Poeet, strateeg ja sugumürsk
Puškini isik on alati olnud tänuväärne biograafiaaines. Seda esmajoones luuletaja traagilise lõpu tõttu, aga ka püsimatuse, vaimukuse ja väsimatu libiido pärast. Puškin oli nimelt “sugumürsk ja vändagängster” avant la lettre, ropu suuga praalija, teravmeelitseja, mängur, keigar ning nooremas eas hüsteeriline riiukukk. Seevastu Puškini luulet iseloomustab pigem tasakaal, klassikaline rahu, elegantsuse ja lopsakuse haruldane segu.
Selle vastuolu tõttu on Puškini surmajärgne elu kulgenud kuidagi skisofreeniliselt. Ühest küljest on vene rahvasuu ja ka kunstkirjandus (Daniil Harms ja Andrei Sinjavski näiteks) leiutanud üha ropemaid ja absurdsemaid anekdoote Puškini narritempudest. Aga teisest küljest pole ametlik kultuur ühtki teist kirjameest niisugustesse olümposlikesse kõrgustesse upitanud, nõnda et Puškini mõõtmatule suurusele võisid konkurentsi pakkuda üksnes Lenin ja Stalin.
Puškini geniaalsuse tuumaks näib olevat samasugune identiteedipuudus, millest on kirjutanud tema kaasaegne inglise poeet John Keats: “Mis poeetilisse karakterisse puutub, siis ta pole tema ise, tal pole iset, ta on kõik ja mittemidagi, tal puudub iseloom, ta naudib valgust ja varju, ta elab nautides niihästi ilusat kui inetut, kõrget ja madalat, labast või ülevat, ta tunneb samavõrd rõõmu nii Jago kui Imogeni loomisest. See, mis šokeerib vooruslikku filosoofi, rõõmustab kameeleon-poeeti.” Puškin oli seltskondliku isikuna muidugi väga reljeefne karakter, kuid loomingus oskas temagi sulanduda peaaegu jäägitult oma kujutamisainesse.
Juri Lotmani Puškini biograafia tagakaanel öeldakse tabavalt, et see teos uuendab biograafiažanri võimalusi ja raame. Samas on see Lotmanil üks populaarsemas laadis raamatuid, mille adressaadiks on esmajoones noored ja nn lai lugejaskond. Seetõttu vihjatakse priapilisele Puškinile rohkem ridade vahelt ja läbi lillede. (Iseloomulik on kaunis understatement: “Vale oleks arvata, et seltskonnaelu ja suurilmadaamid ei kütkestanud Puškinit”, lk 220). Asi pole aga ainult kirjutaja pedagoogilises pieteeditundes. Lotman püüab Puškini varal näidata, mida võiks tähendada oma elu kujundamine, kõlbeline ja esteetiline eneseloome. Peaaegu kõik Puškini kapriisid ja vigurid, tobedused ja sigadused saavad seega Lotmanil ratsionaliseeritud, kõigele leitakse õigustus.
Lotmani Puškin on strateeg, kes juba varasest noorusest peale kujundab teadlikult ja läbikaalutletult “nagu arhitekt” oma elu. “Puškin mõistis, et see, missugune ta inimesena on, tema käitumine ja isegi välimus, on nüüdsest peale müstiliselt, kuid kindlalt tema luulega seotud” (lk 62), “Puškin lähtus oma eraelu kujundamisel ikka ja alati sellest, et ta loob luuletaja isiksust” (126). Puškini “lõbutsemistel, naljadel, müstifikatsioonidel, peaaegu tõsistel, tõsistel ja sootuks tõsistel armumistel oli oma mõte” (139), “Kuid [saatusliku duellini viinud] sündmusteahelat ikka ja jälle taastades avastame paratamatult Puškini käitumise läbimõeldud strateegia ja tema tahtekindluse kavatsetu läbiviimisel” (248) jne jne.
Siit võib jääda mulje, nagu olnuks Puškin mingi küberneetiline inimene, kelle iga vigur on rakendatud loomingu teenistusse. Kuid Lotman teeb siiski täpsustuse: “Pole õige kujutleda isiksuse loomist kuivalt mõistusliku protsessina: nagu kunstiski, liituvad siin läbimõeldud plaaniga intuitiivsed leiud ja inspiratsioonihetked, mis toovad endaga kaasa lahendusi” (94). Romantilise arusaama järgi on geenius see, kes ise päriselt aru ei saa, mida ta teeb – suure kirjaniku teosed on ikka targemad kui kirjanik ise. Lotmani raamat aga tahaks nagu väita, et Puškin oli ka inimesena sama tark kui tema looming.
T. J. Binyoni sulest ilmus ülemöödunud aastal Inglismaal palju kiita saanud Puškini biograafia, mis oma 730 leheküljel keskendub just nimelt Puškini eluseikade üksikasjalikule lähivaatlusele. Lotmani raamatu tugev külg Binyoni omaga võrreldes on tartlase terav teadlikkuse tollases ühiskonnas kehtinud käitumissüsteemidest – sellest, kuidas kirjanduse ja teatrikonventsioonid mõjutasid elu, armastust ja poliitikat ning vastupidi. Lotman kujutab Puškinit inimesena, kes ei rahuldunud eestleitud konventsioonide ladusa valdamisega, vaid püüdis ise luua kriteeriumid, mille abil teda tulevikus hindama hakataks.
Lotmani biograafial on selge pedagoogiline ja kõlbeline eesmärk: rõhutada kasvavale noorsoole, et prassimine, liiderlikkus ja ekstravagantsus on mõõtmatult tühisemad pahed kui võimu ees lömitamine ja pealekaebamine. Ja see tõdemus on tänapäeaval paraku sama aktuaalne kui raamatu kirjutamise aegu ENSV-s või Puškini eluajal.
Heinrich Heine kõrval on Puškin tõenäoliselt Eestis kõige kodunenum välismaa luuletaja. Eestikeelne Puškin on märksa suuremal määral eesti luuleteadvuse osa kui eestikeelne Goethe või Shakespeare. Seetõttu on üllatav, et näiteks inglise ja prantsuse kriitikud kurdavad alatasa selle üle, kuidas Puškini võlu nende keeltesse tõlkides üleni lahtub. Puškini lihtsus ja loomulikkus pidavat prantsuse ja inglise keeles mõjuma banaalselt ja tühjalt, kuigi näiteks Charles Johnstoni või Walter Arndti ingliskeelne ”Jevgeni Onegin” mõjub minu võhiklikule kõrvale küll hea ingliskeelse luulena. Seevastu eesti värsikultuur on teatud määral just Puškini tõlkimise peal vormunudki. See muidugi ei tähenda, nagu ei oleks Puškin eesti tõlgetes midagi kaotanud. Parimate eesti tõlgete voorused (ladusus, lihtsus, selgus, loomulikkus) on ühtlasi ka nende suurimad puudused – neist võib tekkida luuletajast natuke lihtsustav pilt. Seega poleks paha, kui mõni tulevane tõlge taotleks Puškini omakstegemise asemel hoopis teatavat võõritust, kuid samas eemaldumata originaalist nõnda kaugele nagu Ants Oras.
Mihhail Lotmani kokkupandud ja kasulike kommentaaridega varustatud valimik Puškini eestikeelsest lüürikast ei ole kahjuks nii esinduslik, kui olla tahab. Millegipärast on sellest välja jäänud osa Kalju Kanguri tõlgetest (ilmunud Loomingus 6, 1974), Johannes Semperi tõlked (Looming 2, 1937) ja mõned siin-seal ilmunud Harald Rajametsa vahendused.
