Kesköise koidiku rahvas
Kõige hõlpsam on inimese värvustaju uurida keelekasutuse kaudu. Semiootik
Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, kes eeldab, et just keele alusel kujuneb ka
inimkultuuri sümboolika, märgib artiklis “Kunstilooming, aju funktsionaalne
asümmeetria ning inimese kujundiloomevõimed” (“Semiootika 16”, Tartu 1983):
“Kui keeles on sõnu punase kohta, siis on seal kindlasti ka terminid valge
(heleda) ja musta (tumeda) jaoks... Need värvid kuuluvad värvinimede aluslikku
üldinimlikku kolmnurka; see ühtib kolmnurgaga, mis on selgunud uurimustest
värvussümbolite kohta eri rahvaste rituaalides ja
mütoloogias.”
Semantiliselt aktiivseim tolles ürgses värvuskolmnurgas, kus
must ja valge märgivad ka lihtsalt heledust ja tumedust, on punane värv. Just
vastanduses punasele annab indoeuroopa algmütoloogia valgele värvile olulisema
sümbolväärtuse kui mustale: punane seostub rituaalse ebapuhtusega (veri), valge
aga rituaalse puhtusega (piim).
Punase eelistus torkab inimese
liigitunnusena silma juba varaseimatelt kaljujoonistelt. Ivanov kirjutab: “See
süsteem, kus punane värv (ooker) eristub eriti tähtsana, erineb järsult
inimahvide puhul teadaolevast sinise värvi eelisrollist.” Sinise eelistust
peetakse koguni patoloogiliseks: “Viimasel ajal väidetakse, et tendents valida
sinine, mitte punane värv on iseloomulik ka psühhogeensete emotsionaalsete
häiretega haigetele.”
Tuvastatud on küll ka “sinisepõhjalisi” inimkultuure,
kuid need on väga erandlikud: “Üksikud isoleeritud juhtumid, kus tekivad
kultuurisüsteemid, milles must ja valge värv ei vastandu mitte punasele, vaid
sinisele (ja kollasele), nagu vanas Hiinas, seisavad kultuuriloos
eraldi.”
Ometi võib täheldada, et kultuuri spiritualiseerudes ja kaugenedes
oma füsioloogilistest ürgallikaist omandab sinine üha ilmsema sümbolväärtuse.
Näiteks eesti trikoloori sinise semantiliseks kultuuritaustaks on romantismi
“sinine lill” ja hilisromantismi-sümbolismi “sinilind”.
Need mõlemad jõuavad
meie rahvuse kollektiivsesse teadvusse teise nime all: “sinine lill” kui
“Vainulilled” ja “sinilind” kui “Emajõe ööbik”. Just sügav sümboolne seos meie
lipuvärvidega laseb meil kõigil armastada ning eesti rahvuskultuuri paleusena
pühaks pidada Lydia Koidulat.
Esimene
rahvuslind
Ernst Enno luuletuses “Öö valge on õnn” (1920),
millesse kodeeritud sinimustvalge sümboolika lubab seda nimetada meie
“salajaseks lipulauluks”, kordub tähelepanuväärselt ööbiku kujund:
Käi
tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin
ja teine sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik
silm.
Õnnest laulev süda on just nagu kolmas ööbik.
Rahvuslinnu mõiste
määratleti Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu XII konverentsil 1960. aastal
Tokios. Alates 1962. aasta 26. novembrist on Eesti rahvuslind suitsupääsuke.
Kampaania korras omaksvõetud rahvuslinnul on pigem leppemärgi funktsioon
kui sümboli sisu. Rahvuslinnu järgi ei tunta laiemalt ühtki rahvast. Nii ei
meenu meile lätlastega seoses naljalt nende rahvuslind linavästrik. Samuti ei
too meile valge-toonekurg mitte sugugi kohe meelde leedulasi (seda enam, et
sama rahvuslind on ka sakslastel). Sama vähe kui nepaallased saavad loota
ülemaailmsele tuntusele seeläbi, et nende rahvuslind on kuning-läikfaasan,
võivad laias maailmas suitsupääsukese toetusele loota eestlased. Rahvuslind
jääb ikkagi “sisesümboliks”, mille kaudu rahvas mõtestab iseennast.
Eesti
NSV tõusufaasis, sotsialistliku rahvusliku optimismi harjal sümboliks
kuulutatud suitsupääsuke sobis selleks siis ja sobib nüüdki. Kuid eesti
kultuuri sünni-, meie ärkamisaja rahvuslinnuks oli kahtlemata hoopis
ööbik.
Emajõe Ööbik Koidula
Ööbik oli XIX
sajandi romantismi tunnuskujund. Tema loomulik-looduslik laul vastandus XVIII
sajandi õukonnakultuuri mehhaanilisele kunstlikkusele ning ülespuhutud
uhkeldusele, mida sümboliseerisid mängutoos ja vau.
Õukonna ja saksikuse
kammitsetusele vastanduv vaba looduslind ööbik jõudis vabaduse kuulutajana
eesti kirjandusse seoses Lydia Emilie Florentine Jannseniga. 1867. aastal
Tartusse kolinud, avaldas “Vainulillede” (1866) anonüümne autor anonüümselt oma
teisegi luulekogu “Emajõe ööbik”. Selle avaluuletus “Teretamine” ütleb:
P>
Mis on videvikul hüüdnud
õhtul eesti linnuke:
eesti kõrv on kuulnud,
pannud
eesti käsi ülesse...
Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe
linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
Autor
esineb niisiis ööbikuna või täpsemini – ööbiku laulu edastajana. Kuid “Emajõe
linnuke” ööbik ise kujutab endast veel selgesõnaliselt videviku laulikut.
Ärkamisaja ideoloogia tekitas siin tähelepanuväärse semantilise murrangu.
“Emajõe ööbik”, tollase eesti luule absoluutne tipp, ilmus autori nimeta.
See oli justkui nimekonkursi väljakuulutus. Selle konkursi võitis eesti
valgustaja ning ärkamisaja ideoloog Carl Robert Jakobson, kes pakkus sõnast
“koidik” tuletatud luuletajanime “Koidula”.
Algul tundus see nimi Lydia
Jannsenile küll “liiga kaunis, liiga poeetiline” ja “liiga uhke”. Aga juba
1867. aasta märtsis kasutas ta seda allkirjana Eesti Postimehe lisalehes,
kirjutades arglikult: “L. K..d.la”.
Carl Robert Jakobson ise nimetas preili
Jannsenit julgesti “Koidulaks” samal 1867. aastal ilmunud “Kooli lugemise
raamatu” esimeses köites. Sealt levis see nimi kulutulena rahva hulka ja võeti
kohe omaks.
Neiu Lydiat hakati 1867. aastal niisiis nimetama ühekorraga
Koidulaulikuks ning Emajõe Ööbikuks, mistõttu ööbik kinnistuski eesti
ärkamisaja mütoloogiasse koidukuulutajana.
Sellest annab juba selget
tunnistust Gustav Wulff-Õie tänini laialt levinud rahvusromantiline luuletus
“Ööbikule” (1883), kus nimitegelane vastab küsimusele “Õrn ööbik, kuhu ruttad
sa...”:
Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan:
“Tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö,
sest idataeva servassa
ju näha
koidutuld,
ning uuel ilul särama
löönd Eesti muistne muld!”
Selline
Emajõe Ööbiku ja Kodulauliku, ööbiku ja koidiku seostus on selges vastuolus
Euroopa kultuuritraditsiooniga, kus ööbikut ühemõtteliselt peetakse öölinnuks
ja keeldutakse talle möönmast koidukuulutaja rolli. Viimases esineb nimelt
lõoke.
Nii vaidlevad nimitegelased William Shakespeare’i tragöödias “Romeo
ja Julia” (1595/97), kui Romeo peab pärast esimest armuööd Mantovasse põgenema:
JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga
mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal
granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli
lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik...
Eesti rahvas erineb
kõikidest teistest rahvastest maailmas selle poolest, et meil ainsana on
rahvuslikuks koidukuulutajaks ööbik. Et niisugune selge vastuolu meie kultuuris
võimalikuks osutub, leiab seletuse just nimelt tolles “rahvuse hinge”
süvakihis, mida puudutab ja millest võrsub Ernst Enno sinimustvalge “Öö valge
on õnn”.
Sinine koidukuma, sinine puri
Koidikut,
millest räägib Ernst Enno luuletus, ei tule näha mitte lõunamaa öö musta
taevakangast rebestavate purpurkuldsete päikesekiirtena. See on hoopis suve
valgeima öö, jaheda jaaniöö koidik, mis annab endast märku taevaranna õrna
sinerdusena. See on habras hetk, mil hinges süttib üürike õnnelootus:
Kus
on su kallas ja kauguse rand –
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool
valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see
–
on üürike õnnestav tund.
Me oleme kesköise sinise koidiku rahvas.
Oskar Loorits märgib, et eestlasele pole talvine pööripäev mitte surma,
vaid uue lootuse sünni hetk: “Aga see [pööripäevade] vaheldus ei ole
sugereerinud soomeugrilasi talves surma perioodi kujutlema, vaid hoopis suvist
sündi juba ette aimama, – see on meie usulise maailmavaate tugevus, mis on
juhtind meid surmahirmu asemel sünnitamisõnne ja elurõõmu poole.”
Seepärast
mõjuvad lausa hümniliselt ka eestlaste poolt oma kõige silmapaistvamaks XX
sajandi naisluuletajaks valitud Marie Underi värsid:
Mu kevad algab pääle jõulu juba...
Just keskööl, kui keha on kustunud une öösse, valgustub igatsev hing. Eks ütle seda ka Marie Underi “Sinise purje” (1918) luuletuse “Öö” lõppread:
Kuhu viib – kui viimne Eile – ning Tänagi suri
–,
kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?
Mis on siis see “sinine puri”, mille all poetess ütleb end purjetavat luuletuses “Päev”:
Ma purjetan all sinise purje...?
See on seesama, mille kohta ta teisal (“On siiski kurb”) ütleb:
... soovide sinisädelus...
– seesama, millest Ernst Enno luuletas:
... üks ööbik on siin ja teine
sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik
silm.
Silmapiiri tagant kerkivad purjed tõotavad ikka uut algust, nii nagu silmapiiri tagant tõusev valguski. Jah, muidugi on Aleksandr Grini “Punased purjed” pealkirjana pidulikum ja võimsam kui Marie Underi unelev “Sinine puri”. Aga eestlane ei saaks iial luuletada punastest purjedest. Sest meie koidik, meie taevaranna helendus suveöös on sinine lootuskuma pimeduse ja valguse piiril – sinimustvalge nagu meie lipp.