Kui monumente teisaldati dünamiidiga

Nõukogude okupatsiooni ajal Vabadussõja mälestussambaid Eestis ei teisaldatud. Need hävitati.

Venemaa üha suurenev hädakisa Tõnismäe pronkssõdurit ees ootava teisaldamise pärast on silmakirjalik ja küüniline. Needsamad Nõukogude sõjaväelastest "vabastajad" võtsid aktiivselt osa eestlastele pühade Vabadussõja mälestussammaste totaalsest hävitamisest enne ja pärast Teist maailmasõda. Mitte kunagi pole Eestis nii palju mälestusmärke ja kalmistuid purustatud kui Nõukogude okupatsiooni aastatel.

Pärast Vabadussõja võitu püstitati ajaloolase Mati Straussi andmetel Eestis kokku 170 Vabadussõjaga seonduvat mälestusmärki. Neist elas okupatsiooni terviklikuna üle vaid 8 ja rikutuna 13 mälestusmärki.

Vandaalid alustavad tööd 

Oli 18. august 1940. Ilumäe Vabadussõja mälestussamba ümber käis sagimine. Samba jalamisse puuriti auk lõhkeaine tarvis, kuid et oli juba hiline õhtu, otsustati õhkimine jätta homseks. Järgmisel päeval peeti Võhma seltsimajas kõigepealt maha koosolek - rahvale ju tuli teha selgitustööd. "Kanget eesti keelt rääkiv politruk pani asja hääletusele. Kaks inimest olid poolt, kolm inimest julgesid vastu hääletada. Ülejäänud rahvas vaatas vaikides pealt. Pärast koosolekut sõitis politruk oma kaaskonnaga Ilumäele ja kohe asuti sambasse puuritud auku püssirohtu panema. Samba õhkisid Võsu küla kommunistid. Õhkimise järel roniti samba rusudele ja lauldi Internatsionaali," kirjeldab samba hävitamist raamat "Vabadussõja mälestusmärgid" (2002).

Mitte kõikjal ei vaadatud Vabadussõja mälestusmärkide hävitamist vaikides pealt. Tallinna Reaalkooli õpilased loopisid 23. septembril 1940 akendest tindipottide ja muuga mehi, kes tulid nende kooli eest monumenti maha võtma. 1941. aastal kavatsesid Nõukogude sõdurid ja punaaktivistid õhku lasta Simuna samba. Selle sisse puuriti lõhkeaine tarvis augud, töö plaaniti lõpule viia järgmisel päeval. Öösel aga hiilisid kohale koolipoisid ja toppisid augud täis. Kui venelased järgmisel päeval tööd jätkama tulid, arvasid nad, et sammas võib olla mineeritud ning ei julgenud enam edasi tegutseda. Simuna monument hävitati viis aastat hiljem.

Palju Vabadussõja mälestussambaid purustati lausa jäägitult. Oktoobris 1940 hävitasid kohalikud punaaktivistid Põltsamaa mälestussamba, mille autor oli Voldemar Mellik. Sõdurikuju kisti aluselt maja ja taoti sepahaamritega tükkideks. Paar nädalat hiljem lasti monumendi alus õhku ning kõik tükid veeti kivipurustajasse, saadud killustik läks teedeehituseks. Kivipurustajasse rändas ka Haapsalu Vabadussõja monument, mis augustis 1940 Nõukogude sõdurite valve all dünamiidiga õhku lasti. Eelnevalt üritati sammast traktoriga aluselt pikali tõmmata, ent ebaõnnestunult.

Üks uhkemaid Vabadussõja mälestussambaid, Amandus Adamsoni skulptuuridega ehitud Viljandi monument tõmmati köitega aluselt maha ööhämaruses 19. juunil 1941. Samba betoonosad lasti õhku. Sõja algul asusid veel püsti olevaid monumente purustama ka hävituspataljonlased. Jüri kirikaias õhiti juuli algul 1941 nende poolt maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute monument. Plahvatus oli nii tugev, et purustas ka kiriku aknad.

Väga paljud sambad purustati kaks korda - 1940-1941 ning pä rast sõda. Saksa okupatsiooni ajal nimelt taastati hulk Vabadussõja mälestusmärke, sest erinevalt venelastest sakslased nende peale vimma ei kandnud. Nii näiteks Lüganuse monument, mis septembris 1940 sepahaamritega puruks peksti, taastati augustis 1944, vahetult enne venelaste uut sissetungi. Mellikul tuli skulptuurid dolomiidist teist korda välja raiuda. Kahjuks ei püsinud mälestussammas omal kohal kaua, "vabastajad" hävitasid selle kiiresti.

Paljude sammaste purustamisel kasutati Vene sõjaväge. 7. septembril 1945 õhkisid Nõukogude sõdurid ja kohalikud punased Viru-Jaagupi samba. Nõukogude sõdurid kutsuti appi ka Räpinasse, kus sügise hakul 1945 purustati nende jõuga sealne monument. Aasta hiljem purustasid Nõukogude sõdurid Põlva mälestussamba.

Kalmistute rüvetajad

Eesti uued peremehed ei halastanud ka surnutele. 1940. aasta sügisel lasti õhku Narva Siivertsi Vabadussõja monument ja alustati langenute kalmistu purustamist. Haudadel olnud malmristid elasid siiski sõja üle, kuigi kalmistu asus 1944. aasta talvistes lahingutes otse rindejoonel. 1960. aastatel aga murti kõik ristid maha ja anti vanametalliks. Kümmekond aastat hiljem lükati tee laiendamise käigus surnuaia väravapostid ja osa haudu buldooseriga lähedasse võssa.

Tallinna Kaitseväe kalmistul purustati Nõukogude okupatsiooni vältel enamik monumente, Vabadussõja juhtide ja Vabadusristi kavaleride matmispaiga mälestussambaid jm. Enamik Eesti ohvitseride ja sõdurite haudadest maeti üle. Ära rüvetati ka Tartu Garnisoni kalmistu, kus asunud obelisk hävitati sõja järel sõjaväetehnika abil. Kalmistu muutus jäätmaaks. Mälestussamba asukoha lähedusse aga hakati matma Nõukogude ohvitsere.

Septembris 1945 lasti õhku Viljandi kalmistul asunud Vabadussõja monument, kõik hauatahvlid - sealhulgas ka Anton Irve oma - peksti puruks. 42 haua peale veeti lõpetuseks poolemeetrine mullakiht. Võru luteri kalmistule maetud Vabadussõjas langenute haudade peal asus aastakümneid prügimägi. Võru õigeusu kalmistul asunud Vabadussõja monumendi asemele aga püstitati Nõukogude "vabastajate" monument.

Kursi mälestussammas püsis püsti sõja lõpuni. Siis tõmmati maha selle tipus seisnud pronkssõdur, samba kivialus aga õhiti 1948. aastal. Mälestussamba koha peale püstitati Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõdurite mälestussammas. 1992. aastal see teisaldati - viidi kalmistule.

Kuressaares lõhkusid juunis 1941 Vene sõdurid ja kohalikud kommunistid Adamsoni loodud Vabadussõja mälestusamba. Sellele vaatamata sammas taastati 1941. aastal. Sõja järel see aga purustati lõplikult Vene mereväelaste poolt ja paik rüvetati - 1988 avati seal Viktor Kingissepa monument. Niisamuti rüvetati Tartu Tähtvere lahingu mälestussamba asukoht. Pärast samba hävitamist püstitati sinna kommunisti ja riigireeturi Hans Heidemanni monument. Kommunist Jaan Anvelti mälestuskivi aga pandi 1945. aastal hävitatud Jõhvi vabadussamba asukohta.

Lihula monumendi asemele püstitasid okupandid laululava ning kipsist pioneerid ja kolm karu. Tarvastu Vabadussõja mälestussamba endises asukohas oli autahvel "60 aastat NSVL-i".

Imelised pääsemised

Ööl vastu 15. aprilli 1945 k&otilde ;las Pärnus hirmus kärgatus. Vabadussõja mälestussammast, mis oli ehitud Adamsoni skulptuuridega, ei olnud enam. Ühe skulptuuri, "Poiss lillevanikuga", saatus oli siiski õnnelik. Juba järgmisel ööl matsid 16-17aastased Pärnu koolitüdrukud Helgi Tuisk, Hilda Ollino, Leida Tohver ja Mai Lepik ligi sajakilose kuju umbes 175 meetri kaugusele vähekäidava jalgraja alla. Tänu tüdrukute vaprusele elas skulptuur Vene okupatsiooniaja üle.

Õnnelik oli ka Rõuge mälestussamba saatus. Seda kavatseti maha võtta juba 1940. aasta sügisel, ent ööl vastu oktoobripühi ilmus samba jalamile plakat: "See mälestussammas on meie tänu sõjas langenud isadele, poegadele ja vendadele. Kes seda mälestust rikub või rüvetab, sellel lasugu kogu meie rahva viha ja needus." Sammas jäi püsti.

Kuid augustis 1945 lasid okupandid selle ikkagi õhku. Õnneks jäi samba tipus olnud pronkssõdur terveks. Kohalikud mehed Aksel Ollmann, August Kirch ja Osvald Kimask tõstsid 320kilogrammise kuju vankrile ja viisid Ollmanni koju, kus see maha maeti. Konspiratsiooni mõttes "värviti" hobune jahuga valgeks. Kui hiljem kuju kadumist uuriti, siis ei suudetudki Rõugest valget hobust leida ja juurdlus soikus. Seegi kuju elas okupatsiooniaja üle.

Ära päästeti ka Vastseliina monumendi tipus olnud haavatud sõdurit kujutanud pronksskulptuur. Kui Nõukogude sõdurid monumendi 1948. aasta augustis purustasid, viskasid nad skulptuuri Nursi metsa. Kohalikud elanikud leidsid selle juhuslikult üles ja peitsid ära. 1988 pandi see omale kohale tagasi.

Eesti Vabadussõja mälestusmärkide laushävitamise taustal võib küll Pronkssõduri ilma igasuguste süümepiinadeta teisaldada. Pealegi, 22. septembril 1944 lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. Kui Tõnismäe monument püstitati Tallinna vabastajatele, siis kelle käest meid vabastati?

Artikli kirjutamisel on kasutatud koguteost "Vabadussõja mälestusmärgid" I-II.