22.02.2007, 00:00
Õnne otsingud
Eesti taasiseseisvunud riik on 16aastane. Inimlaps on selles
vanuses juba hakanud oma elule mõtet otsima. Ka Eesti riik tegeleb
viimasel ajal oma identiteedi otsimisega. Küsime, kes me oleme, kust me
tuleme ja kuhu me läheme. Mis on meie iseolemise kaugem eesmärk?
Missugustel väärtustel põhinev Eesti teeb meid
õnnelikuks?
Riigikogu valimiste eelne aeg pakub meile rikkalikult võimalusi võrrelda erinevaid õnne kontseptsioone. Üks erakond kinnitab, et jõukus on kõigi võimaluste alus, see annab vabaduse ja toetab loovust. Teine usub, et parem palk ja suurem pension teeb inimesed kohe õnnelikuks. Kolmas vastab eelmistele, et õnn ei peitu rahas, kinnitades, et õnneks on vaja lapsi, perekonda, head haridust ja õitsvat kultuuri. Neljas partei tuleb välja aristotelliku tõdemusega, et vaid õiglane inimene saab olla õnnelik ja nõnda on see ka riigiga. Viies rõhutab, et õnneks on vaja teatud tingimusi, mille loomise eest vastutab riik. Kuues astub areenile tõdemusega, et õnn ei ole tarbimises vaid sellest hoidumises.
Tunnistan, et mulle selline arutelu õnne üle meeldib. See on uus tase Eesti poliitikas. Isegi kui kaugem eesmärk on valijate mõjutamine ja häälte kogumine, on arutlemine erinevate hea elu kontseptsioonide üle väga positiivne. Sest nii saab valija võimaluse valida eri väärtuste vahel. Mida parem on meie majanduslik seis, seda suuremad on meie valikud. Igal valikul on oma hind ja mida teadlikumaks me sellest saame, seda parem meile ja kogu Eestile.
Õnneteemalise arutelu poliitikas on tinginud ka valijate rahulolematus senise arenguga. Hoolimata oma välisest edust on Eesti sisemiselt väga nõrk. Madal sündivus, meeste lühike eluiga, noorte lahkumine välismaale, oskustööliste nappus, moraalne ja ühiskondlik korruptsioon, individualistliku mentaliteedi võimutsemine, eri piirkondade ebavõrdne areng, lõhe põlisrahva ja muulaste vahel on tõsised probleemid, mida ei lahenda suurem palk. Üha valjemalt räägitakse sellest, et inimesed naeratavad liiga vähe, et meil on vähe turvalisust ja hoolivust.
Õnne otsingutel on aga kindlasti ka psühholoogilised põhjused. Taasiseseisvunud Eesti riigi algusaegadel oli kõigil tunne, et õnn on igaühe enda teha. Tundus, et kohe-kohe on igaühel võimalus hakata paremini elama, saada jõukaks ja õnnelikuks. Kõik võimalused olid lahti igasuguseks eneseteostuseks, ole vaid ise mees ja kasuta võimalusi. Oli eriline tunne, et igaühest sõltub midagi. Et elame erakordsel ajal, kus tulevik on meie kätes. Paljusid kannustas ka patriotism, võimalus ehitada üles oma riiki.
Nüüd on aga maad võtnud väsimus. Eesti on olnud nagu laps, kes on vanema puudumisel pidanud täitma täiskasvanu kohustusi. Pärast vabaduse saabumist pidime kohe käituma nagu täisinimesed. Tõestama vanadele Euroopa riikidele, et me oleme võrdsed partnerid. Tegema nägu, et me teame ja oskame, kuigi kogemused puudusid. Pidime seisma kikivarvul, et näida pikemad. Meie pingutused kandsid vilja, usuti, et olemegi pikemad ja targemad, kui tegelikult oleme. Nüüd, kus oleme vastu võetud ELi ja NATOsse, oleme varaväsinud 16aastased, kes ei naera ega kilka. Meil pole olnud aega mängida, meilt on võetud meie lapsepõlv.
Täna oleme sageli sunnitud tunnistama, et me tegelikult ei tea ega oska. Paljudes eluvaldkondades napib tegijaid. See, mis meilt oodatakse, käib meile sageli üle jõu. Seda on valus tunnistada. Õppimiseks ja arenguks pole aga aega. Pinge maandatakse alkoholi tarbimisse, mis laastab keha ja va imu. Tervis hakkab jukerdama. Närvid ütlevad üles. Lähisuhted lähevad katki, perekonnad lagunevad, lapsed lähevad hukka. Ja inimesed küsivad, milleks see kõik. Kui eesmärk kaob silmist, siis kaob ka tahtmine edasi minna.
Paljud inimesed tunnevad, et nad on justkui endast ilma jäänud, ja on asunud ennast otsima. Paradoksaalsel kombel tunneme ka ühenduse puudumist maailmaga. Oleme tehniliste vahendite poolest maailmas esirinnas, uhked Eesti kui e-riigi üle, igal hetkel üksteisega kontaktis mobiilside, interneti, skype’i, satelliit- ja kaabeltelevisiooni kaudu. Ent see pidev kontakt on ka väsimuse allikas. Sporditarvete pood saadab meile mobiilile sõnumi, et lumelaudade hinnad on rekordiliselt madalad. Ometi polnud meil mingit kavatsust ega huvi lumelauda osta. See on müra, mis segab. Meie elu ei juhi enam meie enda kavatsused, vaid informatsioon, mis tuleb väljastpoolt. Nüüdisaja infotehnoloogilised vahendid teevad meid kättesaadavaks nii tööl kui kodus. Piir töö- ja eraelu vahel kaob. Nii kasvabki üha tugevamaks soov lülitada end võrgust välja.
Teiselt poolt kasvab tõelise seotuse soov. Mida enam endast mööda elad, seda enam igatsed teiste inimeste toe järele. Ja seda vähem on lootust seda tuge leida. Sest püsivaid sidemeid saab luua vaid see inimene, kes on endaga kooskõlas. Muidu ta lihtsalt hävitab ka teised oma rabeduse ja rahulolematusega.
Vaid siis, kui meie soovid on teadlikud ja me hindame õigesti oma võimalusi, on lootust, et soovitu kättesaamine teeb meid õnnelikuks. Kant arvas, et kui õnn tähendab soovide täitumist, siis ei ole õnn võimalik, sest inimeste soovidel pole lõppu. Ent on siiski vahe, kas soovide objektiks on asjad, mida meil tegelikult pole vaja ja mida me soovime vaid sellepärast, et teistel on nad olemas, või on soovitud asjad õnne vältimatuks tingimuseks. Alustuseks võiks endale selgeks teha, et pole mõtet osaleda võidujooksus “Võidab see, kellel on surres rohkem asju”. Olgem suuremeelsed ja laskem teistel see ralli võita. Omamise asemel keskendugem olemisele. Küsigem endalt, mis laadi elu väärib elamist. Õnnelik on see, kes leiab oma elule eesmärgi, mida ka teised peavad väärtuslikuks.
Kuigi elul ei pruugi olla mõtet, ei saa ilma seda otsimata elada head elu. Sest nagu ütles Sokrates – hea elu seisnebki hea elu üle reflekteerimises. Nii tuleks Eestit haaranud õnneotsingutesse suhtuda positiivselt. Loodan, et see aitab meil jõuda selgusele oma teadlikes soovides ja sõnastada eesmärgid, mis on väärt järgimist. Mõttetu rabelemise asemel saaksime siis teha mõtestatud valikuid ja keskenduda tõelisele eneseteostusele. Seda nii üksikisikute kui kogu riigi tasemel.
Riigikogu valimiste eelne aeg pakub meile rikkalikult võimalusi võrrelda erinevaid õnne kontseptsioone. Üks erakond kinnitab, et jõukus on kõigi võimaluste alus, see annab vabaduse ja toetab loovust. Teine usub, et parem palk ja suurem pension teeb inimesed kohe õnnelikuks. Kolmas vastab eelmistele, et õnn ei peitu rahas, kinnitades, et õnneks on vaja lapsi, perekonda, head haridust ja õitsvat kultuuri. Neljas partei tuleb välja aristotelliku tõdemusega, et vaid õiglane inimene saab olla õnnelik ja nõnda on see ka riigiga. Viies rõhutab, et õnneks on vaja teatud tingimusi, mille loomise eest vastutab riik. Kuues astub areenile tõdemusega, et õnn ei ole tarbimises vaid sellest hoidumises.
Tunnistan, et mulle selline arutelu õnne üle meeldib. See on uus tase Eesti poliitikas. Isegi kui kaugem eesmärk on valijate mõjutamine ja häälte kogumine, on arutlemine erinevate hea elu kontseptsioonide üle väga positiivne. Sest nii saab valija võimaluse valida eri väärtuste vahel. Mida parem on meie majanduslik seis, seda suuremad on meie valikud. Igal valikul on oma hind ja mida teadlikumaks me sellest saame, seda parem meile ja kogu Eestile.
Õnneteemalise arutelu poliitikas on tinginud ka valijate rahulolematus senise arenguga. Hoolimata oma välisest edust on Eesti sisemiselt väga nõrk. Madal sündivus, meeste lühike eluiga, noorte lahkumine välismaale, oskustööliste nappus, moraalne ja ühiskondlik korruptsioon, individualistliku mentaliteedi võimutsemine, eri piirkondade ebavõrdne areng, lõhe põlisrahva ja muulaste vahel on tõsised probleemid, mida ei lahenda suurem palk. Üha valjemalt räägitakse sellest, et inimesed naeratavad liiga vähe, et meil on vähe turvalisust ja hoolivust.
Õnne otsingutel on aga kindlasti ka psühholoogilised põhjused. Taasiseseisvunud Eesti riigi algusaegadel oli kõigil tunne, et õnn on igaühe enda teha. Tundus, et kohe-kohe on igaühel võimalus hakata paremini elama, saada jõukaks ja õnnelikuks. Kõik võimalused olid lahti igasuguseks eneseteostuseks, ole vaid ise mees ja kasuta võimalusi. Oli eriline tunne, et igaühest sõltub midagi. Et elame erakordsel ajal, kus tulevik on meie kätes. Paljusid kannustas ka patriotism, võimalus ehitada üles oma riiki.
Nüüd on aga maad võtnud väsimus. Eesti on olnud nagu laps, kes on vanema puudumisel pidanud täitma täiskasvanu kohustusi. Pärast vabaduse saabumist pidime kohe käituma nagu täisinimesed. Tõestama vanadele Euroopa riikidele, et me oleme võrdsed partnerid. Tegema nägu, et me teame ja oskame, kuigi kogemused puudusid. Pidime seisma kikivarvul, et näida pikemad. Meie pingutused kandsid vilja, usuti, et olemegi pikemad ja targemad, kui tegelikult oleme. Nüüd, kus oleme vastu võetud ELi ja NATOsse, oleme varaväsinud 16aastased, kes ei naera ega kilka. Meil pole olnud aega mängida, meilt on võetud meie lapsepõlv.
Täna oleme sageli sunnitud tunnistama, et me tegelikult ei tea ega oska. Paljudes eluvaldkondades napib tegijaid. See, mis meilt oodatakse, käib meile sageli üle jõu. Seda on valus tunnistada. Õppimiseks ja arenguks pole aga aega. Pinge maandatakse alkoholi tarbimisse, mis laastab keha ja va imu. Tervis hakkab jukerdama. Närvid ütlevad üles. Lähisuhted lähevad katki, perekonnad lagunevad, lapsed lähevad hukka. Ja inimesed küsivad, milleks see kõik. Kui eesmärk kaob silmist, siis kaob ka tahtmine edasi minna.
Paljud inimesed tunnevad, et nad on justkui endast ilma jäänud, ja on asunud ennast otsima. Paradoksaalsel kombel tunneme ka ühenduse puudumist maailmaga. Oleme tehniliste vahendite poolest maailmas esirinnas, uhked Eesti kui e-riigi üle, igal hetkel üksteisega kontaktis mobiilside, interneti, skype’i, satelliit- ja kaabeltelevisiooni kaudu. Ent see pidev kontakt on ka väsimuse allikas. Sporditarvete pood saadab meile mobiilile sõnumi, et lumelaudade hinnad on rekordiliselt madalad. Ometi polnud meil mingit kavatsust ega huvi lumelauda osta. See on müra, mis segab. Meie elu ei juhi enam meie enda kavatsused, vaid informatsioon, mis tuleb väljastpoolt. Nüüdisaja infotehnoloogilised vahendid teevad meid kättesaadavaks nii tööl kui kodus. Piir töö- ja eraelu vahel kaob. Nii kasvabki üha tugevamaks soov lülitada end võrgust välja.
Teiselt poolt kasvab tõelise seotuse soov. Mida enam endast mööda elad, seda enam igatsed teiste inimeste toe järele. Ja seda vähem on lootust seda tuge leida. Sest püsivaid sidemeid saab luua vaid see inimene, kes on endaga kooskõlas. Muidu ta lihtsalt hävitab ka teised oma rabeduse ja rahulolematusega.
Vaid siis, kui meie soovid on teadlikud ja me hindame õigesti oma võimalusi, on lootust, et soovitu kättesaamine teeb meid õnnelikuks. Kant arvas, et kui õnn tähendab soovide täitumist, siis ei ole õnn võimalik, sest inimeste soovidel pole lõppu. Ent on siiski vahe, kas soovide objektiks on asjad, mida meil tegelikult pole vaja ja mida me soovime vaid sellepärast, et teistel on nad olemas, või on soovitud asjad õnne vältimatuks tingimuseks. Alustuseks võiks endale selgeks teha, et pole mõtet osaleda võidujooksus “Võidab see, kellel on surres rohkem asju”. Olgem suuremeelsed ja laskem teistel see ralli võita. Omamise asemel keskendugem olemisele. Küsigem endalt, mis laadi elu väärib elamist. Õnnelik on see, kes leiab oma elule eesmärgi, mida ka teised peavad väärtuslikuks.
Kuigi elul ei pruugi olla mõtet, ei saa ilma seda otsimata elada head elu. Sest nagu ütles Sokrates – hea elu seisnebki hea elu üle reflekteerimises. Nii tuleks Eestit haaranud õnneotsingutesse suhtuda positiivselt. Loodan, et see aitab meil jõuda selgusele oma teadlikes soovides ja sõnastada eesmärgid, mis on väärt järgimist. Mõttetu rabelemise asemel saaksime siis teha mõtestatud valikuid ja keskenduda tõelisele eneseteostusele. Seda nii üksikisikute kui kogu riigi tasemel.