Kaalulangetamine jättis puudega naise hooldajata
Laine Valli oli kaheksa-aastane, kui ta
ühel sügispäeval emaga mustikale minnes Lehtse jaamas rongi alla
jäi. Kirurg tõmbas tüdrukukesel vigastatud jalad nagu
joonlauaga poolest säärest maha. Pärast ütles küll, et
kui oleks teadnud, et laps ellu jääb, oleks ehk ühe jala
võinud alles jätta.
Alates 1947. aastast on Tapal elav Laine
teise grupi invaliid. Kui invaliididest said 2000. aastal poliitiliselt
korrektsema määratluse järgi puudega inimesed, hindas arstlik
komisjon Laine raske puudega inimeste hulka. Selle järgi sai Laine ka
toetust – 420 krooni kuus.
2006. aastal aga leidis Virumaa
Pensioniameti arstlik komisjon (Rakvere koosseis) ootamatult, et Lainele tuleb
määrata kraad lahjem ehk keskmine puue. Toetussumma vähenes 420
kroonilt 200 kroonile ning hooldajat 400 krooni eest kuus pole naisele samuti
enam ette nähtud.
Kurb kohanemine
“Imeliselt tervenenud” Laine läks uurima, miks toetust
vähendati – ja veel kaks nädalat tagasi ulatuva
kuupäevaga. Ametnik väljastas paberi, kus seisis: proua Valli on oma
puudega kohanenud.
“Muidugi olen ma kohanenud,” naeratab Valli
ametnikuhuumori peale nukralt. Tal lähevad kooliaastatest
rääkides silmad märjaks. “Hommikul vedas ema mu kelgu
või rattaga kooli ja tõstis pinki istuma. Seal ma siis istusin
kuni tundide lõpuni.” Kui laps ükskord kange pissihäda
pärast nutma hakkas, tegid klassiõed talle kätest tooli ja
kandsid vetsu. Järgmisel päeval tuli ühe tüdruku ema kooli
ja sõimas Laine ema läbi: “Mis sa tassid oma sandist kooli ja
minu tütar peab teda kandma!”
Jah, Laine on selle 60 aastaga
kohanenud igasuguste suhtumistega. On kohanenud ka proteesidega (kuigi need
hõõruvad pidevalt ja köndid hauduvad). Kuid kodus ta ilma
kõrvalise abita hakkama ei saa.
Inimesed, kes teda ei tunne, ei
tule selle pealegi, et Laine jalgadel võiks midagi viga olla. Ja mitte
ainult selle pärast, et Laine käib ilma kepita, vaid seetõttu,
et temast hoovab elujõudu ja optimismi.
“Ahju taga pole ma
kunagi istunud,” kinnitab Laine ka ise. Viimased 12 aastat on ta olnud
Tapa Liikumispuuetega Inimeste Ühingu esinaine.
Lainel on olnud kolm
meest. Viimane (Laine: “Väga hea mees oli!”) suri kolm aastat
tagasi.
Selgub, et paradoksaalsel moel tõigi seesama lesestumine
kaasa Laine puudeastme kergenemise.
“Lein oli nii suur, et
unustasin söömise päris ära. Ei tahtnud üksi
süüa.”
Kahe kuuga kaotas Laine paarkümmend kilo.
Nüüd saab arstliku komisjoni otsusest lugeda, et “seoses
tahtliku kaalukaotusega (12 kilo) on kadunud Laine Valli ülekaal, mis
tingis tema raske puude”.
“Ma ei tea, kust perearst selle
numbri võttis – linna pealt kuulis ilmselt, sest arsti juures
kaalu peal pole ma aastaid käinud,” imestab Laine.
Praeguseks
on Laine söögiisu ja kaalunäit taastunud.
Karkudega vanni?
Laine pole inimene, kellele meeldiks
kõrvalist abi kasutada, kuid hoolimata krapsakast olekust ei saa ta
paljude toimingutega üksi hakkama. Vannis käimisega, puude-briketi
keldrist teisele korrusele kandmisega, akende pesuga, aiatöödega
näiteks. Ka bussi-rongi ei saa Laine ilma kõrvalise abita sisse
ronitud. Sellest hoolimata soovitas ametnik Lainele vanni minemise koha pealt,
et kasutagu hea proua ometigi abivahendeid, karke näiteks.
Kuidas
97kilone (pikkust 1.60) seitsmekümnele lähenev jalutu naine selle
hookuspookuse peaks sooritama, Laine ei tea. “Senini polnud mul abistajat
vaja, mees ja ema tegid kõik mu eest ära.”
Nüüd elab ta täitsa üksi. Sõbrad-tuttavad teda
muidugi hätta ei jäta, aga... Iga invaliid teab, mis vahe on
sõbralikul abil ja palgalisel hooldajal.
“Piinlik on aina
sõpradelt abi saada, ja raha nad mu käest kohe kuidagi vastu ei
võta,” laiutab ta käsi.
Lainel on Tallinnas 95aastane
isa, kes on samuti raske puudega. “Isa kaotas aastaid tagasi kolm
sõrme ja keegi pole vaidlustanud tema rasket puuet, mul on aga
mõlemad jalad ära ja seda loetakse keskmiseks puudeks,”
imestab ta. Laine teab veel vähemalt seitset inimest, kes on
samamoodi lapsepõlvest peale jalutud ning kelle rasket puuet ei ole
ükski ametnik püüdnud tühisemaks mõnitada.
Seetõttu andiski Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
Auli Lõoke Lainele nõu: ärgu jätku seda
niisama. Oleks tarvis pretsedenti, sest ametnike väntsutatud puudega
inimesi on Eestis küll ja küll.
“Inimestel pole jaksu
kohtusse minna,” ütleb Auli Lõoke ja lisab: “Teiseks on
meil raske advokaati leida, sest invaliidi kaitsmine ei tõota suurt
tulu. Ma helistasin palju büroosid läbi, kus igal pool kinnitati, et
jah, peaks küll olema inimõigustega tegeleja, aga nad on selleks
liiga hõivatud.”
Õiguskantler vastas Laine Valli
avalduse peale, et tal on hea meel Lainelt kirja saada, kuid tema ei saa enne
midagi mõtlema hakata, kui kõik muud instantsid, ka kohtud
on läbi käidud.
Nüüd ootabki juhtum Jõhvi
kohtumajas oma järge.
Inva-Eesti imelik
geograafia
Eestis on 113 000 puudega inimest, kuid nad ei jaotu
ühtlaselt üle Eesti, vaid on suures osas koondunud Lõuna- ja
Kagu-Eestisse. Sotsiaalministeeriumi uuringust selgub, et iga neljas
kagueestlane on puudega, palju puudega inimesi elab ka Jõgeva- ja
Tartumaal. Näiteks Peipsiääre vallas oli paar aastat tagasi 40
protsenti täiskasvanutest invaliidid. Graafikud näitavad selget
seost: mida väiksema sissetulekuga piirkond, seda rohkem puudega inimesi.
Kummaline invageograafia on seletatav ühe omamoodi avaliku
saladusega. Nimelt kasutatakse Eestis puudetoetusi vaesuse leevendamiseks.
Millegi muuga ei oska sotsiaalministeeriumi ametnikud seletada, miks Eesti
vaesemates valdades on puudega inimesi tunduvalt rohkem kui rikastes.
Piirkondades, kus töötus on suur, annab puue võimaluse
vähemalt ravikindlustuseks.
Kaastundlikud arstid leiavad (eriti just
vanemal inimesel) ikka mõne haiguse, mis puudeks vormistada.
Näiteks Tartus olla suur osa pensionil olevaid arste ka puudetoetuse
saajad. Kahtlustamata neid simuleerimises võib oletada, et ekstohtrid on
ehk teadlikumad puude vormistajad. Tavaline inimene ei tule selle pealegi, et
puuet saab määrata ka terve hulga sisehaiguste puhul, kus häda
võõrale silmale kohe kätte ei paista, näiteks
diabeediga või südamehaigusega või mõne vaimse
hädaga. Just sellise suhtumise vastu on Rakvere arstlik komisjon dr Henno
Kapi printsipiaalsel juhtimisel. Paar aastat tagasi jättis see komisjon
sügava puude astmest ilma pimedaks jäänud keskealised
kaksikvennad. Nemadki olla hästi kohanenud... Ilja Ehrenburg on
öelnud, et inimene on võimeline pikapeale kohanema ka hispaania
saapaga, pidades seda lõpuks ema hellaks kaisutuseks.
Kõik invaliidid ei vaja puudeastet
Henno Kapp, Lääne-Virumaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (VEK) kauaaegne esimees:
- Puue on inimese toimetulematus eneseteeninduse ja -hooldusega. Laine Valli kaotas jalad lapsena ja on olukorraga ilusasti kohanenud. Mina teda tänaval liikumas ei ole näinud, aga inimesed, kes on, ütlevad, et ta kõnnib kenasti.
- Ma saan väga hästi aru, et inimene ise tahaks rasket puuet, sest pensionärile on ka 200 krooni raha. Meie töös on rahulolematust väga palju, aga me ei saa laduda puudeid lihtsalt härdusest. Muidugi, kui asi on kahevahel, siis langetame otsuse inimese kasuks.
- Puudeastme määramisel lähtume just konkreetsest inimesest. Näiteks oleme jätnud puude määramata ka ühekäelisena sündinud mehele – ta on oma eluga kohanenud ega vaja puudeastet. Tema elu ongi ühekäelise elu. Kui inimolendil oleks kolm kätt ja üks käsi tuleks otsast ära, siis tunduks talle ka kahekäelisus pudena. Või üks teine tubli mees, kes kümme aastat tagasi jala kaotas, ei vaja samuti puudeastet, sest ta ei vaja kõrvalist abi. Kui inimene on võimeline oma juubelil tantsu vihtuma – mis puuet saab tal olla?
- Kui oleks minu teha, siis oleks Eestis vähem puudega inimesi kui praegu. Tundub, et osa arstlikke komisjone määrab neid liiga kergekäeliselt.
- Ma ei taha oma kolleege kritiseerida, aga mulle on arusaamatu see, et Lõuna- ja Kagu-Eestis on nii palju puuetega inimesi. On ju absurdne, et Tartus on sama palju sügava puudega inimesi kui terves Tallinnas kokku?
Puudeastmed
Sügav
- vajab pidevat kõrvalabi
- vajab ööpäevaringset järelevalvet
Raske
- vajab kõrvalabi
- vajab järelevalvet igal ööpäeval
Keskmine
- vajab regulaarset kõrvalabi väljaspool elamiskohta vähemalt korra nädalas