„Kahju, et see atentaat ei lõppenud edukalt!“
Tuleva teisipäeva õhtul kell 23 möödub täpselt kümme aastat moodsa Eesti ilmselt kõige kõmulisemast pommiplahvatusest. 1993. aasta 26. augustil – metalliajastu tipus – lahvatas maffiasõda Tallinna südalinnas. Allilma ohvriterohke arveteklaarimine vältas veel aastaid, kinnistades musta kroonikasse rea antikangelasi, mitmed neist posthuumselt.
***
Sel nädalal puhkuselt naasnud Ämari vangla direktorit ootasid kabineti laes uued lambid, mille kinnitas sinna elektrik Robert Pohlak – selle Eesti ühe karmima karistusasutuse üks kurikuulsamaid asukaid. Avalikkuses Estonian Airi kassa pommiõhkijana tuntud 39aastase kinnipeetava aeg tiksub täis 17. detsembril 2011.
Vangimaja direktori kabinetti sisenedes, kus ta äsja remondi lõpetas, nopib mees ninalt moekad päikeseprillid. Sirutanud kämbla teretuseks välja, läigatab randmel kuldkell. Napp särk vaevu varjab musklis ülakeha ja käsi katvat tätoveeringut. Pilti täiendab paljas pea ja ainitine pilk.
1998. aasta sügisel vältas Pohlaku kohtuistung kinniste uste taga 15 päeva. Protsessi materjale on Tallinna Linnakohtu arhiivis kokku kaheksa toimikut ehk ca 2000 lehekülge. See ligi poolemeetrine paberikuhi on nagu ammuse maffiasõja kroonika, milles astub üles plejaad hiljem (kuri)kuulsaks saanud allilmategelasi.
Järjekorras seitsmendat (!) karistust kandev Pohlak on vanglahierarhias nn mužik – sõltumatu, kes elab mitteformaalsetest alluvussuhetest väljas. Administratsiooni juures on ta nii heas kirjas, et Ekspressiga lubatakse tal vestelda valvuriteta. „Siiani on mind tehtud patuoinaks. Ma olen need pillid vaikselt alla neelanud,“ alustab 10 klassi haridusega mees oma elu esimest intervjuud. „Nüüd on mu mõõt täis.“
Elu ja surm Mendelejevi tabeli järgi
1993. aasta allilmasõja kindlat põhjust on võimatu tagantjärelei kindlaks teha. Enamik ellujäänuid usub, et tüli algas ühest hinnalisest koobaltikoormast. Sestap tuntaksegi järgnenud aadrilaskmist ka metallisõja nime all, kus ühel pool rindejoont oli eestikeelne Linnuvabriku allilmajõuk ja teisel pool tollal kardetumate hulka kuulunud Permi grupeering.
Eesti tuntuima kriminaalse terroriakti eelmäng toimus kolm kuud varem, 8. mail 1993 tollal populaarses Neste tanklas Järvevana teel. Turmtules sai surma Permi bande ninamees Vladimir Baskov ja haavata autoriteet Vjatšeslav Platonov. Aastaid hiljem läheb kirja, et tulistajad olid Daniel Mäng ja Andre Piispea Linnuvabriku jõugust, ehkki Nestest leiti koguni nelja eri relva hülsse.
Nõusoleku veriseks atentaadiks andis tollane eestikeelse allilma kroonimata pea Toivo Tamm. Samuti tunnistas hiljem Ameerikast maapaost naasnud Kalev Kurg, kellest on samuti saanud allilmas autoriteetne isik, et ta küll viibis Neste atentaadi juures, aga pauku ei teinud.
Kümme aastat tagasi tundus, et politsei jõud ei käi enam toimuvast üle. Järjekordses tulistamises 22. augustil tapeti koduuksel Toivo Tamm – mees, kes väidetavalt Neste atentaadile oma õnnistuse andis. Politsei versiooni kohaselt oli see permikate vendetta.
Tuld permikate pihta!
Eestikeelne allilm ihkas kättemaksu. Võimalus avanes 26. augustil, kui tuli signaal, et rivaalitseva jõugu liikmed Sergei Podšivalov ja Aleksander Siirak õhtustavad linna nooblimas restoranis Gloria. Kui venelased pärast õhtusööki Vabaduse platsil pargitud džiibi juurde läksid, kärgatas Estonian Airi piletikassa ees põrgumasin.
Purustuste põhjal hindasid eksperdid, et tegu võis olla viie kuni kaheksa kilo trotüüliga. Mõlemad märklauad pääsesid võimsast paugust vigastustega. Häda said ka juhuslikud möödujad Ivi Papstel ja Veiko Stüff. Plahvatus tekitas mitmemiljonilise kahju hoonetele ja platsil seisnud autodele. Näiteks Tallinna Ärikeskus esitas rikutud sisustuse, akende ja katuse eest miljonikroonise nõude.
Üle noatera pääsenud Siirak (hüüdnimega Taivanets), kes kaotas plahvatuses püksid, ei läinud otse haiglasse, vaid sai ajutist peavarju Suur-Karja tänavas hea tuttava Viktor Šapovalovi korteris, kus käis duši all ja sai selga terved riided. Šapovalovit tunneb avalikkus praegu Ecolandi hotelli bossina, keda on seostatud ka lõbumajade pidamisega.
Raskemaid haavu saanud Podšivalov ärkas kiirabihaiglas. Mõlemad permikad kadusid kaks päeva hiljem ravile ja rettu Peterburi, kuhu nad jäid oktoobrini. Siirak leidis oma otsa palgamõrvari kuuli läbi järgmise aasta aprillis. Podšivalov saadeti mitu aastat hiljem võltspassi kasutamise tõttu Eestist välja.
Surmaeskadron tegutseb
Veel enne, kui politsei oskas Robert Pohlakut pommiplahvatusega seostada, sattus ta 17. septembri ööl Haabersti ristil oma Audi 80 roolis ränka avariisse. Pohlak oli tol hetkel vabakäiguvang, kelle liikumismaa oli ametlikult piiratud Rummu asulaga. Üllatuseks avastas politsei vangi autovrakist terve arsenali – kaks püstolit (üks neist summutiga) ja automaadi koos laskemoonaga, millest jätkunuks terveks lahinguks.
Veel suurem oli üllatus, kui aastaid ühest vangimajast teise kolinud Pohlak näitas ette Kaitseliidu Mõhu malevkonna relvaloa. Hiljem osutus see fiktiivseks. Algul lebas aga Pohlak mitu päeva koomas, voodi kõrval passimas kaks vanglatöötajat. Ometi suutis ta juba nädal pärast avariid jooksu pista.
Kui Pohlak uuesti tabati, teeskles ta ülekuulamistel kolm kuud mälukaotust. Politsei tahtis aga temaga vestelda juba uuest asjast. Jõulude ajal 1993 oli Jõgevamaal Kuremaa tee äärsest metsast leitud kahe Permist pärit mehe – Vladimir Ziljajevi ja Sergei Jagupovi – surnukehad, kuuliaugud peas.
Tagantjärele selgus, et linnukate kättemaksuretke toetas kurikuulus Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii, mille liikmed soovisid Vene “kandid” Eesti pinnalt välja tõrjuda. 2. septembril nabisid jäägrid koos Robert Pohlaku, Andre Piispea, Urmas Grossthali ja Toomas Helinaga Peterburi teel Toyota džiibiga sõitnud Ziljajevi ja Jagupovi kinni.
Venelased viidi Pohlaku ema tallu Jõgevamaal, kus (nagu hiljem teada saadi) Piispea nad hukkas. Robert Pohlak ja Janek Kukk, kes oli telefonitsi sündmuspaigale kutsutud, matsid surnukehad tee äärde metsa, kust need jõulude ajal välja kaevati. 1996. aasta oktoobris mõisteti Pohlak rolli eest just selles loos (ebaseaduslik vabaduse võtmine) neljaks aastaks ja neljaks kuuks vangi.
Areenile astub tähttunnistaja
Juba 1994. aasta alguses olid politseil pommiloo asjaolud ja osalised operatiivinfona teada. Kohtutoimikus on säilinud fototabel, mis esitati kannatanu Aleksander Siirakule äratundmiseks. Need 12 nägu on nagu eestikeelse allilma galerii. Pildile mahub isegi jäägripealik Asso Kommer.
Tundus aga, et juhtum jääbki “pimedaks”, kuni areenile ilmus ootamatu tunnistaja – Imre Arakas. Politsei pitsitas Arakat seoses ebaseaduslike relvadega, mis tema juurest leiti, kuulus lindprii heitis aga valgust ka lahendamata pommiplahvatusele. 1997. aasta algul pihtis Arakas kaitsepolitseis, et ka tema viibis plahvatuse ajal Harjumäel.
Arakas kinnitas politsei andmeid, et saatuslikul õhtul kohtusid Vabaduse platsi kohal kõrguval künkal teiste hulgas Janek Kukk, Daniel Mäng, Andre Piispea, Toomas Helin ja Urmas Grossthal (kes oli tol hetkel samuti vabakäiguvang). Plahvatuse korraldajatena viitas ta Daniel Mängile ja Andre Piispeale ning täideviijana Robert Pohlakule.
Arakase kirjeldusel oli pommi kaugjuhtimispulte igaks juhuks kaks. „Kui Mäng rääkis Pohlakule, et tuleb mõlemale puldile vajutada, siis ta veel karjus, et ära jumala pärast praegu vajuta,“ meenutas Arakas. Pommi olevat hankinud Piispea Narvast ning sellega oli kaasas skeem, mille järgi koha peal ühendati mustad ja punased juhtmed, millega pomm aktiveeriti.
Vene allilmategelased pääsesid nende teele sokutatud surmasaadetisest, sest pommi lennufirma ukse ette viinud Kukk ei jõudnud aegsasti eemalduda. Tunnistuses, kus Arakas sündmuspaika ette näitas, meenutab ta, kuidas Piispea sõimas Pohlakut, et too valel ajal puldile vajutas.
Kahju, et Arakas ellu jäi
Mitte kõik ei võta seda versiooni puhta kullana. Peasüüdlased Mäng ja Piispea olid vaid pisut enne Arakase tunnistust atentaatides hukkunud, lindpriid Helin ja Kukk redutasid Hispaanias, Pohlak istus türmis. Oma osalust eitav Pohlak raiub tänaseni, et Arakast tol augustiõhtul sündmuskohal üldse polnud ja viimane manipuleerib surnud inimestega.
„Minu suhtes valetati kõiksugu paska. Oi, jumal,“ välguvad Pohlaku silmavalged teispool lauda. „Ma olen ainuke inimene, kes pole algusest peale oma ütlusi muutnud.“ Oma sõnul sattus ta kohtumisele, et arutada paar päev varem tapetud Linnuvabriku grupi „aju“ Toivo Tamme matuse korraldamist.
Kui Arakas oli Kapole rääkinud pommiatentaadi asjaoludest, tulistas seni tabamata isik Tihase tänaval tema suunas viis lasku, millele kaitseliitlane (!) Arakas oma relvast kolme lasuga vastas. Pärast seda kolis Arakas, kes seostas rünnakut otseselt oma paljastustega politseis, perega Hispaaniasse. „Väga paljudel on kahju, et need atentaadid ei lõppenud edukalt. Ehk edaspidi läheb paremini,“ ei varja Pohlak vimma. Ka Hispaanias on vähemalt korra Arakase elu kallale kiputud.
“Olen teinud palju sigadusi!”
Pohlaku pommiprotsessile saatis Arakas Hispaaniast kolmeleheküljelise faksi, kus teatas, et ei kavatse pärast atentaati kodumaale naasta. Samas kirjas püüab ta süüd Janek Kukelt ja Toomas Helinalt hukkunud meeste peale veeretada. „Daniel Mäng rääkis mitmel korral, et tal on kõik uurijad ära ostetud ja tunnistajad kinni makstud, et süüdlasteks teha Helinat ja Kukke,“ teavitas Arakas. Helin, Kukk ja Arakas moodustasid tollal Hispaania päikeserannikul poolmüütilise Eesti seiklejate koloonia tuumiku.
Koos pommiõhkimise episoodiga läks Pohlak kohtu alla seoses oma kunagise kambajõmmi Aleksander Kuusiku tapmise organiseerimisega. 1995. aasta jõulude ajal toimunud atentaadi motiivina on pakutud, et Kuusik olevat olnud politsei informaator. Loo uurimisest käib tihedalt läbi Tartu allilmategelase Toivo Bergi nimi.
Prokurör nõudis Pohlakule maksimumkaristust – eluaegset vanglat. Ühtki süüdistustest Pohlak kohtus omaks ei võtnud, öeldes, et oli lihtsalt valel ajal vales kohas. „Ehkki olen oma elus teinud palju sigadusi, ei ole ma süüdi mitte üheski kuriteos, milles mind süüdistatakse,“ ütles Pohlak lõppsõnas. 1998. aasta 18. septembril mõistis kohus ta 15 aastaks vangi.
Üks kuritöö – kaks eri otsust
Ehkki verepulma laskude kaja on ammu vaibunud ning hulk püstolikangelasi on saanud nimedeks hauakividel, surub Pohlak edasi oma tõde ning tahab täna pommiatentaadi kohtumenetlust taasavada. Ta väidab, et ühes kriminaalasjas on korraga jõus kaks kohtulahendit, milles kirjeldatakse plahvatusele eelnenud sündmusi erinevalt.
Kui Toomas Helin ning Janek Kukk kokkuleppel kaitsepolitsei ja prokuratuuriga 2000. aasta suvel Hispaaniast Eestisse naasid, sai süüdistuse ainult Kukk. Lihtmenetluse korras sai Kukk karistuseks kaks aastat tingimisi. Permi jõugu meeste laipade peitmise ja kuriteost mitteteatamise eest trahviti teda vaid 3000 krooniga.
Kuke kohtuotsuses on aga kirjas, et ta toimetas pommikohvri „Estonian Airi Vabaduse platsil asuva büroo ukse ette, kus pidi selle andma edasi tema jaoks tundmatutele isikutele“. Varem kehtima hakanud otsuses, millega Pohlak pikaks ajaks vangi läks, seisab, et Janek Kukk asetas lõhkelaengu Estonian Airi ukse ette sihiga mööduvad permikad tappa.
“Vastuolu on selles, et selles otsuses, millega mind süüdi mõisteti, on igal inimesel pandud funktsioonid täpselt paika. Aga nüüd sai Janek Kukk kaks aastat tingimisi selle eest, et ta pidi andma kohvri edasi tundmatutele,” selgitab Pohlak nüansse. “Fakt on see, et mingid tehingud seal toimusid, et nad Hispaaniast tagasi tulla said.”
Mõlema protsessi juures oli prokurör sama mees - Aro Siinmaa. "See loogika ei ole küll aluseks ei teistmiseks ega uueks menetluseks Pohlaku suhtes," arvab prokurör. "Asjaolu, et süüdistus on hiljem muutunud Kuke suhtes kergemaks, ei tähenda, et Pohlaku roll poleks lõpuni tuvastatud."
Julm-Roberti faktifail
Esimest korda sattus tollal 16aastane Robert Pohlak kohtu alla 1980. aastal seoses autovargusega. Hiljem on teda karistatud kehavigastuste tekitamise, ebaseadusliku vabaduse võtmise, mõrva organiseerimise ja pommiõhkimise eest. Ridamisi on episoode, mida uurimisasutused tõestada ei suutnud. Juba vanglas olles täienes see register 2001. aastal väljapressimise korraldamisega. Kokku on Pohlak vangis istunud 15 aastat, ees on veel kaheksa. Hea käitumise korral on võimalik ennetähtaegne vabastamine.
