Punane ja valge koomiks
28. jaanuaril on Soome kodusõja alguse 84. aastapäev. See oli üks 20. sajandi Euroopa halastamatumaid ja verisemaid kodusõdasid – eriti just lahingute järel aset leidnud karistusaktsioonide tõttu ja sellepärast, et sõja lõppedes hukkusid tuhanded vangid vangilaagris. See sõda paneb soomlasi senimaani pead murdma.
Praeguseks pole jõutud üksmeelele isegi selle suhtes, millega siis õieti tegu oli – vabadussõja, punaste mässu, kodusõja, vennatapusõja või klassisõjaga. Termin sõltub inimese taustast ja hoiakust. Mõned uurijad räägivad neutraalselt “1918. aasta sõjast”. P>
Soome kirjastus Egmont üllatas möödunud aastal publikut kahe kodusõjateemalise koomiksi avaldamisega – üks neist oli “punane” ja teine “valgete” versioon: “Võitlusse töörahva nimel” ja “Vabaduse tuleproov.”
Üllatav on juhtum seetõttu, et raamatukesed ilmusid sarjas “Kõrgepinge”, mida soomlased tunnevad juba 50 aastat inglise põnevus- ja sõjakoomiksite avaldajana; nendes koomiksites on sakslased juhmid ja jõhkrad vaenlased.
Ameeriklased ja britid on varem avaldanud Talvesõja kohta pisut lapsikuid koomikseid, milles ülistatakse soomlasi ja ajalooliste faktidega on puusse pandud. Mõned neist on ilmunud Kõrgepinge- sarjas.
Kõrgepinge Kodusõja erinumbrit on müüdud üle 40 000 eksemplari – punaste ja valgete varianti umbes ühepalju ning peale selle on müügil 100leheküljeline ühisköide.
Kumbki kodusõja koomiksitest ei ole vahutav, vaid mõõdukas ja kummagi poole motiive mõistev. Pildid ja taustainfo on osaliselt samad, kuigi samu sündmusi vaadatakse erinevate osapoolte silmade läbi. Kui mõlemat osa “paralleelselt” lugeda, saab tasakaalustatud pildi Häme külanoorte ettevõetud teest suures rahvuslikus tragöödias.
Peategelased on kaks sõpra, mõisapere poeg Vilho ja vaesest hurtsikust pärinev Pekka. Kui olukord pingeliseks läheb ja 1917. aastal vägivald lahvatab, on loomulik, et Vilho liitub kohaliku kaitseliidu valgekaardiga ja Pekka punaste väega.
Mõlemad sõdivad üksuseülematena teineteise vastu kõigepealt kodukandis ning seejärel Tamperes, kus 1918. a märtsis-aprillis toimus Põhjamaade ajaloo suurim linnalahing. Lõpuks näidatakse, kuidas valgete kätte vangi sattunud Pekka viiakse kiirtribunali järel hukkamiskompanii ette. Teda tulistav Vilho jätab ta siiski ellu ning raamatu lõpus heidetakse valgust järgnevatele sündmustele.
Mehed saavad uuesti kokku järgmises raamatus "Vanja jäine põrgu", kus on juttu Talvesõjast. Teose algus mainib muuhulgas, kuidas Eesti alistus Nõukogude Liidu surve ees.
Seekord on Vilho ja Pekka ühel pool rinnet, võideldes Nõukogude kallaletungi vastu. “On alles kaltsakate kari... Vaenlased surevad naeru kätte ära, kui Soome armee varustuse taset näevad.”
Peagi võideldakse tankide vastu süütepudelite ehk “Molotovi kokteilidega.” “Pudel parimat Vanja lauda!”
Ka tegelikult suutis rahvas üksmeelele jõuda: oli päris tavaline, et 1918. aasta punased või nende pojad läksid 1939 rindele Soomet kaitsma, nii kui käsk tuli.
Nende raamatute tekstide autor on 45aastane Asko Alanen ja kunstnik 30aastane Samuli Lintula. “Olen lapsest saati tahtnud koomikseid joonistada,” räägib Lintula. “Tollal neelasin Piilupart Donaldit, prantslaste Asterixi ja Belgia Tintini”
Tekstiosa kirjutamisse sisse elamiseks kuulas Alanen töölismarsse ja valgete sõjalaule, vaatas Soome sõjafilme ning luges ajalooraamatuid ja vanu ajalehti.
“Kahe paralleelse koomiksi olemasolu andis sõjaloole erakordse mõõtme,“ räägib Alanen.
“Väljaõppeta armeede peetud sõja jõhkrad, haletsusväärsed ja julmad küljed tulid välja, ent kahe loo liinid suutsid siiski areneda iseseisvalt kompromissiks sepistatud “ametliku” tõe ahelate kiuste. Inimliku tasandi sõprus ja kangelaslikkus on kaalukam kui lugude poliitilised tendentsid.”
