Lähme Toompeale Savisaart kukutama!
"Kahjuks tundub mulle, et tõepoolest tankid läksid kahjuks liiga vara ära."
Säärane erakordselt kibestunud mõte kõlab Tartus Vanemuise kontserdisaalis 24. augustil 1991. Äsja on läbi kukkunud augustiputš ja Eesti ootab maailmalt oma iseseisvuse tunnustamist.
Ometi pole kõik eestlased õnnelikud. Üks õnnetutest on Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõud Vardo Rumessen.
Rumessen kuulub Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP), mis peab tol nädalavahetusel Vanemuises suurkogu.
Muusikaõpetaja vihapurske põhjustab peaminister Edgar Savisaare käsk moodustada kodakondsusamet. Rumessen kardab, et kohe saavad kõik venelased Eesti passi.
ERSP töötajad kirjutavad kõik kõned sõna-sõnalt üles. Täna hoitakse neid stenogramme riigiarhiivis koos partei ülejäänud paberitega.
Tänu sellele on säilinud ehe tõend taasiseseisvumise hetkel osa eestlaste peades liikunud mõtetest. Tollal jäi see hälin ja raev suurte ajalooliste sündmuste varju, samal ajal tunnustasid Eesti iseseisvust esimeste suurriikidena Venemaa ja Prantsusmaa. Nii kirjutasidki Rahva Hääl ja Päevaleht, et ERSP suurkogu "õhkkond on rahulik ja asjalik".
Savisaar kohtu alla! Aplaus
Tegelikult valati Vanemuise saalis valitsuse pihta tuld ja tõrva. Kõige sõjakama kõne peab Kaitseliidu operatiivjuht Jaak Mosin. Ta teatab: "Härra Rumessenil on täielik õigus - need Vene tankid oleks pidanud veel siin kolm päeva sees olema."
Oma kõnes räägib Mosin ainult ühest vaenlasest. See on Savisaar, kes ajab rahvuslastele vastuvõetamatut poliitikat.
"Kui me seisime nende Vene tankide vastu ja kui me seisime nende automaaturite vastu, mis takistab meil ühe sõnaga minna rinnaga Toompeale? Ja teha seal samamoodi puhas töö! Ega meil ei ole midagi kaotada!" hüüab Mosin.
Saal vastab aplausiga.
"Ja nüüd ma tahan ütelda üht. Meie ühiskond seisab kodusõja lävel. Kui lähemal ajal ei saavutata poliitilist kompromissi, siis kaitseliit astub välja. Kuda ta seda teeb, mis vahenditega (aplaus) ta seda teeb? Ja millised tagajärjed sellel on? Me ei hakka seda prognoosima. Me ei ole poliitikud. Me oleme sõjamehed!"
Võimalus mässata nakatab ka tulevast justiitsministrit Jüri Adamsit. "Meie partei ees on praegu kaks valikut. Kas meie vabaduspüüe läheb organiseeritud võitluse teed? Ka relvastatud võitluse teed võib-olla. Või läheb tema rahumeelselt ja jõuab valimisteni." Mõlemat võitlust peab Adamsi arvates juhtima ERSP, seega tema ja ta sõbrad.
Rakvere matemaatikaõpetaja Allan Lahi kahtlustab Savisaart koostöös putšistidega. Tema üleskutse peaminister kohtu alla anda kiidab saal kohe heaks.
"Tõenäoliselt tulevad punased politseikooli ülemad teda kaitsma, siis jääb see ülesanne taastatud Eesti Vabariigile," arutab Lahi. "Üks võimalus oleks veel Edgar Savisaare füüsiline likvideerimine, aga see poleks vist eriti demokraatlik."
ERSP tuntumad poliitikud sel teemal sõna ei võta. Võib-olla lasevad nad targu saalil ennast tühjaks karjuda. Pärast ütleb Lagle Parek ajakirjanikule, et tema kodusõja puhkemisse ei usu.
Parekil on õigus, protest Savisaare vastu piirdub sõnadega. Ajaloo irooniana annab kaitseliitlase Mosina osalusel kahe aasta pärast puhkev Pullapää jäägrikriis kabelimatsu hoopis ERSP-le.
Salapärane äri siseministeeriumis
Tänu väliseestlastelt saadud 13 000 USA dollarile suudab ERSP teha 1992. aasta riigikogu valimisteks tõhusat kampaaniat. Toompeal saadakse kümme kohta ning endistest dissidentidest saavad kõrged riigitegelased.
Kuid juba 1993. aasta algul on parteil näpud põhjas. Võlgu ollakse isegi telefoni eest. Tekib mõte, et ERSP juhitavad ministeeriumid võiksid anda tellimusi ERSP ettevõtjatele. Või väliseestlastest ärimeestele.
Mõistatuslikud read leiab ERSP Tallinna piirkonna kaustast: "Peasekretär Robert Villil on käsil projekt, mille kordamineku puhul on kindlustatud igakuine sissetulek. Selle kordaminek sõltub nüüd täielikult siseministeeriumist." Mis projekt see oli?
Üllatuslikult ei leia ERSP arhiivist midagi uut ei jäägrikriisi ega ka Asso Kommeri ja politseinik Koit Pikaro tulevahetuse kohta. Need sündmused viivad partei lagunemisele. Paljudel liikmetel käib üle mõistuse, miks oma riik ja oma siseminister oma mehi taga kiusavad.
Näiteks tallinlane Enn Sepaste kirjutab lahkumisavalduses: "Ma ei taha olla liikmeks parteis, kes lubab politseil koos komude sabarakkudega terroriseerida oma liikmeid. Mul on häbi, et ma levitasin ERSP valimismaterjale." Või Konstantin Kaja Paidest: "Kahjuks ei teagi momendil, kes on oma, kes vaenlane - rindel oli see üheselt selge."
Asso Kommer ise kaob ERSPst 1995. aasta algul. Vanglas istuv noormees kustutatakse liikmete nimekirjast tagaselja, ettekäändeks erakonna töös mitteosalemine ja liikmemaksu mittemaksmine.
"Telefone kuulatakse pealt"
Lõhe partei juhtide ja realiikmete maailmavaate vahel muutub üha suuremaks, tekitades koosolekutel konflikte. Näiteks tahab tallinlane I. Eiskop, et välismaine humanitaarabi läheks ainult eestlaste peredele: "Kuidas teha nii, et venelased ei tõstaks sellest ülemaailmset lärmi?"
Riigikogu liige Tunne Kelam peab seda võimatuks: "Kui me anname abi ainult eestlastele ja venelastele ei anna, on kohe välisabil lõpp."
Rahvuspoliitika arutelul arvatakse, et tähtsamad ametid peaksid riigis olema eestlaste käes. Seepeale õpetab Ameerikast tulnud Mari-Ann Rikken, et 50 aastaga on elu muutunud: "Maailm ei tohi pidada meid rassistideks."
1995. aastaks on ERSP ennast ammendanud. Kaks kuud enne valimisi üritavad partei juhid leida meeleheitlikult teemat, millega ennast valijatele müüa.
"Miks inimesed kerjavad?" küsib Lagle Parek jaanuaris Tallinna piirkonna koosolekul. "Tuleb uurida kerjamise probleemi. Kerjuste probleem läheb hästi ajakirjandusele."
Järgmisel koosolekul arvab Parek, et kerjustega tuleb rääkida: "Sellega me läheme ajakirjandusse. See on tegu, mitte sõna."
Puhkeb vaidlus. "Ker jus haiseb, ta on joodik," teatab üks. "Kas kerjamine on lubatud?" küsib teine.
Parek laiutab käsi: "Seisukoht puudub."
Kui siseministriks saab Edgar Savisaar, ärkavad taas vanad hirmud. Jüri Adams kurdab: "Kommunistlik kord on taastunud." Parek nõustub: "Täiesti. Telefone kuulatakse pealt."
ERSP ajaloo lõpetab detsembris 1995 ühinemine Isamaaliiduga. Partei oli tulnud vabadel valimistel võimule ja kolme aastaga kogu oma edu maha mänginud. Keegi ei hinnanud olukorda täpsemalt kui Tunne Kelam: "Kui inimene midagi küsib, siis me ei oska vastata. Meie programm on küll paks, aga meil pole midagi pakkuda."
Adamsi märgukiri: kuidas valmistuda Vene kodusõjaks?
- Sügisel 1993 puhkesid Moskvas lahingud president Boriss Jeltsini (pildil) ja temale vaenuliku Vene parlamendi pooldajate vahel.
- Kriis tekitas Eestis suurt hirmu, sest meil viibis ligi 4000 Vene sõjaväelast. Keegi ei teadnud, mida nad ette võtavad.
- 30. septembril saatis Riigikogu õiguskomisjoni esimees Jüri Adams märgukirja president Lennart Merile ja peaminister Mart Laarile.
- Adams hoiatas, et Venemaal puhkeb väga tõenäoliselt kodusõda. See haarab ka Eestis viibivad Vene armee üksused ja erusõjaväelased.
"On enam kui tõenäoline, et üks või teine grupp asub toetama üht või teist poolt, abistab või püüab appi siirduda ka otseselt sõjaliselt või muul moel." - Adamsi arvates pidi Eesti olema valmis Vene sõjaväelastelt relvade ära võtmiseks ja meeste paigutamiseks interneeritute laagritesse.
Kuna see oleks käinud eestlastel ilmselt üle jõu, soovitas Adams alustada rahvusvahelisi kõnelusi abivägede kutsumiseks. Hetk oli soodne, sest Meri ja Laar kohtusid parajasti Ameerikas president Bill Clintoniga. - Oma kirja lõpetas Adams sõnadega: "Paludes jumalat, et Eesti riik ei ole võimalikeks arenevateks sündmusteks liiga hilja valmistuma hakanud."
- Mõne päeva pärast surusid Jeltsini väed Moskvas mässu maha. ERSP arhiivis asuv Adamsi kiri on seni ainus päevavalgele tulnud dokument Toompea tegutsemisest kriisi ajal.
