ELAMUS: Heinrich Dawid Rosenstrauch „Kolm tahedat lugemist“

Kakskümmend aastat tagasi, kevadistest eksamieelsest kohustuslikust koolikirjanduse lugemisest totaalselt kõrini, sattus eelnimetatud raamatuke mu kätte maakodu „unustatud asjade“ kapist. Ma polnud tol hetkel just lugemise peal väljas, kuid poole pealt avatud tekst haaras sedavõrd, et sisuliselt paari tunni möödudes oli see raamat sama kapi ees istudes läbi loetud.

Juhan Peegli mõnusas maakeelses sõnapruugis „tõlge“ ja saare huumor jääb justkui iseeneslikult peale lugemist külge, saare sugulaste kõnemaneer kohe kajas kõrvus. Samaaegselt tuubitud kohustuliku kirjakeele kõrvale oli see nagu kärjemesi heeringaga võrreldes. (Huvitav avastus hiljem oli Elbert Tuganovi animafilm „Verine John“, kus sedasama muhedat teksti loeb filmis Tõnu Aav – 100% täkkesse.)

See kirjandus on suurepäraselt stiilne paroodia 19nda sajandi keelest ja meelest. Juba loetud raamatute seast teinekord midagi tuttavat otsides olen hiljemgi nende „tahedate lugemistega“ oma meelt mõnuga  lahutanud. Juhan Peeglile suur tänu, et ta sellise käsikirja oma pööningult „leidis“ - ilmselt selle mõjul sain ma ka kaheksanda klassi lõpukirjandi viie.