Jumalamüügimehed ja alaealiste ajuloputus
Saabuv kevad on lume alt välja sulatnud kõiksugu rämpsu, mida talve valge vaip diskreetselt varjas. Silma hakkab pakendeid,konisid, ligunenud kindaid, kellegi sokk ja isegi triibulised meestebokserid „Vanemuise" mäe all. Välja on sulanud ka jumalamüügimehed. Nii need, kes tänaval häbitult ligi tikuvad, kui ka uksetagaahistajad. Ilmselt pole kaugel päev, kui värske Kaubatempli juurde passitatakse üles klahvka ja mikrofon ning vali-mind-meeste asemel hakkavad möödujate hingi kokku ostma vali-minu-usk-mehed.
Mu tütar kurtis, et paar päeva tagasi olid teda meie korteri ukse taga ahistanud kaks pealtnäha kena vanadaami rumalate küsimustega.
„Kas sa, lapsuke, kunagi piiblit oled üldse käes hoidnud?" kõlas üks neist. Õnneks olid Odel juustusaiad ahjus ja nii pääses ta neist üsna valutult, ehkki mingi tobeda voldiku suutsid nad pihku suruda, kus peal koht ja kellaaeg, kuhu tulla.
Einoh, mind tõsiselt hämmastavad ning kohati lausa solvavad jumalamüügimeeste küsimused, mis eeldavad, et see, kelle poole pöördutakse, on täielik aborigeen või totaalse kommunistliku ajuloputuse saanud hälvik. Mõned näited:
-Kas teate, mis asi on Harmagedoon?
-Kas tead, et Jeesus armastab sind?
-Kas tead, mis on ülestõusmine?
-Kas olete kuulnud Johannese Ilmutusteraamatust?
-Kas teate, kunagi elas maa peal mees, kes lunastas kõikide inimeste patud?
Kas nad mõtlevad neid koha peal välja? Või antakse inimestekiusamise instruktsioonid kaasa? „Kakskümmend tobedat ja vajalikku küsimust hingede püüdmiseks"?
Kord, kui ma hääletades jumalamüügimeeste litslõksu tüüpi auto tagaistmele sattusin ja nad rõõmsalt mind töötlema asusid, pärisin, mis hea pärast nad oma usku suht räigete meetoditega teistele peale suruvad. Pole eriti ilus käitumine ju.
Vastus kõlas: „Kui suures kaubamajas, kus on palju kaupa, on üks eriti hea kaup, siis tuleb sellele kõvasti promo teha, et inimesed kauba üles leiaksid." Pidin kahetsusega nentima, et reklaami mõju on mulle suisa vastupidine ja kui midagi eriti aktiivselt pähe määritakse, tekib mul kõva kahtlus antud toote kvaliteedis. Olgu selleks siis pesupulber, jumal või poliitikud.
Vastus jäi saamata, sest meie teed läksid lahku. Toppisin teepervel korraga kaks sigaretti korraga suhu ja imestasin, miks see kõik mind nii närvi ajas. Tegu on ilmselt intiimse küsimusega. Tundub ju veider, kui võõras inimene, kes pole just psühholoog, hakkab lambist küsima mitu orgasmi sa viimase öö jooksul said või millist poosi te partneriga eelistate ja soovitaks omalt poolt soojalt proovida ka käeraudu ning piitsa.
Tühi temaga, olen täiskasvanud inimene, seega suudan sellest üle saada, aga alaealiste ajuloputamist ei taha küll õigeks pidada. See, et ma tütre Tartu Katoliku Kooli panin, on hoopis teine teema, mida ruumipuudusel siin lahkama ei hakka.
Tuli meelde sootuks üks aastatetagune paduvihmane suvepäev, kui koju jõudes, avastasin trepikojast vihmavarjus naabrilapsed vestluses ühe noormehega. Olin üsna üllatunud. Tema samuti, aga kogus end ja pöördus minu poole, küsides, kas mul ka lapsi on. Suslikud vastasid, et on. Seepeale kutsus mees lahkelt lapsi Laupäevale Jeesusega. Kui ma ikka teda kahtlustavalt põrnitsesin, teatas ta naeratades, et ka mina VÕIN tulla. Soovitasin tal lahkuda.
Eelmisel sügisel, kui „onu Meelist" pedofiilia eest kinni panema hakati (mäletate, kena sümpaatne mees, kellest endised töökaaslased rääkisid kui vaiksest jumalamehest), meenutasin mitu päeva, KUST ma seda nägu tean. Lõpuks tuli meelde. See oli sama meeldiv noormees, kes aastate eest mu trepikojas lastega Jeesusest rääkis...
