Tšetšeenia: hirm ja lootus käsikäes
On 1996. aasta veebruar. Tšetšeenias käib teist aastat sõda. Lendan Moskvast otse Groznõisse, et ajakirjanikuna mitme artikli tarbeks materjali koguda. Elame fotograaf Tõnu Nooritsaga Groznõi kesklinnas ühikatüüpi hotellis kuuekesi ühes toas. Valve on minimaalne.
Mõnekümne dollari eest palkame autojuhi, kes meid mööda Tšetšeeniat ringi sõidutab. Kohtume iseseisvuslaste väekomandöride Ahmed Zakajevi ja Ruslan Gelajeviga (esimene on praegu paguluses Londonis, teine hukkunud) ning Moskva-meelse valitsuse esindajatega. Ja muidugi tavaliste inimestega. Keegi meid ei jälita, kui välja jätta lühiajaline vangistus Atshoi Martanis. Pärast kümmet tihedat tööpäeva naaseme turvaliselt Moskvasse. Päev hiljem algab iseseisvuslaste suurrünnak Groznõile.
Üheksa aastat hiljem maandun samas Groznõi lennujaamas. Seekord ei lenda me otse Moskvast, vaid Vene föderaaljõudude helikopteritega mõnesaja kilomeetri kauguselt Mineralnõje Vodõst. Olen Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee viieliikmelises delegatsioonis, kelle ülesanne on tutvuda olukorraga Tšetšeenias parlamendivalimiste ajal. Meid saadavad ihukaitsjatena Moskvast kaasa lennanud FSB erirühma Alfa liikmed.
Hommikuks pudel viina
Groznõi lennujaam on varemetes. Nii, nagu ta oli juba 1996. aastal. Lennujaama külje all paiknev 46. sisevägede motolaskurbrigaad hoiab seal oma viit-kuut helikopterit. Korrapärast lennuliiklust ei toimu.
Meil on vastas Gazeli minibussid. Väljastpoolt nagu bussid ikka, kuid seest täissoomuses koos kuulikindlate klaaside ning spetsiaalsete laskeavadega.
Delegatsioon majutatakse Vene sõjaväebaasi. Laskepositsioonide ning kaitsevallidega piiratud linnak on kohati puhtam ja kenam kui Venemaa keskmine väikelinn. Seal on oma pood ja teemaja, söökla ning puhkemaja. Hiljuti valmis pisike puitkabel. Agitloosungeid ning Putini pilte leiab iga nurga pealt.
Elame külalistemajas üksinda tubades. Hommikusöök on rikkalikum kui mõnes rahuaja hotellis. Pole tähtis, et viinapudel on juba hommikul laual. Vähemalt külalislahkus pole teeseldud. Pealegi kannab valge viin Parlamendi nime.
Teekond lennujaama lähistelt föderaalvägede baasist Groznõisse kestab kümmekond minutit.
Valitsusasutused on peidetud hambuni relvastatud valve selja taha. See on nn Groznõi roheline tsoon.
Meie esimene kohtumine on Moskva-meelse presidendi Alu Alhanoviga. Endine miilits, kes kasvatas oma rikkust väidetavalt ebaseadusliku kütusemüügiga, räägib sõnaosavalt oma valitsuse edusammudest. Rahvas ei pea enam julgeolekut suurimaks probleemiks. Teadagi.
Küsin Alhanovilt, miks avaliku arvamuse küsitlused, kui neid uskuda, kahtlevad inimeste valikuvabaduses. Miks arvavad inimesed, et riigis otsustab kõik, kaasa arvatud valimistulemused, Ramzan Kadõrov (temani kohe jõuame)?
Alhanov hingab paar korda sügavalt ning püüab seejärel ebamugavast küsimusest kõrvale hiilida. Nõunik teatab aga silmagi pilgutamata, et sellist küsitlust pole Tšetšeenias üldse tehtudki. Võib-olla.
Enne õhtusööki kohtume parlamenti kandideerivate erakondade ning vabaühenduste esindajatega. Mõned minutid pärast kohtumise algust taipame – keegi ei räägi, mida tegelikult mõtleb. Halb näitekunst.
Kohtumise järel tuleb minu juurde üks mustas ülikonnas mees. Selgub, et tema tegigi küsitluse, millele varem viitasin. Ta on mures ning hirmul. Tõsiselt. Mees kurdab, et minu küsimus võib talle kalliks maksma minna. Viimased kolm nädalat olevat ta niigi riietega maganud, et iga hetk põgenemiseks valmis olla.
Kevadiselt sooja valimispäeva hommikul käime paaris valimisjaoskonnas. Need on vaiksed. Inimesed pelgavad avameelselt rääkida. Liiga palju püssimehi on ümberringi. Vaid üks keskealine mees ütleb, et 1997. aastal peetud viimased parlamendivalimised toimusid vabamas ja lootustandvamas õhkkonnas. Siis polnud Tšetšeenias ühtki Vene sõdurit.
Ekspresidendi poeg:
mina olen kõige
mõjukam
Pisut enne keskpäeva maandume Groznõist umbes sadakond kilomeetrit ida poole jääva Tsentoroi küla lähistel. Esimene asi, mis pilku köidab, on küla piirile ehitatud suursugune araabia stiilis võlvvärav, millel isa-poja Kadõrovi suured portreed. Ühe torni tipus Tšetšeenia, teisel Venemaa lipp.
Esimese hooga viiakse meid Ahmad Kadõrovi hauale. Moskva-meelse valitsuse president Kadõrov kaotas oma elu mullu 9. mail Groznõi staadionil korraldatud pommiplahvatuses. Tema 29aastane poeg Ramzan ei jäta kahtluse varjugi oma tegelikust mõjust ega plaanidest. Praegu valitsuse esimese asepeaministrina jõustruktuuride eest vastutav Kadõrov ihkab presidendiks, isa järglaseks. Tuleval aastal, 30aastasena, on talle seegi tee valla.
Ramzan on karismaatiline, kuid viimased kümme sõja-aastat on temasse jätnud selge jälje. Jõud on ainus õigus, mis talle korda läheb. Ja ta oskab nägu teha. Kõik teavad, et tema isiklik 5000meheline armee terroriseerib Tšetšeeniat. Mis te nüüd, millised piinakambrid, ütleb Kadõrov, nagu oleks küsijad kuu pealt kukkunud.
Söögilauas istub Ramzani paremal käel president Alhanov. Ta higistab silmanähtavalt. Mitte kuumusest. Ikka ebamugavusest ja otse hirmust. Meie küsimused pole meeldivate killast. Ramzan kinnitab, et nad on üks meeskond. Kui kauaks?
Küsin Kadõrovilt, miks ta ennast ajakirjanike eest peidab. Meenutasin talle, kuidas Šamil Bassajeviga 1996. aasta detsembris Groznõi kesklinnas intervjuu tegin. Kadõrov läheb puhevile nagu paavian. “Ma pole kehvem kui Bassajev. Ja pealegi, Bassajevi ning teda toetavate Berezovski jäänuste päevad on niikuinii loetud. Mina olen kõige tähtsam. Mina olen kõige mõjukam siin Tšetšeenias,” pahvatab Kadõrov.
Kadõrov sõidab ringi Lexuse musta džiibiga, mis kannab Moskva numbreid. Džiibi kinkis talle Riigiduuma saadik Leonid Slutski. Sama mees, kes vastutab meie sõidu päevakorra eest Tšetšeenias. Tegelikult peegeldub selles Tšetšeenia tragöödia suurim probleem. See on põhjatu “must auk”, kus miljardeid riigi taskust ümber tõstetakse. Senikaua, kuni kestab korruptiivne huvi, seni on võim Kadõrovite või temasuguste käes.
Hea, kui küsitakse lunaraha
Tsentoroist lendame kopteritega Atshoi Martani. Ikka ainult 15 meetri kõrgusel. Võrreldes Kadõrovi pesaga on see Inguššia piiri ääres asuv küla hoopis nukramas seisus. Pole näha ühtki uusehitist. Ainus, mis kuidagi tähelepanu köidab, on Ramzan Kadõrovi hiigelportree kesklinnas.
Atshoi Martan on ainus paik, kus suudame korraldajate ringkaitsest välja murda. Räägime tänaval kolme eri vanuses naisega. Kõik kolm avavad kiiresti oma suurima mure – hirmu iseenda ja lähedaste saatuse pärast.
Selgub, et vähemalt kaks-kolm korda kuus toimuvad külas kurikuulsad puhastusoperatsioonid. Inimesed kaovad jäljetult. Õnn on, kui keegi küsib 1000–3000 dollarit inimese vabastamise eest. Sageli seda ei juhtu. Kuu aega tagasi viisid maskides mehed (kadõrovlased, arvavad kohalikud) ühe küsitletud naise õe poolt minema kõik kolm last: ühe 17aastase poja ning kaks pisut vanemat tütart. Nende saatusest pole midagi teada.
Atshoi Martanis kohatud kolmekümnendates aastates naine, kelle isa on kadunud aastast 2001, ei oska olukorda Tšetšeenias kuidagi teisiti iseloomustada kui võrdlusega Stalini terrorist 1937. aastal. Ainus vahe pidi olema selles, et praegu on inimesed enam-vähem söönud.
Ja ikkagi. Ka nemad, kolm naist, käisid valimas. Neil on lootus, et miski, mis pole nende teha, võib nende elu muuta. Paremuse poole. Lootus sureb tõepoolest viimasena.
