Liisi Ojamaa "'Ärasaatmata kirjad"'
Kui ma oleksin Tallinn, siis tunneksin end Liisi luuletustes ära. Ja - kivine, iidne ja kohati võibolla ropp - ma oleksin liigutatud. Et ma ometi võin olla nii süütu ja armastusväärne, kõigele vaatamata! Ja nii suur ja igavene!
Linn on Liisi Ojamaa peategelane. "kõike vaatasin elasin haarasin korraga silmad justnagu hundil" (lk 5). Ja nii on ta tõepoolest vaadanud ja ta on näinud.
Kuid mitte kõrvaltvaatajana - Liisi on selles linnas elanud. Hulkunud, armastanud ja suureks saanud.
Lk 58 "Linnamyyr 2". Maailm, Aeg, Wäsimus, Armastus, Sõber, Lootus, Walu, Õnn, Jumal, Linnamyyr. Nende asjade kohta midagi öeldes lõpetab ta selle raamatu. Enam-vähem neist asjust ta ju kirjutabki. Tegelikult peaks olema see, millest Liisi Ojamaa kirjutab, meile tuttav. Ja küllap ongi, kuigi ei tule alati nii lihtsalt meelde. Ma arvan, et see väärib meenutamist.
Kui ma oleksin Tallinn, siis mäletaksin Liisit tantsimas oma tänavakividel veel sadade aastate pärast.
