegu tähtsaima üritusega festil. Noorte jaoks ju oligi. Kui paljud meist ikka kohviktrammiga sõitnud on? Peale kogunev rahvas oli kevadsoojusest kergelt elevil ning tundus, et kõik sujub.
Mu arust sujus lõpuni, kuigi kriitika on mitmelt poolt kohutav tulnud. Veidi raskendas ehk lugemist ettearvamata kolin-mürin, kuid sellegi suutis enamik etlejaid ületada. Kuna lapsemeelselt sõitu nautivas seltskonnas oli ka põhjamaade autoreid, siis keskenduti eelkõige inglisekeelsetele tekstidele s.t tõlgetele. Seltskondlikule nooruskonnale oli tramm mõnus ja kordaläinud üritus, mis jätkus Hirvepargis plaanimata piknikuna.
Vastuvõtt Kadriorus oli boheemitsevale noorusele ehk veidi harjumatu, siit ka sobimatut käitumist mõnegi poolt... Minulgi oli raske kaasa minna kõrgelennuliste lausungite ja peeneilmelise toidu-veini manustamisega. Võtsin asja talupoegliku materialismiga ja parkisin kere täis nõnda, et isegi veiniisu kadus. Soovitan kõigile, kes ei karda endas peituvat matsi.

Irja Vaher:
Minu arvates oli luulefestival väga hästi korraldatud. Nauditavad olid kõik üritused oma mitmekülgsuses. Pühalikkus ja pöörasus põimusid kenasti omavahel, oli nii vaikseid, oma tõsiduses mõtlemapanevaid kui ka metsikuid ja oma vooluga kaasakiskuvaid tekste. Üks ei seganud aga teist. Arvan, et selle festivali üheks suuremaks plussiks oligi võimalikult erinevate luulevormide kuulamiseks pakkumine ja kindlasti ka luule viimine selle traditsioonilistest esitamispaikadest väljapoole, Spiriti kohvikusse, kirikusse ja trammi.
Nii peakski see tegelikult olema, et luulet loetaks ja kuulataks mitte ainult kusagil kitsastes ringkondades, vaid et sellel lastaks kõlada ja mõjuda kõikjal, kus aga võimalik, ka ebatavalistes kohtades... Ma ei leia, et see oleks odava populaarsuse otsimine või massidele vastutulek, luuletaja kirjutab ju ikkagi elust ja inimestest, miks ei võiks seda siis ka esitada seal, kus elu keeb – tänaval, trammis, kus iganes kuulajaid jätkub?
Kui veidi nuriseda, siis selle üle, et luuletrammis jäi ehk puudu tõsiseltvõetavast sotsiaalsusest, kohati kippus minema niisama naljategemiseks. Samas oli aga sellelgi omalaadne võlu, on ju kevad ja luuletajate hea tuju nakatas kindlasti kuulajaidki.

Doris Kareva:
Seekordne luulefestival oli võluv just oma leidlikus vaheldusrikkuses. Mõnikord kipub lõputu kuulamine – eriti kui nii originaal kui tõlge võrdselt tundmatus keeles on – monotoonseks.
Festivali kõrgpunkt minu jaoks oli nn kirjanduslik jumalateenistus Niguliste kirikus. See oli puhastatud kõigest häirivast, nagu teadustamine, tõlgete ettelugemine, poeetide tutvustamine – kõik oli juba toimunud, teises ajas ja teises kohas. Kirikus kõlas puhas sõna eri keeltes, tõlked jagati kuulajatele vaikides laiali, nii et neid võis originaali kuulates kaasa lugeda. Eriliselt lummavalt mõjus ka Villu Veski, Tiit Kalluste, Madis Metsamardi ja Aare Tammesalu musitseerimine; see tund luule ja muusikaga oli täiuslik.
Põnevat vaheldust traditsioonilistele luulelugemistele lisasid ka Variuse lavakava, sensatsiooniline luuletramm, noorteprogramm Spiritis...
Korraldajate pühendumus väärib sügavat austust. Loodetavasti see traditsioon jätkub. Niisugune festival võiks olla üks Eesti säravaimaid sildu Põhjalasse.

Kiwa:
Luuletajad on kunstnike ja muusikutega võrreldes hiljem taibanud, et kõige novaatorlikum suund on loodava sidumine erinevate meediumide ja elu enesega. Luulefestivali eredaimaiks hetkiks olid just seesugu kombinatsioonid. Jürgen Rooste korraldatud luuletrammisõit oli industriaalšamanistlik osalus-performance, nagu mu enda kureeritav multimeediaetendus metabor.
Muidugi alati, kui tuuakse marginaale välja, nagu seal trammiüritusel, hakkab mul kahju, et vastav kuraator või korraldaja pole kõiki rimbaud’sid eesti soho rentslitest viitsinud otsimas käia.
Nii palju kui mina luulefestivaliga ja selle heterogeense poeetidekambaga suhestusin, oli see kogu aeg – kaasa arvatud snooblikud avamis- ja lõpetamistseremooniad – mõnus kunsti ja elu ühtesulamine.
Isegi see, kuidas Kadrioru lossi turvamees täiesti suvaliselt mulle ja veel ühele inimesele depressiivmaniakaalselt kallale tungis, oli väga lõbus. Pealegi olin ma nii lakku täis, et ei saand isegi haiget.
Vat siis sulle isekirjutuvat sotsrealistlikku teksti!Välisesinejatest jättis tekstide tõttu šefi mulje soome homopoeet Tapani Kinnunen.