Francoise Giroud — vaba naine

Kadri Ibrus tutvustab prantsuse naispoliitikut, kes ütles välja: “Naiste probleem on lahendatud päeval, mil me näeme keskpärast naist tähtsal ametikohal.“

Tea­de tema surmast mõni kuu tagasi vallandas prant­su­se pressis erakorralise austusavalduste laine. "Ajakirjanduse Grande Dame’i" ja "modernsuse pro­­fessorit" Francoise Giroud’d (86), soovisid tänada nii kolleegid, kõr­ged riigiametnikud kui ka vähemalt kaks põlvkonda lugejaid. Ajakir­ja­nik, kirjanik, filmitegelane ja polii­tik Giroud töötas kuni oma elu vii­maste nädalateni, kirjutades iganädalast kolumni ajakirjale Le Nouvel Observateur.

Kui 1998. aastal anti Francoise Giroud’le prantsuse riigi, Legion d’hon­neuri aumärk, kirjutas Gi­roud oma lapsepõlvest, mil tema sõp­ra­del oli keelatud tema juurde külla mi­nna: "Ma olin poliitilise põ­ge­ni­ku tütar, seega võõras. Ma olin vae­ne, ja ma olin esimene oma klas­sis. Prantslastele ei meeldi võõrad, neile ei meeldi vaesed ja neile ei meel­di esimesed." Samas kõnes li­sas ta, et ta ei ole kunagi püüdnud si­sse sulada või kohanduda selle bonne société’ga, ­
n-ö kõrg­selts­konnaga, mida ta oli näinud oma pe­re­konnaga nii ülbelt käituvat. Nagu väitis üks tema pikaaegne kolleeg, on nimelt sõna "võitlus" see, mis ise­loomustab kõige täpsemalt
Gir­oud’ elulugu, algusest lõpuni.

Francoise Giroud sündis 1916. aas­tal Genfis isa poolt Türgi pärit­olu perekonda ning hakkas tööle 16­aastaselt stenografistina, hiljem sai temast mitmete prantsuse fil­mi­reþissööride assistent, teiste hulgas tegi ta koostööd ka Jean Renoir’ga "Suure illusiooni" võtetel. Teise maailmasõja ajal võttis ta osa vas­tu­panuliikumisest ning arreteeriti Ges­tapo poolt 1943, kuid pääses sealt pärast liitlaste vabastamist järgmisel aastal.

Pärast sõda algas Giroud’ aja­kirjanduslik karjäär, mis viis peagi uue ajakirja Elle peatoimetaja ko­ha­le, kus tema käe all viidi läbi mitmeid selle aja kohta suhteliselt ra­di­kaalseid muudatusi. Siinkohal tuleb mõis­ta, et tegemist oli ühis­konnaga, kus naistel ei olnud veel valimisõigust ega sellega kaasnevat sotsiaal­set positsiooni. Seega mõju­sid Giroud’ veen­du­mused selles kontekstis kahtlemata provokatiiv­setena.

Kut­sudes oma lugejaid üles fi­nant­si­li­selt autonoomsed olema ning ka vastutust enda pea­le võtma, sai ta hulgaliselt tuliseid pro­testikirju ja teenis vastutavate väljaandjate pa­hameele, seda siiski ajutiselt. 1946. aastal said tema lu­ge­jannadest valijannad ning Giroud kirjutas: "Madame, ärge jääge koju. Teie ja teie lähedaste tulevik sõltub sellest. Valige."

Elle’i praegused toi­me­tajad kirjutavad oma hommage’is, et neile kehastas Francoise Giroud legitiimset võimuambitsioo­ni, professio­naal­set edu, poliitilist tegutse­mis­julgust oma veendumuste teenistu­ses, vabadust mõelda ja tegutseda.

Omal moel kannab prantsuse Elle seda modernset vaimu edasi ka tä­napäeval, kajastades oma lehe­kül­gedel muuhulgas ka ühis­kondlikke teemasid, andes seega hääle ka väljapoole suunatud huvidele – mit­te ainult n-ö maga­mistoakultuu­rile.

Tema naisajakirjanduse karjäär ei kujunenud siiski kuigi pikaks, ku­na õige pea lõi ta koos Jean-Jacques Servan-Schreiberiga esimese Time/Newsweek-tüüpi uudisteaja­kirja Prantsusmaal – L’Ex­pressi. Alusta­des uudis­tetoimetajana ning hiljem jätkates juba pea­toimetaja­na.

Giroud’ ja tema mässumeelse toi­m­etuse esimene lahing oli Al­þee­ria koloniaalsõja kindlameelne kritiseerimine. Nende mahara­hus­ta­­mi­seks läks valitsus lausa nii kau­­ge­le, et saatis Servan-Schrei­­beri enda lahinguväljale, jättes aja­kirja ma­jan­damise niimoodi üks­nes Giroud’ õlu­le – millest siiski, vas­tupidiselt ootustele, ei tule­ne­nud ajakirja dramaatilist läbi­kuk­kumist. L’Expressi jäi Giroud veel kahekümneks aastaks, aidates kaa­­sa paljude noorte nais­aja­kir­ja­nike edutamisele, nii ot­se­selt kui ka kaud­selt oma eeskujuga.

1974. aastal, president Giscard D’Estaing’i valitsuse ajal, nimetas tol­lane peaminister
Jacques Chirac Gi­roud’ esimeseks riigisekretäriks nais­küsimuse alal (condition féminine) – institutsioon, mis suuresti just temale mõeldes sai üldse loo­dud. Selle teoga – ühinemine pa­rem-tsentristlikult häälestatud va­litsusega – vihastas ta välja mitmed sõbrad ja mõttekaaslased ning isegi oma tütre, kes kõik teda absoluutses reetmises süüdistasid. Giroud ise nägi seal aga võimalust ellu viia oma pikaajalisi ideid "naiste projekti" parandamiseks.

Giscard D’Estaing’i kohta väitis ta: "Ta on esimene meespoliitik, kes mõistis, et toimumas oli naiste re­vo­lutsioon. Teised ministrid suhtusid minusse kui indiaanlasesse valgete kes­kel. See pigem rahustas mind. See tähendas, et minust ei olnud saa­nud ühte nende hulgast." Oma ametisoleku ajal viis ta läbi nii abordi legaliseerimise, lapse­puh­kuse ja tüdrukupõlvenime säilitamise õi­gu­se kui ka naiste õiguse alla kirjutada tulu­dek­laratsioonile jpm. Ainus, mis te­da kurvaks tegi: siiani säilinud palkade ebavõrdsus.

Valitsuses veetis ta veel paar aas­tat, sedapuhku kultuuriministri staatuses aastatel 1976–77.

1981. aastal kaldusid Gi­roud’ po­liitilised eelistused siiski va­sa­kule ning ta asus toetama uut sotsialistliku partei kandidaati Francois Mit­terrand’i tema presi­dendivalimis­te kampaanias, mis kujunes tea­ta­vas­­ti küllaltki edu­kaks ettevõtmiseks.

Francoise Giroud kirjutas pidevalt, nii bio­graafiaid (Marie Cu­rie, Alma Mahler jt) kui isik­likke ja po­liitilisi mõtisklusi ("Võimu ko­möö­dia", 1977, oma kogemus­test va­lit­suses, "Me ei saa olla ko­gu­ aeg õn­­ne­­li­kud", 2001), ro­­maa­ne ("Heaks­ar­va­mi­ne", 1982), me­muaa­­re ("Parii­si­ta­ri päevik", 1996). "Amet – ajakir­ja­nik" (2001) on kol­lektsioon esseid. Kokku üle kahe­kümne raamatu. Vaa­tamata sellele tundis ta lämma­ta­vat vajakajää­mist, nagu ta ise väitis, olles "ilma ajakirjata". Ning selle oodatud uue võimaluse pak­kus talle Le Nouvel Obser­vateur, mil­le tegijad olid samuti L’Ex­pres­sist välja kasvanud.

Kuigi tänapäeval võib prantsuse meediast ja poliitikamaastikult lei­da ka omajagu naisi, tunnistas Gi­roud, et soolist võrdsust Prant­sus­maal siiski veel ei eksisteeri, väites 1996. aastal intervjuus: "Oleks illu­soor­ne uskuda, et kuna meil on nais­ministreid, mängivad naised min­git rolli ühiskondlikus elus. On toimunud tohutud muutused, positiivsed muutused, aga naistel on ik­ka veel pikk tee käia." Ning väike sel­gitus: "Naiste probleem on la­hen­­datud päeval, mil me näeme kesk­pärast naist tähtsal ametikohal."