Porno piirid
USAs Arizona osariigis pandi mees, kelle arvutist leiti
lastepornot, kahesajaks aastaks vangi – ilma edasikaebamis- ja
armuandmisõiguseta. 200 aastat kogunes mehele seetõttu, et iga
foto omamist käsitleti eraldi kuritööna.
Kuigi
õig(l)ust pole ilmas iial olnud, näib 200 aastat
passiivsele pedofiilile ebaproportsionaalselt karm karistus.
Mõrvarid ja vägistajad saavad mitu korda vähem
karistusaastaid ning võimaluse aeg-ajalt armu paluda. Saab isegi
kurikuulus Charles Manson, kes korraldas kaheksa kuud raseda filminäitleja
Sharon Tate’i ja veel nelja inimese jõhkra tapmise, ja John
Lennoni mõrvar Mark Chapman. Ent too Arizona lastepornovaataja ei
saa.
Võrrelgem Ameerika onu juhtumit näiteks meie koduse
Toomas H. Liiviga, kes ikka reaalselt lastele käe külge
pani ning sai kõigest paar aastat vanglat.
Karmakaalul on
mõttes teostatud kuritegu sama hirmus kui füüsiliselt
teostatud kuritegu. Ent... kui sellist praktikat rakendada igapäevases
õigussüsteemis, maabuksime lausparanoias või
inkvisitsioonis, kus ka vale pilk võib tähendada enda surmaotsusele
alla kirjutamist. Sama loogika kohaselt võiks siis ka
arvutimängudes tuhatnelja tulistajaid vangistada nagu päris
mõrvareid või tavalise porno allalaadijaid isoleerida kui
tõenäolisi vägistajaid. Kusagil aga justkui jookseks
piir...
Mõistagi oleks ka Arizona onu käsi käinud
paremini, kui ta oleks elanud mõnisada miili eemal naaberosariigis, kus
kehtivad teised karistusmäärad ja kus hirmu silmad võivad olla
väiksemad.