Üha vähem inimesi läheb valima
Riigikogu eelvalimised algasid lootusrikkalt – juba
teisipäevaks oli valimas käinud üle 50 000 kodaniku, mis
teeb ligi 6 protsenti valijate üldarvust. Siiski ei tasu neist arvudest
eufooriasse sattuda. Varasem kogemus näitab, et uute valimisvormide
lisandumine üldist valimisaktiivsust ei suurenda. Eel- ja
e-hääletamist kasutavad need inimesed, kes niikuinii valima
läheksid.
Enamik arvamusuurijaist prognoosib valimisaktiivsuse
jätkuvat kahanemist. Tõsi, kui 1999. aastal käis valimas 57,43
protsenti valijatest, siis nelja aasta eest kasvas valimas käinute osakaal
58,24 protsendini. Ent tookord võis seda seletada Res Publica tulekust
tingitud kõrgendatud ootustega poliitilise kultuuri muutumisele ja
ühiskonnas korra majja loomisele. Eelolevatel valimistel selliseid
täiendavaid motivaatoreid valima minekuks pole (roheliste erakonnas
näevad poliitikute pattude lunastajaid vähesed) ja valima oodatakse
mitte enam kui 55 protsenti kodanikest.
Aktiivsust mõjutab
valikuvõimaluste piiratus. Küllap on praegu paljud inimesed
sarnases olukorras, nagu kirjeldas Delfis valija Kadri: vaatamata
kümnetele kuuldud/nähtud slogan’itele ja
lööklausetele pole ometi mitte kedagi valida. “Kuidas saab
valida halvema ja veel halvema vahel?” küsib Kadri retooriliselt.
Valimisloosungit võib pidada üheks oluliseks motivaatoriks
inimeste valimistele kutsumisel. Kuulun nende hulka, kes ei pea õigeks
valimiseelse välireklaami täielikku keelustamist. Parema meelega
vaatan poliitikute näopilte tänaval plakatitelt, kui et leian neid
igal hommikul sületäite kaupa oma postkastist. Ka valimisaktiivsuse
seisukohalt on oluline, et ühiskondlikus õhustikus oleks tunda
valimiste lähenemist. Viibisin mullu septembris enne kohalikke valimisi
Belgias – seal oli iga põllulappki tihedalt poliitikute portreid
ja valimislubadusi täis külvatud. Eestis võis aga jaanuaris
pärast välireklaami tänavatelt eemaldamist jääda
mulje, et valimised on juba peetud.
Kuid ennekõike sõltub
inimeste valimisaktiivsus ühiskonnas toimuva poliitilise debati sisust
– kas kõne all on probleemid, mis inimesi tõeliselt
erutavad. Kui mobiliseerivaks võib pidada tänavusi
valimisloosungeid?
Kui nelja aasta eest toimunud Riigikogu valimiste eel
meeldis valijatele kõige rohkem valimisloosung “Õiglane ja
tugev riik!”, siis seekord kogus Emori uuringu andmetel enim poolehoidu
hüüdlause “Võrdsete võimaluste Eesti!”.
Mõlema loosungi autor Rahvaliit ei kuulunud toona ega kuulu ka seekord
valimisvõidu peapretendentide hulka. Seega ei saa nende
hüüdlausete populaarsus tuleneda poliitilisest poolehoiust
erakonnale, vaid näitab avaliku arvamuse valimisootuste tegelikku
iseloomu.
Õiglase ja tugeva riigi ootus avaldub paljudes viimase
viie aasta vältel toimunud sündmustes. Näiteks selles, kui
kiiresti läks käibele sotsiaalteadlaste pöördumises
sisaldunud käsitlus kahest Eestist. Või selles, et 2003. aastal
eelistas valimiskogu presidendina näha Eesti kreenist välja toomisele
panustanud Arnold Rüütlit. Et Riigikogus kiideti heaks
Kodanikuühiskonna Arendamise Kontseptsioon ja käivitus
ühiskondliku leppe protsess. Ning last but not least – et 2003.
aasta valimistel saatis edu uut poliitikat lubanud Res Publicat.
Sellest,
et õigluse ja võrdsete võimaluste loosungid on endiselt
päevakorras, võib järeldada, et olulist nihet paremuse poole
pole saavutatud. Siiski ei leia teised ühiskonna ausamaks ja
õiglasemaks muutmisele orienteeritud hüüdlaused, nagu
“Õnn ei ole rahas&
rdquo;, “JOKK jätta!” ja “Uus energia!”, valijate
seas eriti suurt poolehoidu.
Valitsuskoalitsiooni kaks suuremat erakonda
teevad panuse inimeste majanduslikele huvidele. Nende valimisretoorikat on
kritiseeritud, küsides, kas poliitikud peavad tõesti valijat nii
rumalaks, et teda saaks tühjade lubaduste või jaburate kingitustega
ära osta.
Loosung “Rikas riik, parem palk!” on ju
täiesti äraspidine. Reaalses elus peaks kehtima ikka vastupidine
– mida paremad on inimeste palgad, seda rikkam on riik. Kodanikud peavad
ju üleval riiki, mitte riik kodanikke. Kui riik hakkab ennast rikkuse
allikaks pidama, kaob heaolu peagi ka kodanike õuelt.
Ka
viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine
tundub vist isegi kõige lihtsameelsematele valijatele
ebatõenäoline. Ent selle eesmärgi saavutamise järel lubab
oravapartei kõigile veelgi vingemat palka!
Paraku, kui kokku liita
loosungitele “Rikas riik, parem palk!” ja “Parem palk
kõigile!” antud toetus, on majanduslikele huvidele orienteeruvaid
valijaid siiski rohkem kui neid, kes eelistaksid õigluse ja
võrdsete võimaluste eest seisjaid. Ilmselt on õigus
kommunikatsioonikonsultant Raul Rebasel, kes on öelnud, et valija ei ole
enne valimisi lihtsalt rumal, vaid väga rumal.
Uuringud
näitavad, et valima lähevad eelkõige need inimesed, kellel on
olemas selge erakondlik eelistus. Lisaks erakonna üldist suundumust
iseloomustavale valimisloosungile on valiku tegemisel endiselt väga
oluline ka konkreetsete isikute roll. Toetus erakonnale võib olla, kuid
atraktiivne kandidaat valimisnimekirjas peab olema. Eelmistel valimistel
lähtus üle poole valijatest (59 protsenti) valiku tegemisel
eelkõige kandidaadi isikust.
Seekordse otsustamise teeb valijatele
keeruliseks selgete ideoloogiliste vastanduste puudumine – isegi
Keskerakond ja Reformierakond näivad olevat samas paadis. Kui
analüüsida erakondade valimisprogramme, siis selgub, et kõik
parteid nii paremalt kui ka vasakult tiivalt on tulnud keskpõrandale
kokku. Samuti pole teada, kes kellega on valimiste järel valmis
koostööd tegema – ka see asjaolu on varem aidanud valijatel
poliitilistes erimeelsustes orienteeruda.
Praegu kirjeldatakse
võimalikke valitsuskoalitsioone seinast seina.
Ivan Orav kirjutas
pärast üle-eelmisi valimisi, et ongi hea, kui lollid valimas ei
käi – siis tehakse riigi jaoks õigemad valikud. Eelmistel
valimistel tõi Res Publica esiletõus valima ka üsna suurel
hulgal ohmusid – ja vaat mis välja tuli!
Võib-olla ei
soovigi erakonnad valimisaktiivsuse kasvu. Sest miks meelitada valimiskastide
juurde rahulolematut ja oma eelistustes ettearvamatut enamust, kui
hääled saab jaotatud ka erakondade veendunud toetajatest koosneva
vähemuse ringis!
Toetusreitingute liidrite – Keskerakonna ja
Reformierakonna puhul valimisaktiivsuse tase kummalegi parteile siiski olulist
eelist ei tohiks anda. Kõige suurem on veendunud toetajate ja
kindlasti valimisel osalejate osakaal IRL valijate seas – seega oleks
sellel erakonnal väikesest valimisaktiivsusest kõige enam abi. SDE
peaks aga pöialt hoidma, et valimisaktiivsus oleks hästi suur, sest
just nende valijad jätavad kõige kergemini valima minemata. Uute
valijate väljailmumist tasub loota ka rohelistel.