12.04.2007, 00:00
Indrek Hirv, „Pauluse kiriku kellad"'
SE&JS, 2007;56 lk
Eesti õrnahingelisim poeet on kirjutanud
säästunäidendi meie arvata esimesest nn moodsa helikeelega
süvamuusika loojast ja legendaarsest pedagoogist Heino Ellerist.
Säästuka selles mõttes, et tegelastega pole teoses priisatud,
kõik peale Elleri võivad olla imaginaarsed ning esineda laval
salvestuste või projektsioonidena. Monotükk
põhimõtteliselt. Kuuldavasti juba mõnel pool vähemalt
osaliselt ettegi loetud, nüüd aga ka kaante vahel olemas, igaüks
saab ja tohib Indrek Hirve – kes on ise ka tüki üks
huvitavamaid (kujuteldavaid) rolle – remarke järgides endale
pähe kammerteatri ehitada. Selle teatri blackbox ei saa väga suur
olema. Tsiteerides teost (lk 43): “Pingutatud õhkkond,
kümmekond inimest, kõik kuidagi Elleriga seotud”. Lisame veel
kümmekond, kes seotud Hirvega, ja võimegi tuled kustutada, sest
massidele jääb lausest (lk 24) “Varblased nokkisid ratsahobuse
sitta” pisut liiga väheks. Maie ja Valdur tahaksid ikkagi hernesuppi
süüa, õlut juua ja paljast naist kah näha. Aga neile,
kelle kannel hakkab helisema, kuuldes nimesid Heino ja Anna Eller, Ado Vabbe,
Miina Härma, Hanno Kompus, Rudolf Tobias ja muidugi Thomas Mann, on see
raamat ilmselgeks ja tahtlikuks kohustuslikuks kirjanduseks. Teos pole paks,
heliplaati ei sisalda, kõik teksti toetavad muusikapalad, näiteks
Pala nr 6 Andante meditavio tsüklist “Klaverimuusika
rahvatoonis”, tuleb kuidagi teistmoodi kõrvade vahele hankida.
Nukker on pärast lugemist tõdeda, et võib-olla oligi see
just üks kole ja suureulatuslik inimsusevastane kuritegu, mille
tõttu meil on täna just sellised Tubin, Pärt ja Sumera, nagu
me neid teame. Mõtlemist jagub.