Eesti vabadusvõitlejad Kanadas tahavad Rüütliristi kavaleride ausammast Eestisse tuua
Kanadas Ontario provintsis asuvas Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingus arutatakse, milliseks kujuneb tuleviku eestlus Kanadas. Eestlaste kanadiseerumine toob paratamatult kaasa ka praktilisi kinnisvara puudutavaid küsimusi, nagu näiteks, mida teha Seedrioru lastelaagri maa-alal praegu asuvate mälestussammastega juhul, kui tekiks vajadus see maa maha müüa.
"Ega keegi veel Seedrioru müümist aruta," tõrjub Endel Lindaja, võitlejate ühingu juhatuse liige. "Aga kahtlane on, kas see laager kestab seal üle viie-kuue aasta."
Seedrioru on 51 aasta eest nelja Kanada Eesti Seltsi (Hamiltoni, Kitcheneri, Londoni ja Saint Catherinesi linnade) eestlaste ostetud suur maa-ala. Sinna on eesti mehed vabatahtliku tööga ehitanud suure ja avara banketisaali, ehtsa sauna, magamistared ja korvpalliplatsi. Aastakümneid oli Seedrioru laululava suurimate laulupidude korraldamise koht Kanadas. Igal suvel peetakse seal suveharja pidustusi ja tähistatakse võidupüha. Seedriorus toimub ka lastele suvelaager. Viljandimaad meenutava maastikuga Seedrioru on olnud Lõuna-Ontario eestlaste tähtsaim tõmbekeskus. See on paljudele väga südamelähedane koht. Ainult et ...
"Eestlaskond laguneb," on Endel Lindaja pessimistlik. "Vanasti oli suveharja üritustel oma mitu tuhat inimest, praegu vaid kuni kaheksasada. Noorem põlvkond pole enam huvitatud. Pole enam, kellele üritusi teha ja suurt maa-ala hoida. Maamaksud ja kõik on väga kallis." Lindaja ei usu, et pelgalt majandustegevusest, milleks on laste suvekodu ja tarede välja üürimine üritusteks, tuleks toime.
Ja nii ütlebki hea tervisega 80aastane võitleja välja hullu idee: "Kui peaks müügiks minema, siis tuleb see mõõkadega ausammas Eestisse ära viia! Ja suurem, see tuleks vist õhku lasta!"
Seedrioru kaks monumenti
Seedriorul on tõesti kaks monumenti. "Suurem monument" on Vello Hubeli kujundatud 40 tonni kaaluv, 10 meetri pikkune ja 10 meetri kõrgune purjekujuline mälestussammas. Ehitatud nelja Eesti seltsi raha eest 1959. aastal, mälestab see langenud sõjakaaslaste kõrval ka neid tuhandeid, kes uppusid Balti merel, hukkusid õhurünnakutes Eestis ja Saksamaal või surid Siberi vangilaagreis. Kivisse on raiutud Marie Underi sõnad: "Mis võet' meilt, meenutagem / Ja mis meile jäi..."
Väiksema, mõõkadega ausamba loomise idee tuli Ülemaailmsel Eesti Vabadusvõitlejate Keskusel pärast kolonel Alfons Rebase surma Saksamaal 1976. Idee oli sümboolselt tähistada kõikide tolleaegsete Eesti vabadusvõitlejate kangelastegusid. Tookord, aastal 1980, kui (samuti Vello Hubeli kujundatud) ausammas valmis sai, ei teatud, et Harald Nugiseks veel elus on. Kahe mõõga peale, mis on "itta, ürgvaenlase pihta suunatud" (Harry Pärkma sõnastus Seedrioru veebilehe arhiivis), graveeriti kõikide Rüütliristi kavaleride nimed: Alfons Rebane, kol; Harald Riipalu, kol. ltn.; Paul Maitla, major; Harald Nugiseks, allohv.
Kas Eestis tekiks järjekordne skandaal, kui ausammas sinna viia, palun Rüütliristiga autasustatud eesti meeste ausamba idee ühel autoril Endel Lindajal spekuleerida.
"Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev on olnud eelmise kaitseministri Jaak Jõerüüdiga kontaktis ja temaga asja arutanud," lausub vana mees rahuli kult. "Jõerüüt ei näinud selles ausambas mingit probleemi. Sellel ei ole natsisümboolikat, pole isegi kirjas, et Rüütliristi kavaleridele. Ainult metallplaadil on 1941.-1945. aasta lahingud kirjas, milles langenuid mälestatakse."
Ausambal on kirjas kohanimed: Wolhov, Leningrad, Tserkassi, Karjala-kannas, Narva, Sinimäed, Tartu, Oppeln. Nende kõrval kohe E-tähe kujutis ääre peal.
"See käevangus E on pärit Vabadusristi südamest, 1919.-1920. aasta Vabadussõja aegadest. Siis on mälestusmärgil veel kolm vapilõvi ja suur rist vasakul all nurgas," seletab Lindaja sümboolikat lahti.
Ka Seedrioru suvelaagri juhatuse liige ja laekur Härnald Toomsalu on sama meelt ja lisab, et Eesti poliitikud, kes töötavad Euroopas kõrgetel kohtadel, peaksid seletama Eesti ajalugu Euroopas. "Siis tasapisi hakatakse Eesti ajalugu mõistma."
Mõõgad Metsakalmistule
Kuhu aga Eestis see mõõkadega ausammas üles panna?
"Mitu võimalust oleks," ütleb Lindaja, kes tundub olevat kõik läbi mõelnud. "Esimene valik oleks viia see Narva jõe äärde. Seal oleks sellele kõige sümboolsem koht."
"Hullud!" pahvatan võitleja julgete mõttelendude peale.
"Jah," on vana mees naerdes nõus. "Ei see seisaks seal kuigi kaua - mõõgad on roostevabast terasest tehtud, need varastataks seal kohe ära," peab Lindaja hoopis tavalisemat, kuritegelikku takistust silmas.
"Teine võimalus oleks viia mõõgad Metsakalmistule. Siis oleme asja arutanud veel ühe eramuuseumiga Lagedil Tallinna lähedal. Ka Laidoneri muuseumi ja Tori Vabadusvõitlejate Kiriku aeda sobiks hästi, aga kes seal tänapäeval enam käib? Need on kõik väga kõrvalised kohad, kõige parem oleks ikka Metsakalmistu Tallinnas."
Eestluse jätkumisest on Kanada ajalehes Eesti Elu ikka hurraaoptimistlikult kirjutatud. Kummalisel kombel hakkan mõtlema, millise pealkirja võiks ajaleht panna võimaliku kolimise või õhkimise uudisele. Kas "Mälestus lendas vastu taevast!" või "Väliseestlus kolib huvi puudusel Eestisse" või "Narva jõe ületajaid tervitavad nüüdsest Kanada mõõgad..."?
Aga see kõik on spekulatsioon. Aega on veel. Seedrioru müümisest ei räägita, seda teemat ei arutata. Mälestussammaste kolimine ei ole veel kõne all.
Ja paljud prominentsed seedriorulased ongi tegelikult väga optimistlikud. 81aastane vabadusvõitleja Mihkel Salusoo, Seedrioru auliige ja Eesti Vabariigi Kotkaristi kavaler, ütleb: "Seedrioru on ikka tükike Eestit Kanadas ja see peaks ikka jääma." Ta loodab, et nooremad inimesed ja need, kes viimasel ajal Eestist tulnud, hoiavad Seedrioru alles. "Just nimelt mälestussamba ja ausamba pärast."
