08.03.2007, 00:00
John Lukacs "'Juuni 1941: Hitler ja Stalin"'.
Inglise keelest tõlkinud Kullo Vende;Kirjastus Varrak, 2007;148 lk.
Ungari päritolu nimekas ameerika ajaloolane John Lukacs,
raamatu autor, ei pea oma käesoleva uurimuse mahtu vastavaks ühele
korralikule monograafiale. Teisalt on see siiski midagi kokkuvõtvast
jutustusest enamat.
Peatähelepanu pööratakse 20. sajandi ehk kõige dramaatilisemale ajavahemikule – natsliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisele sõjale eelnenud kuudele. Isegi ajaloolasest lugeja saab üksjagu uut teavet või lisandusi senisele informatsioonile.
Tooksin ära teadlase mõningad olulisemad kontseptuaalsed seisukohad, mis on kindlasti aktuaalsed ka siinses ajalooalases diskursuses: Stalin ei kavatsenud rünnata Saksamaad 1941. Pärast Punaarmee puhastamist väga paljudest kõrgematest ja keskastme komandöridest ei olnud see eriti võitlusvõimeline. Mida tõestas ka Talvesõja sisuline katastroof ning viimasest johtuv rahvusvaheline häbi. Vastupidi, Stalin lipitses natsidiktaatori ees. Hitler ise vaatles Venemaad kui põlisvaenlast juba väga ammu, kahekümnendate aastate algul; ja seda mitte ainult “Mein Kampfis”. 1941. aasta juunis ei olnud Nõukogudemaa suureks sõjaks veel kaugeltki valmis. Kriitilises kontekstis mainitakse siingi ära populaarset Viktor Suvorovit, keda ei iseloomustata tõsiseltvõetava ajaloolasena.
Kindlasti ärritab üsna paljusid siinseid lugejaid veel üks Lukacsi arvamus. Nimelt tähendanuks natside võit Euroopale suuremat katastroofi, kui selleks sai poole Euroopa allutamine kommunistide võimule. Oma fundamentaalset järeldust ta loomulikult põhjendab, seda soovitan tähelepanelikult lugeda ja mõtestada. Ärgem unustagem, et Lukacsi kujul on meil tegemist siiski Ida-Euroopa reaale hästi tundva uurijaga, kes on töötanud muuhulgas ka saksa, ungari, inglise, ameerika ning vene arhiivides.
Positiivsena mainiksin ära negatiivse hinnangu andmist Baltimaade annekteerimisele 1940; põhjalikumalt oleks aga võinud avada Müncheni läbirääkimiste (1938) tagamaid, kulgu ning tulemusi. Soovin kõikidele hästi aeglast lugemist!
Peatähelepanu pööratakse 20. sajandi ehk kõige dramaatilisemale ajavahemikule – natsliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisele sõjale eelnenud kuudele. Isegi ajaloolasest lugeja saab üksjagu uut teavet või lisandusi senisele informatsioonile.
Tooksin ära teadlase mõningad olulisemad kontseptuaalsed seisukohad, mis on kindlasti aktuaalsed ka siinses ajalooalases diskursuses: Stalin ei kavatsenud rünnata Saksamaad 1941. Pärast Punaarmee puhastamist väga paljudest kõrgematest ja keskastme komandöridest ei olnud see eriti võitlusvõimeline. Mida tõestas ka Talvesõja sisuline katastroof ning viimasest johtuv rahvusvaheline häbi. Vastupidi, Stalin lipitses natsidiktaatori ees. Hitler ise vaatles Venemaad kui põlisvaenlast juba väga ammu, kahekümnendate aastate algul; ja seda mitte ainult “Mein Kampfis”. 1941. aasta juunis ei olnud Nõukogudemaa suureks sõjaks veel kaugeltki valmis. Kriitilises kontekstis mainitakse siingi ära populaarset Viktor Suvorovit, keda ei iseloomustata tõsiseltvõetava ajaloolasena.
Kindlasti ärritab üsna paljusid siinseid lugejaid veel üks Lukacsi arvamus. Nimelt tähendanuks natside võit Euroopale suuremat katastroofi, kui selleks sai poole Euroopa allutamine kommunistide võimule. Oma fundamentaalset järeldust ta loomulikult põhjendab, seda soovitan tähelepanelikult lugeda ja mõtestada. Ärgem unustagem, et Lukacsi kujul on meil tegemist siiski Ida-Euroopa reaale hästi tundva uurijaga, kes on töötanud muuhulgas ka saksa, ungari, inglise, ameerika ning vene arhiivides.
Positiivsena mainiksin ära negatiivse hinnangu andmist Baltimaade annekteerimisele 1940; põhjalikumalt oleks aga võinud avada Müncheni läbirääkimiste (1938) tagamaid, kulgu ning tulemusi. Soovin kõikidele hästi aeglast lugemist!