Detsember. Hetked, kui kõik on veel lahtine
Miks ei peaks sünnipäeva pidama? Lihtne vastus. Piibel mainib sünnipäeva pidamist vaid kahel korral. Mõlemad lõppesid veriselt, esimesel juhul raiuti pea maha ristija Johannesel, teisel juhul kellelgi Egiptuse kuninga külalisel. Nii lihtne ongi. Kui piiblis oleks mõni õnneliku lõpuga sünnipäevapidu, oleks kõik teisiti, ka need daam ja härra, Jehoova tunnistajad, kes täna hommikul minu juurest läbi astusid ("Vaatasime, et enne siin kedagi ei elanud, aga nüüd on maja vist ju valmis saanud, eks... Me tuleme mõnikord veel, arutame siis selle raamatu üle, eks?") räägiksid, kuidas sünnipäeva pidada on tore, kas te tõesti ei pea sünnipäeva? Asjata.
Jehoova tunnistajad lahkuvad ja jäävad teisel pool tänavat oleva palkmaja ees seisma, ilmselt arutledes, kas seal juba elab keegi - või ei? Kas misjon käivitub? Või ei?
Hetk, kui kõik on veel lahtine.
*
Mis toimub Postimehes? Me näeme suhteliselt stabiilse paberlehe (mille pööre "rahvapärasusele" on ära toimunud ja õnneks enam ei süvene) kõrval dünaamiliselt arenevat võrgulehte. Mis on üha enam üks teine leht. Hetk, kus kõik oli lahtine, on nüüd möödas, postimees.ee on üha enam tabloid. Segasevõitu, pidevalt muutuva lugude hierarhiaga, kus teemasid esitatakse selgelt vaid müüvuse, mitte uudis- või mõtteväärtuse järgi. Nupukesed välismaa staaridest võistlevad Eesti eluga ja võidavad; Kanal 2 promot on piinlikult palju, SL Õhtulehe telekesksust ei saa vähemalt otseselt omaniku ärihuvidega seostada. Ja see, kuidas ükskõik mida saab seostada tarbijateemaga, avab hoopis tarbija24.ee lehekülje, on tihti väga naljakas. Ma ei oleks näiteks iial arvanud, et tarbijateemasse sobib lugu töökohal tekkinud ja katastroofiga lõppevast keskealiste armusuhtest!
Rein Veidemanni kultuurimure sobib muidugi tabloidi paremini kui kvaliteetlehte, pean mainima...
Ja Delfi väljakujunenud tasemele Postimehe võrguleht ei küüni veel. Võib-olla on paberlehe imago jalus?
*
Lahtisi asju on veel. Me ei tea näiteks, kuhu pöörab juba vaikselt tuure koguv valimismöll, mis skandaale on tulekul (oleks rumal arvata, et valimiste eel ilma saaks!); kas Liis Lassi kasutamine kinnisvaraeksperdina näitab Äripäeva eneseirooniat või veel parem, huumorilehekülje ettevalmistamist. Me ei tea, missugune on järgmine telesaade, mis naelutab massid diivaneile ja ummistab kõik lehed. Me ei tea, millal tuleb lumi.
Me ei tea pooli asju, või siis peaksime? Põnevuse olemasolu - eriti, kui see ei ole teleprodutsendi peas genereeritud - muudab elu asjalikumaks ja tõelisemaks, tundub mulle.
