Metsatöll & RAM"'Raua needmine"' (Elwood)
Jah, see on võimas plaat! Võimas Eesti plaat! Kuid see võimsus on siiski pigem füüsiline, atleetlikes poosides ja detsibellides mõõdetav, mitte ideoloogiline; pigem toores jõud nii folk-metal-bändi kui maailma vist ainsa elukutselise meeskoori poolt. Küsime, mida nad tegelikult esindavad peale selle, siin kaheldamatult kuuldaoleva jõu. Ideed? Millist? Eestlust? Tõesti või? Rahvuslikku koorimuusika klassikat? Jah. Tormis ju. Metal'it? Jah, Metsatölli hitid. Mida see peab meile ütlema? See, et kaht viimast korraga? Ja folk lisaks, mis sest, et mõni kord tuleb küll meelde pigem progerock, paaris leebemas loos pole tänu Lauri Õunapuu mängitud rahvapillidele Jethro Tull enam kaugel. Või Peter Gabrieli aegne Genesis, flöödiga. Keeruliseks läheb.
Metal on tugev skeem ja raam. Igasuguseid ideid saab teatud piirini tema külge siduda, mõtleme siin neid eri variante, kus sarnase kõla juures võib ideestik varieeruda hullemast satanismist jumalakiituseni, natslusest kosmopoliitsuseni, raudsest militarismist rohelise paganluseni. Rahvuslus - mitte selle sõna halvemas mõttes - sobib metal'ile samuti. Metsatöllile eriti, nähes, kuidas see bänd viimastel aastatel poolehoidjaid kogub. Iseasi, miks.
Aga mida võidab metal?
Või mida võidab Tormis? Igatahes saab ta respekti põlvkonnalt, kelle kultuurimurest rääkijad (vt Tallinna ülikooli professori Rein Veidemanni minu arust igasugust õppejõueetikat rikkuv nutulaul teemal, miks on küll noored nii lollid, möödunudlaupäevases Postimehes) on lõplikult maha kandnud. Miks te peate noori idiootideks, kellele ei võiks näiteks Tormis korda minna? Kirjanduskesksele kultuurimuretsejale on muusika muidugi madal kõrvalküsimus... See, noortepoolne tunnustus või märkamine ei ole kusjuures vähe. See on võimas. See on Tormise võit. Mis sest, et Metsatölli ja originaale kohati tugevasti töödelnud arranžeerija Tauno Aintsi abiga.
Siiski, meie ees seisab ikka nii tüütult zombilik ettekujutus kõrgemast ja madalamast muusikast. Tormis, rahvaviisitöötleja, on pigem madalam muusika heas mõttes, vähemalt tema mõni aeg tagasi esitatud suhteliselt julm etteheide laulupidudele kui regilaulu, tegeliku rahvusliku muusika lõplikule hävitajale võib ju karm tõsi olla. Rahvalaul võib muuta kuju ja sõnu ja viisi ja ikka kesta. Samas, tüüpiline metal seostub minu jaoks kohati just nagu wagnerliku ooperlikkuse ja poosidevõtmisega... Ja kunstmuusikana esitatud Tormis on üks asi, muusse maailma, olgu see siis folk või ka metal, peegelduv Tormis vabaneb teatud akadeemilisest, kultuurimurepühalikust ahistusest, voolab tagasi rahvamuusika vabadusse, nagu sulav lumehang... Ja ei kao.
"Pikse litaania" siin plaadil on ehk kõige autoritruum, vaid löökpille on (vist? mul ei ole Tormise originaali salvestust) lisandunud. "Raua needmisest" on saanud megafoni-metal, ja hea äkki ongi.
"Pärismaalase lauluke" oma lõputu "Tabu, tabu, tabu" korrutamisega on üks pealtnäha parim kahe maailma kokkusulatus... Aga kas noor põlvkond teab, et see nõukaaegne lugu oli originaalis ideeline ja terav, nagu... punk vahel? Nüüd lisandunud instrumentaalosa ongi suhteliselt punk, kuid kontekstipuudus võib selle seose märkamatuks jätta.
Ikkagi: rahvuslik, nutikas, teatud olukordi ja kinnismõtteid lahendav. 7
