Rohelised on tagasi
Vähemalt tundus mulle nii, kui kuulsin, et tudengitest looduskaitsjad
püüdsid Lahemaal metsavargaid takistada ja korraldasid ka mujal
demonstratsioone. Muidugi on nad tublid, aga kas see muutis midagi?
Pealtnäha ei. Metsavargus jätkub ilmselt ikka, kui ka konkreetne
Lahemaa rüüstaja mingil põhjusel oma tegevuse lõpetab.
Ka keskkonnaminister ei astunud tagasi.
Vaesuses elava maainimese jaoks on
osalemine illegaalsetel metsatöödel puuraiduri või tankistina
oluline tööots; üldine mentaliteet ei suhtu metsavargusesse
eriti halvasti. Roheline mõtteviis on tarbimisvõidujooksu
stardist vaid kümne aasta kaugusele lipanud eestlaste jaoks midagi, mis
ilmselgelt võib osutuda vastikuks piirajaks. Selles mõttes pole
ka suurriikidel erilist lootust midagi olulist looduskeskkonna heaks
teha.
Põhimõtteline lootusrikkus ilmub minu jaoks Eesti oludes
nii harjumatus aktivismis, inimeste omaalgatuse ilmnemises. Põhjusi,
miks võiks iga jumala päev demonstreerida, piketeerida, protestida,
mässata, kära teha, häirida nürilt ja skandaalivabalt
töötavat ühiskonnamasinat, oleks küll ja küll.
Ja
veel: mässamine on noorte privileeg! Noored bioloogid näitasid oma
ülesastumistega, et “võitjate põlvkonna” kapitalistliku
heaoluunistuse kõrvale võib järgmistelt põlvkondadelt
uusi ja egoismivabamaid manifeste oodata. Ootan järgmisena mõnd
aktsiooni vaimse keskkonna teemal. Me küll ei lämbu
füüsiliselt kommertssõnumite ja poliitilise propaganda
lainetesse, kuid vaimne lämbumine tundub mõnel hetkel küll
möödapääsmatu tulevikuperspektiivina.