Avar horisont madala taeva all ehk miski pole see, mis näib
Näitus “Madal taevas, avar horisont. Madalmaade kunst Eestis” Kadrioru lossis, Mikkeli muuseumis, Nigulistes, Raekojas, linnamuuseumis. Avatud kuni 17. aprillini 2005.
Eestil on Hollandiga palju ühist – madal maa, sageli sombused suveilmad ja protestantlik töökultus. Ja eks peavad end nii hollandlased kui eestlased põhjamaalasteks, olles ise pigem sakslaste kui skandinaavlaste tõugu. Aga erinevalt meist pole Madalmaades – olgu siis kalvinistlikus Hollandis või katoliiklikul Flaamimaal (ehk tänapäeva Belgias) asjad sageli üldse nii nagu nad näivad.
Pärinemise tõttu ürgsest keldi kultuuritaustast, mis seob “madalate maade” elanikke pigem lustakate iirlaste, kui surmtõsiselt lõplikku tõde otsivate rahvastega, pakub sealne kultuur mitmeid üllatusi. Kes näiteks ei teaks neid hollandi kohvikuid, milles tegelikult müüakse narkootikume ja milles õhtuti toimub prostituutide vastuvõtt?
Punased silmad
Sellist Madalmaade igiomast mängu näivuse-tegelikkuse, moraali-moraalituse ning tõetruuduse-sümboolsuse teemadel kohtame me ka alates 17. septembrist Väliskunsti Muuseumis Kadrioru lossis avatud näitusel “Madal taevas, avar horisont”.
Erakordselt ulatuslik väljapanek hõlmab ajutise näituse ruume, Mikkeli Muuseumi ning senist hollandi ja flaami kunsti püsiekspositsiooni. Nihkunud pole mitte ainult harjumuspäraseks muutunud teoste asukohad ja täpsustunud atribueeringud – lisaks on muutunud nende tähendusnüansid.
Nii on A. Cuypi liigutav–armas portreedepaar “Poiss hanega” ja “Tüdruk kukega”, mis muide on trükitud muuseumi lasteringi liikmete nn. Hea lapse piletile, pandud paika hoopis halvemas seltskonnas. Kuid nende sattumine ühte ruumi lihtrahva banaalse elu paljastustega ei ole sugugi juhuslik. “Lapsukesed linnukestega” varjavad endas nimelt patust saladust – müüdava armastuse teemat. Laskumata ikonograafia keedkäikudesse võib kokkuvõtlikult nentida, et poiss, kes omab hane st. raha, on ostja, kellele pakub oma (ihu)kaupa kukega tüdruk. (Kui kellelegi tundub see seletus šokeeriv, siis soovitan meenutada “kuke” tähendust vanglamiljöös.) Aga et pill tuleb ikka pika ilu peale, siis on plika silmad punaseks nutetud– ja seda sugugi mitte heinanohust.
Tatine täiotsija
Samasugune õpetlik ja hoiatav iva peitub pahade laste naaberteostes joodikute talupoegade ning pool-orgialike ja täis-vägivaldsete külapidudega. Samas ei saa välistada nende teoste kunagiste omanike oma rikkust - säravpuhtaid tube ja ühiskondlikku positsiooni nautivate kodanlaste – vaikset mõnumomenti. Keelatud vili oli magus isegi siis, kui unistus oma kired valla päästa jäid vaid pildipinnale. Samas muutus rõõm oma luksuslikust ja korrastatud elust kindlasti suuremaks, kui silme ees püsis pilt alamklassi viletsusest, räpasusest ja lausa loomalikust käitumisest. Ja nii ostiski tollane snoob oma koduseinale pildi tatise täiotsijaga (Tundmatu hollandi kunstnik A. van Ostade järgi, “Perekonnastseen.”)
Kuid ega need, kes läikivates atlassseelikutes ja uhketes sõjaväevormides ringi liikusid, tegelikult paremad polnud. Seetõttu annab peatäit välja magavale sõdurile rindekutse üle bordelli perenaine (C. Netscher G. Terborchi järgi, “Kiri magavale sõdurile.”). Viimane paistab küll daamina nii nagu sõdur lahingust naasnud väsinud kangelasena – aga nagu öeldud, miski pole ju see, mis näib.
Pissiv lehm
Ometi pole inimesed ainult halvad. Need, kes on omaks võtnud kalvinistliku põhimõtte, et vaid väljavalitud st. rikkad pääsevad paradiisi, annavad kindlasti oma parima, et tükikest taevariiki maa peale tuua. Ja seda vägagi maiste piimajõgede ja pudrumägede näol! Kuna hollandi põllumajanduse õitsengu aluseks oli karjakasvatus, siis näeme näitusel rohkesti nii lambaid– rasvarulle, käbedaid kitsi kui rammusaid veiseid.
Kuid ärge ehmatage, kui mõni keerab oma saba vaataja poole ning saadab teele kõrgekaarelise kristallselge joa! Selline edukas sooritus tähistas esiajast alates elujõudu ja tervist ning seostus keha sigimisvalmidusega. Seega on oma koormast vabanev lehm kui karjakasvataja unistus– see on terve loom, kes ei karda pulli, toob ilmale terveid vasikaid ja annab rikkalikult piima. Milliseid elukvaliteete demonstreerib aga vett laskev mees (temagi on näitusel olemas!), jäägu igaühe enda arvata.
Pakatavad puuviljad
Hoopis rahulikumalt mõjuvad hollandi kuulsad natüürmordid, mis uurivad erinevate materjalide omadusi ning annavad ühtmoodi ülimeisterlikult edasi metallide tuhmi sära, pehmet loomakarva ja puuviljade mahlakust. Viimaseid tahaks lausa käega haarata, kuid ettevaatust – siingi on peidus oma varjatud ja varjamatu tähendustemäng.
Jälgides üht teist vana-keldi printsiipi, mille kohaselt surm on olemas vaid elu teenimiseks, põimub kõige kaduvusele viitav “memento mori” tunnetus elu igijätkuvuse ülistusega. Surnud jahiloomadest saab köögivaikelus elu alalhoidev söök, lagunemise seadusi järgivad puuviljad aga paljastavad oma seemnevarud, millest igaüks on võimeline saama uueks puuks.
Tragöödia Traakias
Seevastu elurõõmsal naabermaal Flandrias end selliste eksistentsiaalsete küsimustega eriti ei vaevatud. Kuna kunsti tellijaskonnaks polnud siin (näivalt !?) kombekas kodanlus, vaid vastureformatsiooni agitatsiooni tegev kirik ning võimas aadelkond, pöördutakse meelsasti meelelise antiikmütoloogia ja põneva ajaloo poole.
Arvestades sealset elujõukultust, polegi nii imekspandav, et priskusest pakatav madonna oma puto-taolise lapsega (“Püha Perekond”) mõjub pigem mütoloogilise- kui piiblitegelasena. Kuna ennesõjaaegsed saksa kunstiteadlased on pidanud maali J. Jordaensi originaaliks, on meil siin tõenäoliselt tegemist suurima flaami barokkmeistriga P. P. Rubensi kõrval. Jääb üle vaid loota, et see arvamus leiab kinnitust!
Kuna paljudele teostele on lisatud sisuseletused, saab näituse külastaja vastused töid vaadates tekkivatele küsimustele nagu: Milline tragöödia juhtus laulik Orpheusega Traakias? Või miks laseb keegi kena daam Pärsia kuninga pea verre kasta? Ning lisaks sellele: Kuidas on see kompositsioon võika vaatemänguga Rubensi järgi loodud gravüürilt muutunud sulniks maaliks naiseks maskeerunud (!) Odysseuse teemal?
Renessansiaegne kodukino
Omaette ruum on pühendatud Antverpeni 16. saj. maneristidele eesotsas Marten de Vosiga. Tema töökojas valminud suurteos “Kaana pulm” (1597) kuulub Rembrandti originaalgraafika ja ta mõjukonnast pärineva “Mäejutluse”, H. Boschi ringi kunstniku suurteose, P. Breugheli jun. maalipaari ning juba mainitud kuulsate meistrite tööde kõrval kindlasti näituse tuntumate hittide hulka. (Lisaks neile tutvustatakse avalikkusele esmakordselt C. Mahu, J. B. Weenix II, L. Brameri jt. püsiekspositsiooni väärilisi maale ning ühe tähtteose teadusliku restaureerimise lugu.)
Kuid pöördugem nüüd tagasi pulmaseltskonna juurde, kelle hiilgusele sekundeerivad siin toas veel samast ajastust pärinevad luksustool, aknasammas ning mõjukalt pidulik Punane Sein. Sellel näeme hinnalist religioosset graafikat hilis-renessansi perioodist, mis esindab jesuiitlikult kavalat propagandat ning loob üht lugu jutustavate seeriate abil lausa kodukino eelkäija efekti. Tegemist oligi palve- ja meditatsioonivahendiga, mille sündmustik liigub edasi justkui kaader-kaadrilt.
Väikeste hollandlaste väikesed maastikud
Nagu võtted – kuid seekord pigem loodusfilmist ja säraval Kollasel Seinal – on ka loodusvaated, mis samaaegselt pakuvad ülevaadet maast, kus selline kunst sündis. Nad vaimustuvad kodumaa lihtsast võlust, kuid tüdides vahel selle hallusest ja lausikkusest, pöörduvad Itaalia romantiliste mägede ja varemete poole.
Kuid ikkagi on kodus kõige parem ja nii maalib “väikeste hollandlaste” hulka kuuluv meister oma väikese maali väikesest looduslõigust, olgu või ühe liivadüüni kolme kängus puukesega. Ning muidugi leiab ta sellele ostja, võib-olla samasuguse ühiskondlikult positsioonilt väikese, kuid edasipüüdliku inimese nagu ta ise. (Nimelt ostis Hollandis kunsti terve rahvas – raehärradest kingseppadeni.)
Punnpõskne torupillimängija
Selles, et järgnevatel sajanditel ülipopulaarseks muutunud barokse hollandi kunsti mõju Eestissegi jõudis, saab veenduda mõnede näitusel eksponeeritud korduste, variantide ja heatasemeliste koopiate kaudu. Samuti on madalmaalased olnud siinsete kollektsionääride lemmikud ja nii on vastav kogu praegugi Väliskunsti Muuseumi suurim.
Mõned, eriti Düsseldorfi Kunstiakadeemiaga seotud 19. saj. baltisaksa kunstnikud, on pidanud oma auasjaks kujutada Eestimaad nagu Hollandit ning siinseid talurahvast justkui sealseid. Kuid aeg on edasi läinud, kunagine moraliseerimine ning satiirilisus kadunud. O. Hoffmanni talumehed pole enam naljakad, vaid väärikad ning G. E. Dückeri kujutatud asjalik-realistlik Saaremaa vaade ei kanna endas enam 17. saj. Hollandi kuldajastu põhiteemat – kujutlust kodumaast kui õnnistatud alast.
Kuid siiski – kas pole Fr. L. Maydelli lambalokiline ja punnpõskne torupillimängija just selline mõnusalt groteskne tüüp nagu P. Breughel-noorema maalilt “Pruudi saatmine”? Ja kas pole tema taga seisev kohtlasevõitu neiu juba sattunud kavalalt naeratava kupeldaja– eide haardesse? Estofiilsuse tähtteos muutub seega uues valguses vaga baltlase arvates ikka veel poolpaganlike eestlaste salahimude paljastuseks. Jällegi pole miski see… ja kõik need teised sõnad.
Aga kuigi taevas on nii baltisakslaste kui madalmaalaste teostes madal, on horisont avar – see ulatub Hollandist Eestisse nii nagu Väliskunsti ja Mikkeli Muuseumist alguse saav näitus jätkub teistes vormides mitmel pool üle linna. Nii näeb raekojas Rembrandti ja Rubensi (!) järgi loodud lünett-maale, Tallinna Linnamuuseumis üliharuldasi flaami vaipu, Nigulistes keskaegseid Madalmaade altareid ning Toomkirikus madalmaalase A. Passeri loodud väejuht Pontius de la Gardie ja ta abikaasa renessanss-stiilis hauamonumenti.
