Kulinaardiplomaatia ehk Ilves Gruusias
Tegelikult piisaks sellestki, kui märkida, et mullu, kui
kevadist Gruusiat austas oma visiidiga president Arnold Rüütel,
oli töökeel vene keel. Tänavu räägiti ametlikel
kohtumistel, avalikel esinemistel ja pressikonverentsidel üksnes
english’it. Pealtnäha justkui tühine nüansivahe, aga
tegelikult – ja seda ei saanud kuidagi märkamata jätta
– tähistab töökeele muutus hoopis teist kvaliteeti.
Seekordsel visiidil polnud juures formaalse kohustuse täitmise tunnet, mis
aasta tagasi mõnd meie toonase presidendi korduma kippuvat
mõttekäiku kuulates vägisi peale tuli.
Ent alustagem
põhilisest – söögist.
Külmlaud
Kala gruusiapärases külmas kastmes ja kanaraguu
sarnases, ent pisut teravamas kastmes. Kitsejuust. Suitsutatud kitsejuust ja
kitsejuust majoneesiga. Oivaline kanasalat ja klassikaline kurgi-tomatisalat.
Kerged maitsvad kaukaasiapärased suupisted, mille koostise kohta on
põhjamaise söögikultuuriga inimesel raske midagi täpset
arvata. Muidugi ei puudu laualt Borjomi vesi ning kohalik vein. Nostalgilist
äratundmisrõõmu kingib hoopiski limonaad – Tarhun. See
roheline, mäletate.
Kui nüüd järele
mõelda, siis on Arnold Rüütli möödunud aasta
maikuine visiit ja nüüd aasta hiljem toimunud Toomas Hendrik Ilvese
visiit ses mõttes sarnased, et nende sisuks on peaasjalikult kahe
väikeriigi sõpruse kinnitamine.
Teisalt on 12 kuu
jooksul paljugi muutunud. Aasta tagasi, kui mäletate, oli Venemaa
kehtestanud Gruusia veinidele embargo. Eestil polnud suurt häda midagi.
Sestap käis toona juttki veinist ja sellest, kuidas Eesti suure idanaabri
kunagiste (90. aastate alguse) majandusblokaadide kiuste Euroopa Liidu
vääriliseks majandustiigriks sai.
Siis ei
osanud keegi arvata, et Vene-Gruusia suhted saavad veelgi kehvemaks minna.
Sügisel saatis Gruusia maalt välja kaks sõjaväelast,
väidetavat Vene spiooni. Tegi seda erinevalt varasemast suure
meediakära saatel. Venemaa reageeris vastuseks massilise grusiinide
väljasaatmisega ning põhimõtteliselt kõigi
majandussuhete järsu läbilõikamisega. Isegi otselennud
Thbilisi ja Moskva vahel lõpetati. Väljasaadetud grusiinid on
tasahilju Venemaale tagasi imbunud. Aga suhted on kahe riigi
vahel endiselt sassis ja lennuk Moskvasse ei lenda. Siiski
räägitakse, et on näha normaliseerumise märke. Ei saa ju
unustada, et peale palju muu sõltub Gruusia energiaküsimuses
Venemaast täielikult. Ja mingil määral on ka Vene vägesid
ikka veel Gruusias. Lühidalt: mänguruumi on neil
vähevõitu.
Eesti ja Vene suhted, sealhulgas
majandussuhted, on pärast tormilisi öid ja sündmusi
pronksmehe ümber samas seisus mis grusiinidel Moskvaga. Kui mitte
halvemadki.
Eestis oli päris mitmeid, kes uskusid, et
president Ilvesel oleks mõistlikum neil ärevatel päevadel
jääda Eestisse, selle asemel et kuulata kinnitust Gruusia-Eesti
sõpruse jätkumise kohta. Selles pole ju tegelikult kahtlust.
Tundus isegi pisut upsakas me president, kui ta enne väljalendu
Thbilisise teatas, et ei hakka ära jätma pool aastat tagasi kokku
lepitud riigivisiiti Gruusiasse. Või siis andis ta niiviisi Ansipi
valitsusele mõista, et helpigu see ise oma suppi, mille kokku
keetis.
Rammus vahepala
Hatšapuri.
Soe, lõhnav, sees sulav kitsejuust. Väga maitsev. See tuuakse
lauale kohe, kui külmad road söödud.
Huvitav on, et
ega pronkssõduri
teema iseenesest nii väga teema sel visiidil polnud. Jah, Mihhail
Saakašvili märkis oma etteastes meediale, et monumendid ja nende
asukoht on Eesti enda otsustada. Gruusia ajakirjanikud pärisid Ilveselt
võimalike Vene majandussanktsioonide kohta. Ilves selgitas, et
sanktsioonid Eestile tähendavad sanktsioone kogu Euroopa Liidule.
Muide, Gruusia puhul tuleb märkida, et siin, hoolimata keerulistest
suhetest Vene riigiga, suhtutakse kõikidesse muudesse n-ö vene
teemadesse väga tolerantselt. Kõrtsibändil pole mingi
küsimus võtta pärast Gruusiale igiomast mitmehäälset
meestelaulu üles täiesti tavaline vene popsaa. Ning rahvas tantsib
kõhklemata. Thbilisi tänavail on mitmel pool näha
müügil vanu raamatuid. Ja suurem osa neist on venekeelsed. Vene
keel on siin intelligentsi keel.
Paljud tublid grusiinid on
kõrghariduse omandanud mõnes Moskva kõrgkoolis. Sestap
pole imestada, et tänaval ei müüdud mitte ainult kriminulle,
vaid seal leidus ka näiteks Vene-Jaapani sõnastik ning inimkonna
suurte mõtlejate elust ja mõtetest kirjutav sari.
Ei
tea, kas juhuse tõttu või oli see nii plaanitud, aga kui
Rüütli visiidil oli põhirõhk pigem kultuurirajatiste
– kirikute ja losside – külastamisel ning vaadati ka
teatrietendust, siis Ilvese visiidil sedasorti meelelahutust pole.
Nüüd on palju muud – pärg hukkunud sõjameeste
hauale, medal Gruusia peaministrile jne. Audoktoriks promoveerimine Thbilisi
ülikoolis. See kõne, mille Ilves seal pidas, on kõnekunsti
meistriklass, mis iga grusiini, kes veel polnud Eesti sõpruses,
toetuses ja heas tahtes päris veendunud, Eesti usku
pööras.
Põhiroog
Hautatud liha seentega. Loomaliha raguu särtsakama maitsega kastmes.
Ahjukartul ja šašlõkk. Loomulikult
šašlõkk. Sellest ei pääse.
Ka
treenimata silm märkab, et president Ilves ja president Saakašvili
on sarnased. Nad sobivad. Seda võis järeldada kas või
sellest, kuidas need kaks end ametliku kohtumise ajal rääkima
unustasid. Mitu korda kauemaks, kui oli selleks ette nähtud
aega. Riikide delegatsioonid ootasid. Ajakirjanikud samuti. Pressikonverents,
see oli sündmus. Vähe äkilisem Saakašvili ja filosoofi
tüüpi Ilves. Põhimõtteliselt rääkisid nad
samu asju, mida rääkisid Rüütel ja Saakašvili.
Kiitsid sõprust ning avaldasid toetust. Aga neis juttudes oli pauerit
rohkem. Jah, Rüütli kõnedes oli rohkem kangutamist. Raske
öelda, kas arvukas Gruusia meedia (14–15 kaamerat oli presidentide
pressikat kajastamas kohe kindlasti) märkab seda tasemevahet.
Kange kohv ja brändi
Ajakirjanike kohtumine
Eduard Ševardnadzega. See toimus kuidagi poolsalaja, sel ajal kui
ametlik delegatsioon, president Ilves ja teised, Eesti saatkonnas einet
võtsid, et siis edasi bränditehasesse minna.
Salaja
vist sellepärast, et Saakašvili-eelne president Ševardnadze
on tänases Gruusias out. Vähemalt ametlikult ja avalikult ei kuulnud
küll kedagi teda tunnustamas. Ta elab omaette majas, mis on
ümbritsetud kõrge taraga. Värava ees karjub punt vanemaid
inimesi raevukalt, et Ševardnadze on terrorist. Ševardnadze
kukutatud ning saladuslikel asjaoludel surnud Zviad Gamsahurdia toetajad,
ütlevad turvamehed, kes meid enne ekspresidendi jutule laskmist eriti
põhjalikult läbi otsivad. No-jah, eks ole Ševardnadzele
atentaategi korraldatud.
Vana mees, kunagise NSV Lii
du kunagine välisminister, on kokku kuivanud. Räägib vaikselt ja
kuuleb halvasti. Ta väldib kõiki teemasid, mis on kuidagigi seotud
tänapäevaga. Täpsemalt, ta jõuab mis tahes
küsimusele vastates umbes teise lausega sellesse aega, kus tema oli
maailmapoliitika üks superstaaridest. See tähendab, et teemad,
millest ta meelsasti räägib, on Berliini müüri murdmine ja
külma sõja lõpp. Muide – Ševardnadze
mäletab hästi, et USA president oli jube hea anekdoodivestja.
Aga kuidas tundub Gruusia praegu? “Eks inimestel ole
raske,” vastab ekspresident ning pöörab teema taas kuhugi
80ndatesse.
Targa mehena saab ta aru või siis on tal palutud
aru saada, et praegu rokib Püha Jüri maal Saakašvili ja siin
pole midagi kobiseda.
Sõpradel Eestist on taas kõht
ääreni täis. Isegi eriti ei juurdle seejuures, kuidas on ikka
võimalik, et Saakašvili võttis eelmistel
presidendivalimistel üle 96 protsendi häältest.
Peaasi, et
me ikka edasi sõbrad oleme.