08.02.2007, 00:00
100% staarivaba festival
Rotterdami festivali filmid on nagu ekraanile projitseeritud unenäod, halvad kaasa arvatud, arvab Margit Tõnson.
Amsterdamist tunnise rongisõidu kaugusel asuv
Rotterdam on esmajoones võluv arhitektuuriparadiis – klaasseintelt
vastu peegeldumas ikka veel jõuluehtes puud, kuupide ja rombide
rägastikku lõikavad sisse noolsirged pilvelõhkujad. Kuskil
mütsub võimsalt järgmise kõrghoone tugisambaid maasse
tampiv hiigelhaamer. Ja ometi ei teki korrakski tunnet, et linn kasvaks
inimeste arvelt ja kinnisvarahahaide kasuks. Vastupidi. Kõik on
läbimõeldud ja inimesega arvestav.
Jaanuari lõpus kogunevad (tänavu juba 36. korda) linna tuhanded filmifriigid, kes filmifestivali laiahaardelisest ja piirenihutavast programmist endale kustumatuid elamusi nõutavad. Sel aastal loeti külastusi kokku üle 367 000. Välja olid müüdud isegi mõned hommikul kell 9.30 algavad seansid! Sellist filmiarmastust, võib vabalt öelda, et tingimusteta armastust, ei kohta just tihti.
Samasugune inimlik ja arvestav nagu linn on ka festival ise. Ja sada protsenti staarivaba. Guardian vahendab linnalegendi, et üks tähtis staar olla teatanud festivali meeskonnale, et jõuab varsti Californiast kohale. Selle asemel, et hakata punast vaipa lahti rullima, mindi saladuslikule staarile lennujaama vastu ja paluti tal viisakalt tagasi lennata.
Festival majutas mu seekord keskusest 20minutilise jalutuskäigu kaugusele hotelli. Kõige lühem tee sinna viis läbi poodidega tihedasti ääristatud äritänava. Kujutage ette, et Viru Keskus on ühtäkki veninud Tartu maanteed pidi bussijaamani, seal sagib poekottidega rahvas juba hommikul üheksast (õhtul kella kuueni), nagu oleks jõululaupäev ja kõik kingitused veel ostmata. Ja nii iga jumala päev, kuniks saabus päästev pühapäev, mil uksed lahti vaid kohvi-poodidel ja kebabi-köökidel.
Mis on film?
Rotterdamis on filmi kui niisuguse mõiste pidevalt ümbermõtestamisel. “Exploding the Cinema” programmis linastunud üle 13 tunni kestev videoinstallatsioon “The White House” näiteks (autor David Claerbout) kordab 70 eri moel üht vägivaldset kokkupõrget kahe mehe vahel, pannes nii filmikunsti vältimatu narratiivsuse küsimärgi alla. Hästi, võib-olla on seal rohkem vaadata kui Warholi kurikuulsates “Empire State Buildingus” või “Sleepis”, aga kahtlen, seega ei läinud...
Kuna 35 mm peale filmimine hakkab vajuma ajalukku, muutudes üha enam elitaarseks lõbuks ja tudengite ürgunistuseks, siis pole imestada, et kino digitaalseks (loe “odavaks”) muutumine toob paratamatult indi-skenele ka õõvpikad eeposed. Ma ei ütle, et see konkreetne kurioosum nüüd seda väidet kinnitab, aga üldjoontes hakkas Rotterdami programmis ajaga vastutustundetult ümber käimine lõpuks ajudele küll. Nagu Werner Herzog intervjuudest koosnevas dokumentaalfilmis “Fragments of Cinema and Philosophy” Enrico Ghezzile tunnistab: “Ma olen oma filmidest väga palju erakordselt häid stseene välja lõiganud, sest nad eksitavad liialt vaataja tähelepanu. Sest pärast kuluks kaks korda sama palju aega selleks, et vaataja jälle põhiloo juurde tagasi tuua – seda ei saa kogenud lavastaja endale lubada.” (Kõrvalepõikena – Herzogi uus mängufilm “Rescue Dawn” linastus Rotterdamis vanameistrite programmis “Kuningad ja ässad”. Peaosaline Christian Bale tituleeriti üksmeelselt kadunud Klaus Kinski mantlipärijaks.)
Jah, kogenud lavastaja endale aja raiskamist ei luba, aga Rotterdamis võistlevad ju debüüdid (ehk siis režissööri esimene või teine täispikk mängufilm). Ning seda tähelepanu tahtmatut kõrvalejuhtimist tuli ette rohkesti. Võtame näiteks vene filmi “Tšelovek bezvozvratnõi” (režissöör Katja Grohhovskaja lõpetas äsja VGIKi) – neile, kes näinud “Magnooliat” või “Paha maad”, on filmi vorm tuttav. Suur hulk võrdselt olulisi tegelasi kuskil Volga-äärses tööstuslinnas katsub oma nüri eluga kuidagi hakkama saada. Pole seal erilist õnne kellelgi – ratastooli aheldatud tüdruk masturbeerib Brad Pitti plakati ees; sõjakooli kursant “teenib raha” vanemale prouale seltskonda pakkudes; kaunis telediktor magab bossiga; muidu ontlik pereisa käib aeg-ajalt hotellis poistega hullamas jne. Palju seebiooperlikke lugusid, mis noorel lavastajal õnneks siiski päris üle pea ei kasva, ning otsade kokku tõmbamisel jääb õhku ka pisut lootust, kuid üldistust, sellist raputavat ja oodatut, ei sünni. Aeg on küll kallis, kuid pisut rohkem aega montaažiruumis veeta tuleb kokkuvõttes siiski kasuks.
Film tuleks kindlasti Eesti vaatajateni tuua, sest sealne atmosfäär tuleb detailideni tuttav ette: punased Ikarus-bussid ei ole 15 aastaga veel meelest läinud; turuvõrgud ja lillemustriga pruunid tapeedid ning jõledad sektsioonkapid (mille tagust harilikult uue tapeediga ei kaetud, mis tegi toa ümberpaigutamise võimatuks) ja... Niisugune nostalgiarünnak nüristab kriitikameele imekiiresti.
Ise teeme, ise sööme...
Teine asi, mida debütandid-koolilõpetajad kipuvad tegema, on see, et kõik teemad, mis tudengipõlves teiste lavastajate töid vaadates on erutanud, tahaks nüüd oma filmi sisse panna. Manifesteerida! Šokeerida! Jätta märk maha! Vägistamine, peksmine, onamine, lapse ärakasutamine, naine-naisega, mees-mehega, vanur koolilapsega jne. Ja niisuguseid filme on Rotterdami võistlusprogrammis palju.
Aga Rotterdami eesmärk ongi A-klassi festivalidega võrreldes teistsugune – mitte hitiparaad, vaid noorte talentide avastamine, neile võimaluse andmine. Selleks on festivalil ka oma toetusfond – Hubert Balsi nimeline –, mis aitab noorte filmiprojekte rahastada. Samas võib sellises mustris – võtame võistlusse filme, mida oleme ise toetanud või mis on rahastaja leidnud meie filmiturul CineMart – leida ka ohu märke. Ring muutub üha kinnisemaks ja silmi ei jagu enam teistele talentidele, kes ringist väljaspool? Eks aeg näitab.
Ahjaa, esimest aastat oli Rotterdamis ka alaprogramm “Õnnelikud lõpud”, kus otsiti alternatiivi olukorrale, mil festival kui niisugune kaotab oma senise kõige olulisema essentsi – vaadata lühikese aja jooksul võimalikult palju filme. Sest filmid on varsti kõigile DVDdel saadaval või digitaalsest raamatukogust allalaetavad. Mida siis teha? Miks mitte mängida jalgpalli, pakkus Rotterdami festivali meeskond välja. Või korraldada stsenaariumide ettelugemisi? Sest filmiinimesed tahavad omavahel edaspidigi in real life kokku saada. Või äkki ei taha ka? Skype, messenger, videokõned? Mõtteainet jätkub.
Rotterdam oli muuhulgas eesrindliku innovaatorina juba oma videoraamatukogu peaaegu täielikult digitaliseerinud. Mis võiks olla mugavam: logid arvutisse sisse ning otsid üles filmi ja vaatad, klapid peas, kas või hommikust õhtuni. Ja kerid aga edasi, kui läheb jamaks, kinost nii lihtsalt minema ei jaluta. Igati tänuväärne algatus. Mitte et mulle ei meeldiks mööda eri kinosid tuuritada, aga kui palavik kiusab ja kurk kriibib, siis on see küll üks ütlemata mugav viis programmist ülevaade saada.
Tüt arlapsest sirgub naine
Kui möödunud aasta lõpus, PÖFFi programmi valides, torkas silma poiste lugude elik poisist meheks kasumise filmide rohkus, siis 2007. aasta näitab uut suunda. Ilma teevad tüdrukutefilmid. Äsja lõppenud “Sundance’il” sai äreva tähelepanu osaliseks endise lapsstaari Dakota Fanningi “ebaeetiline” (ära)kasutamine Deborah Kampmeieri filmis “Hounddog”, kus näidatakse 12aastase tüdruku vägistamist. Kristlikud ringkonnad kutsusid üles filmi boikoteerima.
Rotterdami vabameelsus on teada ning seal tehakse ka filmil ja reaalsusel paremini vahet. Üks Tiigri preemiatest (à 10 000 eurot) läks näiteks Saksamaale – Pia Marais’ filmile “Die Unerzogen / Lihvimata”, kus peategelaseks 14aastane tüdruk, kes vabameelses hipi-perekonnas ennast kehtestada püüab.
Aga kohati lõbus ja samas ääretult kurb vaatamine oli ka Jaapani lavastaja Yazaki Hitoshi “Strawberry Shortcake / Maasikakook” – film Jaapani tüdrukutest, kes justkui oleksid juba naised, aga nende käitumine lükkab selle veendumuse pidevalt ümber. Üks neist müüb küüniliselt oma keha, kogub raha ja magab kirstus; teine leiab kivikese, mille asetab oma toanurka mängukarude keskele altarile, palvetades kivi poole ja paludes endale printsi valgel hobusel; kolmas on buliimikust noor kunstnikuhakatis, hädas oma söömahoogude ja liighoolitseva korterinaabriga, kelle naiivset päevikut lugedes ta õhtuti end rahuldab jne. Miks nad nii põikpäiselt keelduvad täiskasvanuks saamast, võiks ju küsida. Aga milleks, küsiksid nad vastu.
Paradigmanihe
Lõpetuseks veel üks uitmõte. Näib, et kõige lõikavamad, teravamad ja kõnekamad ühiskonnakriitilised filmid ei tule mitte arengumaade kannatavate geeniuste käe alt, vaid sirguvad igati heal järjel olevatest ühiskondadest. Näiteks Island ja teised Põhjamaad. Kujutlus külmetavast kunstnikust, kes olude kiuste suuri teoseid loob, on asendumas teistsuguse paradigmaga: kui ikkagi kõht täis ja tuba soe, siis alles saab hakata vaatama nende poole, kes kannatavad. Islandlase Ragnar Bragasoni filmid “Parents/Vanemad” ja “Children/Lapsed” olid festivali programmis need eriti jõulised tööd, milles mustvalge pildiesteetika kogu kirjeldatavat koledust imehästi toetas.
Need filmid on vaadatavad ka eraldi, kuigi koos moodustavad nad täielikuma pildi – esimeses on rõhk võimatutel suhetel, millesse inimesed end ise seovad või lasevad siduda, teises nende suhete tulemustel – kannatavatel lastel, kes oma frustratsiooni vanemate peal välja elavad. Masendavad pildid elust 21. sajandi urbanistlikus võõrandunud ühiskonnas, kus iga vahetatud fraas on seest õõnes ja kuskilt laenatud. Ei midagi autentset.
Siia sobitub ka festivali avafilm, tummfilmilt vormi laenanud ekspressionistlik “La Antena”, kus Murnau meets Méliès, ja lavastaja Esteban Sapir kummardab neile mõlemale. Teemaks massimeedia tasalülitav alge. Ühiskondliku allegooria peategelaseks on maniakaalne teleboss, kes oma ülemvõimu kinnitamiseks on inimestelt võtnud hääle, ning järgmisena plaanib oma megamasinavärgi töös hoidmiseks võtta neilt ka sõnad.
Jaanuari lõpus kogunevad (tänavu juba 36. korda) linna tuhanded filmifriigid, kes filmifestivali laiahaardelisest ja piirenihutavast programmist endale kustumatuid elamusi nõutavad. Sel aastal loeti külastusi kokku üle 367 000. Välja olid müüdud isegi mõned hommikul kell 9.30 algavad seansid! Sellist filmiarmastust, võib vabalt öelda, et tingimusteta armastust, ei kohta just tihti.
Samasugune inimlik ja arvestav nagu linn on ka festival ise. Ja sada protsenti staarivaba. Guardian vahendab linnalegendi, et üks tähtis staar olla teatanud festivali meeskonnale, et jõuab varsti Californiast kohale. Selle asemel, et hakata punast vaipa lahti rullima, mindi saladuslikule staarile lennujaama vastu ja paluti tal viisakalt tagasi lennata.
Festival majutas mu seekord keskusest 20minutilise jalutuskäigu kaugusele hotelli. Kõige lühem tee sinna viis läbi poodidega tihedasti ääristatud äritänava. Kujutage ette, et Viru Keskus on ühtäkki veninud Tartu maanteed pidi bussijaamani, seal sagib poekottidega rahvas juba hommikul üheksast (õhtul kella kuueni), nagu oleks jõululaupäev ja kõik kingitused veel ostmata. Ja nii iga jumala päev, kuniks saabus päästev pühapäev, mil uksed lahti vaid kohvi-poodidel ja kebabi-köökidel.
Mis on film?
Rotterdamis on filmi kui niisuguse mõiste pidevalt ümbermõtestamisel. “Exploding the Cinema” programmis linastunud üle 13 tunni kestev videoinstallatsioon “The White House” näiteks (autor David Claerbout) kordab 70 eri moel üht vägivaldset kokkupõrget kahe mehe vahel, pannes nii filmikunsti vältimatu narratiivsuse küsimärgi alla. Hästi, võib-olla on seal rohkem vaadata kui Warholi kurikuulsates “Empire State Buildingus” või “Sleepis”, aga kahtlen, seega ei läinud...
Kuna 35 mm peale filmimine hakkab vajuma ajalukku, muutudes üha enam elitaarseks lõbuks ja tudengite ürgunistuseks, siis pole imestada, et kino digitaalseks (loe “odavaks”) muutumine toob paratamatult indi-skenele ka õõvpikad eeposed. Ma ei ütle, et see konkreetne kurioosum nüüd seda väidet kinnitab, aga üldjoontes hakkas Rotterdami programmis ajaga vastutustundetult ümber käimine lõpuks ajudele küll. Nagu Werner Herzog intervjuudest koosnevas dokumentaalfilmis “Fragments of Cinema and Philosophy” Enrico Ghezzile tunnistab: “Ma olen oma filmidest väga palju erakordselt häid stseene välja lõiganud, sest nad eksitavad liialt vaataja tähelepanu. Sest pärast kuluks kaks korda sama palju aega selleks, et vaataja jälle põhiloo juurde tagasi tuua – seda ei saa kogenud lavastaja endale lubada.” (Kõrvalepõikena – Herzogi uus mängufilm “Rescue Dawn” linastus Rotterdamis vanameistrite programmis “Kuningad ja ässad”. Peaosaline Christian Bale tituleeriti üksmeelselt kadunud Klaus Kinski mantlipärijaks.)
Jah, kogenud lavastaja endale aja raiskamist ei luba, aga Rotterdamis võistlevad ju debüüdid (ehk siis režissööri esimene või teine täispikk mängufilm). Ning seda tähelepanu tahtmatut kõrvalejuhtimist tuli ette rohkesti. Võtame näiteks vene filmi “Tšelovek bezvozvratnõi” (režissöör Katja Grohhovskaja lõpetas äsja VGIKi) – neile, kes näinud “Magnooliat” või “Paha maad”, on filmi vorm tuttav. Suur hulk võrdselt olulisi tegelasi kuskil Volga-äärses tööstuslinnas katsub oma nüri eluga kuidagi hakkama saada. Pole seal erilist õnne kellelgi – ratastooli aheldatud tüdruk masturbeerib Brad Pitti plakati ees; sõjakooli kursant “teenib raha” vanemale prouale seltskonda pakkudes; kaunis telediktor magab bossiga; muidu ontlik pereisa käib aeg-ajalt hotellis poistega hullamas jne. Palju seebiooperlikke lugusid, mis noorel lavastajal õnneks siiski päris üle pea ei kasva, ning otsade kokku tõmbamisel jääb õhku ka pisut lootust, kuid üldistust, sellist raputavat ja oodatut, ei sünni. Aeg on küll kallis, kuid pisut rohkem aega montaažiruumis veeta tuleb kokkuvõttes siiski kasuks.
Film tuleks kindlasti Eesti vaatajateni tuua, sest sealne atmosfäär tuleb detailideni tuttav ette: punased Ikarus-bussid ei ole 15 aastaga veel meelest läinud; turuvõrgud ja lillemustriga pruunid tapeedid ning jõledad sektsioonkapid (mille tagust harilikult uue tapeediga ei kaetud, mis tegi toa ümberpaigutamise võimatuks) ja... Niisugune nostalgiarünnak nüristab kriitikameele imekiiresti.
Ise teeme, ise sööme...
Teine asi, mida debütandid-koolilõpetajad kipuvad tegema, on see, et kõik teemad, mis tudengipõlves teiste lavastajate töid vaadates on erutanud, tahaks nüüd oma filmi sisse panna. Manifesteerida! Šokeerida! Jätta märk maha! Vägistamine, peksmine, onamine, lapse ärakasutamine, naine-naisega, mees-mehega, vanur koolilapsega jne. Ja niisuguseid filme on Rotterdami võistlusprogrammis palju.
Aga Rotterdami eesmärk ongi A-klassi festivalidega võrreldes teistsugune – mitte hitiparaad, vaid noorte talentide avastamine, neile võimaluse andmine. Selleks on festivalil ka oma toetusfond – Hubert Balsi nimeline –, mis aitab noorte filmiprojekte rahastada. Samas võib sellises mustris – võtame võistlusse filme, mida oleme ise toetanud või mis on rahastaja leidnud meie filmiturul CineMart – leida ka ohu märke. Ring muutub üha kinnisemaks ja silmi ei jagu enam teistele talentidele, kes ringist väljaspool? Eks aeg näitab.
Ahjaa, esimest aastat oli Rotterdamis ka alaprogramm “Õnnelikud lõpud”, kus otsiti alternatiivi olukorrale, mil festival kui niisugune kaotab oma senise kõige olulisema essentsi – vaadata lühikese aja jooksul võimalikult palju filme. Sest filmid on varsti kõigile DVDdel saadaval või digitaalsest raamatukogust allalaetavad. Mida siis teha? Miks mitte mängida jalgpalli, pakkus Rotterdami festivali meeskond välja. Või korraldada stsenaariumide ettelugemisi? Sest filmiinimesed tahavad omavahel edaspidigi in real life kokku saada. Või äkki ei taha ka? Skype, messenger, videokõned? Mõtteainet jätkub.
Rotterdam oli muuhulgas eesrindliku innovaatorina juba oma videoraamatukogu peaaegu täielikult digitaliseerinud. Mis võiks olla mugavam: logid arvutisse sisse ning otsid üles filmi ja vaatad, klapid peas, kas või hommikust õhtuni. Ja kerid aga edasi, kui läheb jamaks, kinost nii lihtsalt minema ei jaluta. Igati tänuväärne algatus. Mitte et mulle ei meeldiks mööda eri kinosid tuuritada, aga kui palavik kiusab ja kurk kriibib, siis on see küll üks ütlemata mugav viis programmist ülevaade saada.
Tüt arlapsest sirgub naine
Kui möödunud aasta lõpus, PÖFFi programmi valides, torkas silma poiste lugude elik poisist meheks kasumise filmide rohkus, siis 2007. aasta näitab uut suunda. Ilma teevad tüdrukutefilmid. Äsja lõppenud “Sundance’il” sai äreva tähelepanu osaliseks endise lapsstaari Dakota Fanningi “ebaeetiline” (ära)kasutamine Deborah Kampmeieri filmis “Hounddog”, kus näidatakse 12aastase tüdruku vägistamist. Kristlikud ringkonnad kutsusid üles filmi boikoteerima.
Rotterdami vabameelsus on teada ning seal tehakse ka filmil ja reaalsusel paremini vahet. Üks Tiigri preemiatest (à 10 000 eurot) läks näiteks Saksamaale – Pia Marais’ filmile “Die Unerzogen / Lihvimata”, kus peategelaseks 14aastane tüdruk, kes vabameelses hipi-perekonnas ennast kehtestada püüab.
Aga kohati lõbus ja samas ääretult kurb vaatamine oli ka Jaapani lavastaja Yazaki Hitoshi “Strawberry Shortcake / Maasikakook” – film Jaapani tüdrukutest, kes justkui oleksid juba naised, aga nende käitumine lükkab selle veendumuse pidevalt ümber. Üks neist müüb küüniliselt oma keha, kogub raha ja magab kirstus; teine leiab kivikese, mille asetab oma toanurka mängukarude keskele altarile, palvetades kivi poole ja paludes endale printsi valgel hobusel; kolmas on buliimikust noor kunstnikuhakatis, hädas oma söömahoogude ja liighoolitseva korterinaabriga, kelle naiivset päevikut lugedes ta õhtuti end rahuldab jne. Miks nad nii põikpäiselt keelduvad täiskasvanuks saamast, võiks ju küsida. Aga milleks, küsiksid nad vastu.
Paradigmanihe
Lõpetuseks veel üks uitmõte. Näib, et kõige lõikavamad, teravamad ja kõnekamad ühiskonnakriitilised filmid ei tule mitte arengumaade kannatavate geeniuste käe alt, vaid sirguvad igati heal järjel olevatest ühiskondadest. Näiteks Island ja teised Põhjamaad. Kujutlus külmetavast kunstnikust, kes olude kiuste suuri teoseid loob, on asendumas teistsuguse paradigmaga: kui ikkagi kõht täis ja tuba soe, siis alles saab hakata vaatama nende poole, kes kannatavad. Islandlase Ragnar Bragasoni filmid “Parents/Vanemad” ja “Children/Lapsed” olid festivali programmis need eriti jõulised tööd, milles mustvalge pildiesteetika kogu kirjeldatavat koledust imehästi toetas.
Need filmid on vaadatavad ka eraldi, kuigi koos moodustavad nad täielikuma pildi – esimeses on rõhk võimatutel suhetel, millesse inimesed end ise seovad või lasevad siduda, teises nende suhete tulemustel – kannatavatel lastel, kes oma frustratsiooni vanemate peal välja elavad. Masendavad pildid elust 21. sajandi urbanistlikus võõrandunud ühiskonnas, kus iga vahetatud fraas on seest õõnes ja kuskilt laenatud. Ei midagi autentset.
Siia sobitub ka festivali avafilm, tummfilmilt vormi laenanud ekspressionistlik “La Antena”, kus Murnau meets Méliès, ja lavastaja Esteban Sapir kummardab neile mõlemale. Teemaks massimeedia tasalülitav alge. Ühiskondliku allegooria peategelaseks on maniakaalne teleboss, kes oma ülemvõimu kinnitamiseks on inimestelt võtnud hääle, ning järgmisena plaanib oma megamasinavärgi töös hoidmiseks võtta neilt ka sõnad.
Pipraterad supis:
*Hollandi kultuuriministeerium plaanib koomale tõmmata summasid, mis siiani valutult eraldatud Hubert Bals Fondile, mis omakorda toetab noort ja innovatiivset autorikino. Festivali juht purskas avakõnes tuld.
*Festivali kataloog jõudis trükist välja alles laupäeva õhtuks, festivali kolmandaks päevaks. See tegi meelepäraste filmide leidmise keeruliseks, sest nn asendusvihikus oli iga filmi kohta vaid paarilauseline subjektiivne, tihti täiesti ebaadekvaatne (filmi ei olnud kirjutaja näinud) hinnang.
*Hollandi kultuuriministeerium plaanib koomale tõmmata summasid, mis siiani valutult eraldatud Hubert Bals Fondile, mis omakorda toetab noort ja innovatiivset autorikino. Festivali juht purskas avakõnes tuld.
*Festivali kataloog jõudis trükist välja alles laupäeva õhtuks, festivali kolmandaks päevaks. See tegi meelepäraste filmide leidmise keeruliseks, sest nn asendusvihikus oli iga filmi kohta vaid paarilauseline subjektiivne, tihti täiesti ebaadekvaatne (filmi ei olnud kirjutaja näinud) hinnang.
Kakanoku ja oksepoiss:
SM-hardcore. Tunnine autobiograafiline salvestus “Faceless Things / Näotud asjad” linastub filmifestivalidel hoiatussiltidega varustatult. Tegu on Lõuna-Korea hulljulge poisi (režissöör oli siis 20aastane) Kim Kyung-Mooki “esimese täispika mängufilmiga” (sõrm tõrkus absoluutselt iga sõna juures, mis ma just trükkisin, aga saate kohe aru, miks), mis koosneb kahest osast. Esimene on üles võetud hotellitoas, kus vanem abielumees noore lavastajahakatisega hullab, teine aga näitab lavastajat koos anonüümseks jääda sooviva härraga numbritoas kaka-mulle-suhu mängu mängimas. Fekaalindus on SM-hardcore’i üks ekstreemsemaid ilminguid, ja seda kõrvalt vaadata ehk ekraanil näha on, noh... Pärast filmi tundsin, et olen 50aastane, kõike näinud, ja võiks nüüd vabalt pensile minna.
Samasse kategooriasse paigutub ka 19 inimese oksendamist näidanud videoinstallatsioon nimega “Sick Film” (autor Martin Creed). Kunstniku kreedoks ongi: “I am trying to get inside out / ma püüan sisemuse välja keerata.” Ja arvake ära, mis on mehe järgmise projekti pealkiri. Nii? Julgemalt-julgemalt! Õige vastus kõlas juba, aitäh! Auhind läheb Priidule kolmandast b-st. On jah “Shit Film”.
Softima poole pealt avaldas muljet vanameister Hiroki Ryuichi dokumentaalfilm, mis portreteeris Jaapanis levinud sidumiskunsti kinbaku’t ja selle ala meistreid bakushi’sid. Vanameestest-sidujatest sai veel kuidagi aru, aga seanssidel seotavate naiste suust ei õnnestunud režissööril siiski ühtegi arusaadavat, fenomeni selgitavat kommentaari kätte saada. Ju ta läks liiga vara mikrofoniga ligi, vere juurdevool modellide ajju oli järelikult veel takistatud.
Täispikk mobiilifilm:
Esimene täispikk mobiiliga filmitud mängufilm jõudis vaatajateni just Rotterdamis. Hollandlase Cyrus Frischi film pika pealkirjaga “Why didn’t anybody tell me it would become this bad in Afghanistan / Miks mulle keegi ei öelnud, et Afganistanis asjad nii halvaks keeravad” näitab maailma justkui Afganistani sõja veterani pilgu läbi. Too filmib kõike seda, mida ta oma aknast näeb. Lavastaja peab filmi metafooriks Lääne ühiskonnale, mida valdab ebakindlus ja pidev hirmutunne tuleviku suhtes. Ainuke, mis tema filmimist mõnikord segas, oli kellegi kõne – sel hetkel lõpetas telefon filmimise.
Režissöör Kristiina Davidjants (fotol) osales festivaliga samal ajal toimunud Rutger Haueri Film Factory’s. Rutger Haueri nimi ei vaja pikemalt tutvustamist, Hollywoodis läbi löönud hollandlase viimase aja töödest tulevad kohe meelde “Batman Begins”, “Sin City” jpt.
Kuidas sa sinna sattusid, mida see Film Factory treening endast kujutab ja miks üldse kandideerisid? Hakkad kuuldavasti mängufilmi tegema? Kas ajendiks on see tuntud Kieslowski kogemus, et mängufilmis teed inimestele vähem haiget?
Sattusin sinna tavalisel tänapäevasel moel ehk siis leidsin kodulehekülje, täitsin osalemistingimused ning kuu aega hiljem helistatigi Rotterdamist. Üritus ise oli raudselt kõige efektiivsem, praktilisem ja muljetavaldavam neist, mida näinud olen. Kuna ürituse initsiatiiv tuli Rutger Hauerilt endalt, siis võttis ta oma tööd ka täie südamega ning tänu oma nimele oli suutnud Rotterdami kokku ajada kogu Hollandi (pluss rahvusvaheliste) filmiproffide paremiku. Hetkeks oli tunne, et viibid mingis irreaalses mini-Hollywoodis.
Otseselt ma praegu mängufilmi ei tee, pigem pean plaane, aga jah, see on täpselt see sama Kieslowski tõdemus, et head dokfilmi teha on emotsionaalselt niivõrd raske, et mingil hetkel muutub see lihtsalt talumatuks. Inimestel on pahatihti väärarusaam, et dokfilmi tegemine tähendab lihtsalt kaamera käivitamist ja objektiga mingi aja jooksul kaasa tolgendamist. Vähemalt minu puhul tulevad küll kõik need intervjueeritavad inimesed koju kaasa ja elavad veel tükk aega minu peas edasi. Nii et filmi kui säärase eskapistlik moment on see, mis mind antud hetkel rohkem erutab.
Workshop’i lõpptulemuseks oli lühifilm. Kas kõik tuli algusest peale ise teha? Stsenaarium kirjutada? Kes olid näitlejad ja kuidas nad sinu juhendamisele allusid?
Tegelikult tuli teha kaks filmi, esimene oli rohkem säärane eksperimentaalset laadi ettevõtmine, aga lõpp-produktiks pidi olema iseseisev teos. Osalejad olid jagatud kuude rühma ning tegelikult oli filmitsükli teema “Songs of Love and Hate” juba eelnevalt stsenaristidele ette antud, nii et režissööride asi oli hakata siis oma grupi stsenaristi kirjutatud lugu lavastama. Tempo oli muidugi täiesti hullumeelne – kaks päeva stsenaariumi viimistlemiseks ning ettevalmistusteks, kaks päeva võteteks ja kaks päeva postproduktsiooniks. Õnneks vedas mul nii stsenaristi kui ka näitlejatega – naispeaosalise nimi Isa Hoes vist suurt Eesti publikule ei ütle, aga Yorick Van Wageningeni Hollywoodi filmograafia ehmatas mind järelevaatamisel ära.
Tegu oli mitte üksnes vapustava näitleja, vaid ka väga toreda inimesega, kes võttis oma kahepäevast tööd äärmiselt tõsiselt. Võtete lõpus, õhtusöögilauas istudes, alustas ta mitu korda lauset, jäi siis mõtlikult vait, kuni lõpuks ütles raskelt ohates: “Ma kardan, et ma polnud laipa leides siiski piisavalt ehmunud näoga.” Säärane pühendumus liigutas minu südant. Lisaks meeldis talle selguse mõttes defineerida filmi üldist tonaalsust, arutades, “ei, ei ärme nii tee, see on liiga Strindberg..., ei! Bergman, tahtsin ma öelda.”
Kuidas publik filmid vastu võttis?
Raske öelda. Meil oli kahtlemata kõige morbiidsem lugu, filmi ajal valitses saalis haudvaikus, nii et pärastine huilgamine võis tulla rõõmust, et see “Bergman meets Kaurismäki meets Hitchcock” otsa lõppes.
Kuidas oli pärast tudengiaastaid taas lühifilmi teha?
Värskendav kogemus oli, tuletas meelde, et lühifilm on täiesti omaette žanr, kus ei kehti n-ö suure filmi reeglid. Meil siin on levinud arusaam, et lühifilm on tegijale nagu edasipääsueksam täispika juurde. Mingi tõde selles väites on, samas tooksin võrdluseks, et sa võid olla kui tahes hea miniatuuride meister, aga miniatuure suurendades ei saa neist automaatselt pannood. Keel on teine, reeglid on teised. Aga kogu kogemuse kirjeldamiseks ja jutu lõpetuseks ütleksin, et kui oled kord kosmoses ära käinud, siis on pärast raske maa peale tagasi tulla.
Kuidas sa sinna sattusid, mida see Film Factory treening endast kujutab ja miks üldse kandideerisid? Hakkad kuuldavasti mängufilmi tegema? Kas ajendiks on see tuntud Kieslowski kogemus, et mängufilmis teed inimestele vähem haiget?
Sattusin sinna tavalisel tänapäevasel moel ehk siis leidsin kodulehekülje, täitsin osalemistingimused ning kuu aega hiljem helistatigi Rotterdamist. Üritus ise oli raudselt kõige efektiivsem, praktilisem ja muljetavaldavam neist, mida näinud olen. Kuna ürituse initsiatiiv tuli Rutger Hauerilt endalt, siis võttis ta oma tööd ka täie südamega ning tänu oma nimele oli suutnud Rotterdami kokku ajada kogu Hollandi (pluss rahvusvaheliste) filmiproffide paremiku. Hetkeks oli tunne, et viibid mingis irreaalses mini-Hollywoodis.
Otseselt ma praegu mängufilmi ei tee, pigem pean plaane, aga jah, see on täpselt see sama Kieslowski tõdemus, et head dokfilmi teha on emotsionaalselt niivõrd raske, et mingil hetkel muutub see lihtsalt talumatuks. Inimestel on pahatihti väärarusaam, et dokfilmi tegemine tähendab lihtsalt kaamera käivitamist ja objektiga mingi aja jooksul kaasa tolgendamist. Vähemalt minu puhul tulevad küll kõik need intervjueeritavad inimesed koju kaasa ja elavad veel tükk aega minu peas edasi. Nii et filmi kui säärase eskapistlik moment on see, mis mind antud hetkel rohkem erutab.
Workshop’i lõpptulemuseks oli lühifilm. Kas kõik tuli algusest peale ise teha? Stsenaarium kirjutada? Kes olid näitlejad ja kuidas nad sinu juhendamisele allusid?
Tegelikult tuli teha kaks filmi, esimene oli rohkem säärane eksperimentaalset laadi ettevõtmine, aga lõpp-produktiks pidi olema iseseisev teos. Osalejad olid jagatud kuude rühma ning tegelikult oli filmitsükli teema “Songs of Love and Hate” juba eelnevalt stsenaristidele ette antud, nii et režissööride asi oli hakata siis oma grupi stsenaristi kirjutatud lugu lavastama. Tempo oli muidugi täiesti hullumeelne – kaks päeva stsenaariumi viimistlemiseks ning ettevalmistusteks, kaks päeva võteteks ja kaks päeva postproduktsiooniks. Õnneks vedas mul nii stsenaristi kui ka näitlejatega – naispeaosalise nimi Isa Hoes vist suurt Eesti publikule ei ütle, aga Yorick Van Wageningeni Hollywoodi filmograafia ehmatas mind järelevaatamisel ära.
Tegu oli mitte üksnes vapustava näitleja, vaid ka väga toreda inimesega, kes võttis oma kahepäevast tööd äärmiselt tõsiselt. Võtete lõpus, õhtusöögilauas istudes, alustas ta mitu korda lauset, jäi siis mõtlikult vait, kuni lõpuks ütles raskelt ohates: “Ma kardan, et ma polnud laipa leides siiski piisavalt ehmunud näoga.” Säärane pühendumus liigutas minu südant. Lisaks meeldis talle selguse mõttes defineerida filmi üldist tonaalsust, arutades, “ei, ei ärme nii tee, see on liiga Strindberg..., ei! Bergman, tahtsin ma öelda.”
Kuidas publik filmid vastu võttis?
Raske öelda. Meil oli kahtlemata kõige morbiidsem lugu, filmi ajal valitses saalis haudvaikus, nii et pärastine huilgamine võis tulla rõõmust, et see “Bergman meets Kaurismäki meets Hitchcock” otsa lõppes.
Kuidas oli pärast tudengiaastaid taas lühifilmi teha?
Värskendav kogemus oli, tuletas meelde, et lühifilm on täiesti omaette žanr, kus ei kehti n-ö suure filmi reeglid. Meil siin on levinud arusaam, et lühifilm on tegijale nagu edasipääsueksam täispika juurde. Mingi tõde selles väites on, samas tooksin võrdluseks, et sa võid olla kui tahes hea miniatuuride meister, aga miniatuure suurendades ei saa neist automaatselt pannood. Keel on teine, reeglid on teised. Aga kogu kogemuse kirjeldamiseks ja jutu lõpetuseks ütleksin, et kui oled kord kosmoses ära käinud, siis on pärast raske maa peale tagasi tulla.