26.04.2007, 00:00
Kõle tee Pulitzerini
Kadri Kõusaar tutvustab tänavust Pulitzeri laureaati, sünget tulevikuvisionääri Cormac McCarthyt (73).
Veerand usa kirjandusest: Cormac McCarthyt peetakse koos Philip Rothi, Thomas Pynchoni ja Don DeLilloga tänapäeva olulisimaks USA kirjanikuks. REPRO
Tänavuse Pulitzeri preemia ilukirjanduses pälvis
Cormac McCarthy oma karmi ja pessimistliku post-apokalüptilise raamatu
“Tee” (“Road”) eest.
Romaan räägib neljakümnendates aastates mehest ja tema kümneaastasest pojast, kes rändavad katastroofijärgses Ameerikas. Maastik on kõlehall, aeg-ajalt süttib lõputul prügiväljal mõni tulekahju või lahvatab mustas taevas ere välgukiir. Need on ainsad valguslätted tuhakarva, ilma öö ja päevata maailmas.
McCarthy on väitnud, et kirjanik, kes ei kirjuta surmast, polegi tõsiseltvõetav kirjanik. Surm on lihtsalt liiga tähtis teema, et seda ignoreerida. Romaan “Tee” ongi üleni üks surma kirjeldus. Surnud on miljardid inimesed, kõik taime-, looma-, linnu- ja kalaliigid. Sellistes tingimustes ei jäägi vähestel ellujäänud inimvaredel üle muud kui hakata sööma üksteist.
Kannibalide eest isa ja poeg põgenevadki. Autor ei seleta, kuidas on isal ja pojal õnnestunud katastroofijärgselt ellu jääda ja mis on teel kulgedes nende sihtkoht. Kas neil ongi muud eesmärki lisaks väärikalt suremisele? Kogu romaani keskkond ja meeleolu vihjavad tuumatalvele. Isa tegelane ütleb lausa nii: “Siin teel pole inimesi, kes räägiks Jumalast. Nad on kadunud ja mina olen alles. Aga maailma võtsid nad endaga kaasa.”
Nii tuumarelva kui “püha sõja” temaatikale vihjamine ongi vahest teinud “Teest” nõnda palju kõneainet pakkuva romaani. “Tee” kirjutab alla kõigile hirmudele, mis on tekkinud pärast 11. septembrit, Afganistani ja Iraagi probleeme ning Iraani tuumapüüdlusi.
McCarthy õudustäratavat tulevikupilti leevendab vaid tema poeetiline kõneviis ja isa-poja südamlik suhe.
“Tee” on McCarthy kümnes romaan, ja seda on ühtviisi hästi vastu võtnud nii publik kui kriitikud – Oprah Winfrey võttis selle oma raamatuklubi nimekirja, mis on ehk suuremgi müügikatalüsaator kui väärikas Pulitzeri preemia.
McCarthy on tuntud oma meediavältimise ja erakliku eluviisi poolest. Võib isegi väita, et Ameerikas ei leidugi teist sama kõrge reputatsiooniga kirjanikku, kes oleks andnud nii vähe intervjuusid. McCarthy pole osalenud pea üheski telesaates, pidanud ühtegi creative writing’u kursust ega isegi lihtsalt oma raamatute reklaamimiseks mööda maad ringi tuuritanud.
Seda hämmastavam, et nüüd lubas seenior-kirjanik lausa Oprah Winfrey stuudiokülaliseks minna.
McCarthy esimene romaan ilmus 1965. aastal, kuid tõeliselt tuntuks sai ta alles 1992. aastal oma kuuenda romaaniga “Kõik kaunid hobused” (“All The Pretty Horses”), millest hiljem sündis ka Hollywoodi kassahitt Matt Damoni ja Penelope Cruziga peaosades. Too romaan on McCarthy kohta ebatavaliselt helge – ladusa sündmustekäigu ja noorte aval-ausate tegelastega seiklusjutt Texase poisist, kes oma sõbraga Mehhikosse sõidab. Raamat kuulub McCarthy “Piiritriloogiasse”, midlle New York Times on paigutanud lausa Ameerika viimase 25 aasta kõige tähtsamate romaanide esiviisikusse.
Akadeemikute ja kirjanike endi ringkonnas on aga McCarthy juba aastaid lausa kultustegelane olnud. Teda on peetud “kirjanikuks kirjanikele” ja võrreldud James Joyce’i ja William Faulkneriga. 1981. aastal sai McCarthy McArthur Fellowshipi, mida USAs kutsutakse ka “geeniuse grandiks”. Saul Bellow on McCarthy kohta öelnud, et tal on “täiesti võimetuk s võttev keel, eluandvad ja surmakäsitlevad laused”. Kuulus kriitik Harold Bloom on McCarthy paigutanud nelja kõige olulisema tänapäeva Ameerika kirjaniku hulka – Philip Rothi, Thomas Pynchoni ja Don DeLillo kõrvale.
New Yorkeri kriitik Robert Coles on nimetanud McCarthyt religioosse tunnetusega kirjanikuks, keda saab võrrelda Antiik-Kreeka draamameistrite või keskaja moralistidega. Samuti olla McCarthyl “kangekaelne komme mitte painutada oma loomingut kaasaja kirjanduslike ja intellektuaalsete moodide järgi”.
“Tee” tõestab siiski ka midagi muud.
Romaan räägib neljakümnendates aastates mehest ja tema kümneaastasest pojast, kes rändavad katastroofijärgses Ameerikas. Maastik on kõlehall, aeg-ajalt süttib lõputul prügiväljal mõni tulekahju või lahvatab mustas taevas ere välgukiir. Need on ainsad valguslätted tuhakarva, ilma öö ja päevata maailmas.
McCarthy on väitnud, et kirjanik, kes ei kirjuta surmast, polegi tõsiseltvõetav kirjanik. Surm on lihtsalt liiga tähtis teema, et seda ignoreerida. Romaan “Tee” ongi üleni üks surma kirjeldus. Surnud on miljardid inimesed, kõik taime-, looma-, linnu- ja kalaliigid. Sellistes tingimustes ei jäägi vähestel ellujäänud inimvaredel üle muud kui hakata sööma üksteist.
Kannibalide eest isa ja poeg põgenevadki. Autor ei seleta, kuidas on isal ja pojal õnnestunud katastroofijärgselt ellu jääda ja mis on teel kulgedes nende sihtkoht. Kas neil ongi muud eesmärki lisaks väärikalt suremisele? Kogu romaani keskkond ja meeleolu vihjavad tuumatalvele. Isa tegelane ütleb lausa nii: “Siin teel pole inimesi, kes räägiks Jumalast. Nad on kadunud ja mina olen alles. Aga maailma võtsid nad endaga kaasa.”
Nii tuumarelva kui “püha sõja” temaatikale vihjamine ongi vahest teinud “Teest” nõnda palju kõneainet pakkuva romaani. “Tee” kirjutab alla kõigile hirmudele, mis on tekkinud pärast 11. septembrit, Afganistani ja Iraagi probleeme ning Iraani tuumapüüdlusi.
McCarthy õudustäratavat tulevikupilti leevendab vaid tema poeetiline kõneviis ja isa-poja südamlik suhe.
“Tee” on McCarthy kümnes romaan, ja seda on ühtviisi hästi vastu võtnud nii publik kui kriitikud – Oprah Winfrey võttis selle oma raamatuklubi nimekirja, mis on ehk suuremgi müügikatalüsaator kui väärikas Pulitzeri preemia.
McCarthy on tuntud oma meediavältimise ja erakliku eluviisi poolest. Võib isegi väita, et Ameerikas ei leidugi teist sama kõrge reputatsiooniga kirjanikku, kes oleks andnud nii vähe intervjuusid. McCarthy pole osalenud pea üheski telesaates, pidanud ühtegi creative writing’u kursust ega isegi lihtsalt oma raamatute reklaamimiseks mööda maad ringi tuuritanud.
Seda hämmastavam, et nüüd lubas seenior-kirjanik lausa Oprah Winfrey stuudiokülaliseks minna.
McCarthy esimene romaan ilmus 1965. aastal, kuid tõeliselt tuntuks sai ta alles 1992. aastal oma kuuenda romaaniga “Kõik kaunid hobused” (“All The Pretty Horses”), millest hiljem sündis ka Hollywoodi kassahitt Matt Damoni ja Penelope Cruziga peaosades. Too romaan on McCarthy kohta ebatavaliselt helge – ladusa sündmustekäigu ja noorte aval-ausate tegelastega seiklusjutt Texase poisist, kes oma sõbraga Mehhikosse sõidab. Raamat kuulub McCarthy “Piiritriloogiasse”, midlle New York Times on paigutanud lausa Ameerika viimase 25 aasta kõige tähtsamate romaanide esiviisikusse.
Akadeemikute ja kirjanike endi ringkonnas on aga McCarthy juba aastaid lausa kultustegelane olnud. Teda on peetud “kirjanikuks kirjanikele” ja võrreldud James Joyce’i ja William Faulkneriga. 1981. aastal sai McCarthy McArthur Fellowshipi, mida USAs kutsutakse ka “geeniuse grandiks”. Saul Bellow on McCarthy kohta öelnud, et tal on “täiesti võimetuk s võttev keel, eluandvad ja surmakäsitlevad laused”. Kuulus kriitik Harold Bloom on McCarthy paigutanud nelja kõige olulisema tänapäeva Ameerika kirjaniku hulka – Philip Rothi, Thomas Pynchoni ja Don DeLillo kõrvale.
New Yorkeri kriitik Robert Coles on nimetanud McCarthyt religioosse tunnetusega kirjanikuks, keda saab võrrelda Antiik-Kreeka draamameistrite või keskaja moralistidega. Samuti olla McCarthyl “kangekaelne komme mitte painutada oma loomingut kaasaja kirjanduslike ja intellektuaalsete moodide järgi”.
“Tee” tõestab siiski ka midagi muud.
