30.03.2007, 00:00
Pühendusega heale inimesele
Annika Koppeli tähelepanu keskmes on mitte ostalgia, vaid manipuleeritav Ida-Saksamaa.
JÄLGITAV: Georg Dreyman (Sebastian Koch).
Nime Florian Henckel von Donnersmarck pole kerge välja
öelda, veel vähem meelde jätta. Aga pääsu pole, sest
just tema tõi saksa filmile kauaoodatud edu ja tunnustuse maailmas
– võõrkeelse filmi Oscari. Filmi “Teiste elu”
on pärjatud korduvalt, tegemist on ka Euroopa parima filmiga.
Tegelikult on veel hästi läinud, sest 1973. aastal sündinud poisslapse terve nimi on Florian Maria Georg Christian Graf Henckel von Donnersmarck. Märkimist väärib veel, et Müncheni filmikooli kasvandikule on see debüütmängufilm.
Kui varasemad saksa filmid nagu “Päikeseallee” ja “Good bye, Lenin!” lõid uue termini ostalgia ja meenutasid idasakslastele nende sotsialistlikku mineviku helgemat poolt, siis “Teiste elu” suundub otsejoones süngesse realismi. See iseenesest on tema suur väärtus ja tõstab ta eelnenutest mitu astet kõrgemale, aga mitte ainult.
“Teiste elu” viis võidukalt lõpule ka sakslaste aastatepikkused ponnistused filmimaailmas ilma teha. Kui 2004. aasta Berlinale võitis Fatih Akini “Vastu seina”, oli see uue taseme algus saksa filmikunstis. Edu lisasid hiljem “Allakäik” ja “Sophie Scholl”. Eelmisel aastal räägiti aga kõvahäälselt lausa saksa filmi uuest lainest, kui Berlinale kava ilmestasid tervelt neli omapärast saksa filmi. Edu on niisiis ootuspärane, aga ikkagi natuke ootamatu.
Von Donnersmarcki film “Teiste elu” sündmustik leiab aset 1984. aasta Ida-Saksamaal. Filmi peategelaseks on fanaatiline Stasi-agent, kes usub pimesi kommunismi ja kelle elu ainsaks eesmärgiks on valvata süsteemi ja paljastada selle õõnestajad. Muide, viis aastat enne Berliini müüri langemist oli mõningatel andmetel Stasi informaatorite ja kaastööliste võrk saavutanud muljetavaldava tiheduse – üks inimene 50 elaniku kohta.
“Teiste elu” toob välja inimlikkuse põrkumise totalitaarse ühiskonna absurdsuse ja jõhkrusega. Film annab täpselt edasi hirmuatmosfääri ja püstitab tegelaste ette keerulisi eetilisi valikuid. Totalitaarse süsteemi mudel on kõikjal üks, hästi kirjeldatud Orwelli romaanides: hirm ja totaalne jälgimine võimaldab inimestega manipuleerida.
Filmi läbivaks kujundiks tõuseb muusikapala – Gabriel Yareli “Sonaat heale inimesele”. See kõlab filmi sõlmpunktis ja ka lõpus toimunut üldistades, aga võib olla ka positiivse kujundi näiteks. Muusika on justkui inimlikkuse kaalukeel.
Kaks meest pettekujutluste küüsis
Film on üles ehitatud kahele meespeategelasele, üks hea ja üks paha. Aga õnneks pole asi nii lihtne. Õigem oleks öelda, et mõlemad elavad pettekujutlustes, millest nad filmi kestel vabanevad.
Gerd Wiesler (Ulrich Mühe) on Ida-Saksamaa salapolitsei musterohvitser. Tema ampluaa on jälgimine, lintide vaatamine ja võimaliku vaenlase murdmine ja üles tunnistama sundimine.
Ideoloogiliselt vankumatu Wiesler hoiab silma peal neil, kelle kahtlused režiimi suhtes võivad kunagi viia mässuni. Eriline ohugrupp on just kunstiinimesed: kunstnikud, kirjanikud, näitlejad. Nemad mõtlevad ja arutlevad, selle asemel et pimesi alluda, kuid see ei kuulu totalitaarse ühiskonna plaanidesse. Stasi teab, näeb ja kuuleb kõike, ka seintel on kõrvad. Hirm. Ahastus. Õudus.
Näitekirjanik Georg Dreyman (Sebastian Koch) on võimude juures heas kirjas ja naudib edu, saades hästi läbi ka oma kolleegidega, kellel ni i hästi ei lähe. Dreymani sõber, lavastaja Albert Jerska on sattunud ebasoosingusse, tal ei lubata enam teatris töötada. Kultuuriminister Bruno Hempf (Thomas Thieme) käsib silma peal hoida ka Dreymanil.
Ja nii pannaksegi pealtkuulamisseadmed Dreymani korterisse. Salapolitsei ohvitser Wiesler, nii nagu teda mängib Mühe, on eriti vastikult pedantne Stasi mees, pealtnäha täiesti kiretu ja tundetu, kel puudub igasugune isiklik elu. Ideaalne süsteemi mutrike, kiilaspäine ja kiitsakas, elab hallis kõrges tornmajas, nagu neid müriaadidena meilgi leidub; vaatab koju jõudes telekat, kus põhiliselt näidatakse reportaaže kanafarmidest ja kiidetakse partei majanduspoliitikat. Sööb kohutavat rämpstoitu. Ja vahel tellib prostituudi. Kuigi ta on vastik ja tema töö on vastik, äratab mees siiski pigem kaastunnet kui vihkamist. Siin tabab näitleja Mühe väga peenelt õiget nüanssi, sest inimlikkus pole Wiesleri puhul välistatud. Ja Wiesler ei ole loll, seegi saab kohe alguses selgeks.
Dreymanis avastab Wiesler reeturi asemel enda ja oma sõprade suhtes ausa ja heade kavatsustega mehe. Kuid uurimisaines on hoopis mujal: minister Hempf tunneb huvi Dreymani tüdruksõbra, näitlejanna Christa-Mariale (Martina Gedeck) vastu ja oma ametipositsiooni ja ähvardusi kasutades saab, mida tahab. Dreymani sõber Jerska teeb enesetapu, mõistes, et võimud ei luba tal kunagi enam teatrisse naasta. Dreymani ideaalmaailm laguneb, ta otsib sõpra leinates välja noodid, mille too oli kunagi talle toonud – “Sonaat heale inimesele” – ja mängib seda. See on filmi murdekoht, kus Stasi-pealtkuulaja hakkab elama teiste elu ja neile kaasa tundma. Juhtub, et mees, kellel endal pole elu, saab osaliseks teiste elus – algul jälgides, hiljem nukumeistrina ise niite tõmmates. Muidugi hetkekski unustamata neid, kelle hampelmann ta ise on.
“Teiste elu” pakub jahmatava ja masendava portree Stasi hirmu all elavast ja üsna lihtsalt manipuleeritavast Ida-Saksamaast. Film kasvatab osavalt pinget ja loob äärmiselt täpselt totalitaarse ühiskonna ahistava atmosfääri, kus ei saa olla kindel isegi selles, et su kõige lähedasem inimene pole Stasi informaator. Enesetapud. Tekib kurbus raisatud annete pärast, kes ei saa vabalt toimida. Kusjuures pinge ei sünni mitte üksnes stseenide struktuurist, vaid seda lisab üha kasvav arusaam, et isegi diktaatorlikus ühiskonnas võivad inimesed tegutseda oma vaba tahte kohaselt. Ja kui nad seda teevad, pole diktaatoritel enam pikka pidu.
Aeg muutub. Aga inimesed?
Ulrich Mühe osatäitmine on äärmiselt nüansitundlik ja ta teeb meeldejääva tervikliku, usutava arenguga rolli. Pikantsust või elulisust – kuidas soovite – lisab filmile veel asjaolu, et Mühe esimene naine, näitlejanna Grollmann oli Stasi informaator. Just enne “Teiste elu” väljatulekut avaldas Mühe raamatu, kus toob oma tunded selle faktiga seoses avalikkuse ette. Mees, kes mängib filmis Stasi pealtkuulajat, langes aastaid tagasi ise Stasi jälgimise alla, kusjuures jälgijaks oli tema oma naine!
Mine võta siis kinni, kumb on suurem, kas kunst või elu. Igatahes ei unune “Teiste elu” kinosaalist väljumisel, vaid jääb hinge- ja silmapõhja kauaks kripeldama. Vaatamata süngele sisule kannab filmi tegelikult “Sonaat heale inimesele” ehk siis usk inimeste headusse jääb alles. Kuigi lõpuks, kui Stasi toimikud on avatud, kohtuvad Dreyman ja minister Hempf, kes edukalt edasi toimetab. Ta tunnistab Dreymanile, et ehkki aeg on muutunud, siis inimesed ei muutu.
Mõnes m õttes on Hempfil ikka väga õigus. Need, kes teiste elu põrguks tegid, elavad külluses ja rahus edasi. Inimloomus toimetab jätkuvalt nõnda, et endal oleks soe koht ja rammus ninaesine, tühja sellest, mis teistest saab.
Loodetavasti jõuab “Teiste elu” ka meie kinolevisse. Põhjusi selleks, et film levisse tuua, on õieti mitu: esiteks see on tõepoolest suur film, juba auhinnad räägivad enda eest; teiseks – meil, kes me tuleme totalitaarsest ühiskonnast, on filmis kujutatuga kindel ühisosa. Me tunneme ära hirmud ja ahistava sumbunud atmosfääri. Stasi asemel kimbutas meid küll KGB, aga vahet pole.
Tegelikult on veel hästi läinud, sest 1973. aastal sündinud poisslapse terve nimi on Florian Maria Georg Christian Graf Henckel von Donnersmarck. Märkimist väärib veel, et Müncheni filmikooli kasvandikule on see debüütmängufilm.
Kui varasemad saksa filmid nagu “Päikeseallee” ja “Good bye, Lenin!” lõid uue termini ostalgia ja meenutasid idasakslastele nende sotsialistlikku mineviku helgemat poolt, siis “Teiste elu” suundub otsejoones süngesse realismi. See iseenesest on tema suur väärtus ja tõstab ta eelnenutest mitu astet kõrgemale, aga mitte ainult.
“Teiste elu” viis võidukalt lõpule ka sakslaste aastatepikkused ponnistused filmimaailmas ilma teha. Kui 2004. aasta Berlinale võitis Fatih Akini “Vastu seina”, oli see uue taseme algus saksa filmikunstis. Edu lisasid hiljem “Allakäik” ja “Sophie Scholl”. Eelmisel aastal räägiti aga kõvahäälselt lausa saksa filmi uuest lainest, kui Berlinale kava ilmestasid tervelt neli omapärast saksa filmi. Edu on niisiis ootuspärane, aga ikkagi natuke ootamatu.
Von Donnersmarcki film “Teiste elu” sündmustik leiab aset 1984. aasta Ida-Saksamaal. Filmi peategelaseks on fanaatiline Stasi-agent, kes usub pimesi kommunismi ja kelle elu ainsaks eesmärgiks on valvata süsteemi ja paljastada selle õõnestajad. Muide, viis aastat enne Berliini müüri langemist oli mõningatel andmetel Stasi informaatorite ja kaastööliste võrk saavutanud muljetavaldava tiheduse – üks inimene 50 elaniku kohta.
“Teiste elu” toob välja inimlikkuse põrkumise totalitaarse ühiskonna absurdsuse ja jõhkrusega. Film annab täpselt edasi hirmuatmosfääri ja püstitab tegelaste ette keerulisi eetilisi valikuid. Totalitaarse süsteemi mudel on kõikjal üks, hästi kirjeldatud Orwelli romaanides: hirm ja totaalne jälgimine võimaldab inimestega manipuleerida.
Filmi läbivaks kujundiks tõuseb muusikapala – Gabriel Yareli “Sonaat heale inimesele”. See kõlab filmi sõlmpunktis ja ka lõpus toimunut üldistades, aga võib olla ka positiivse kujundi näiteks. Muusika on justkui inimlikkuse kaalukeel.
Kaks meest pettekujutluste küüsis
Film on üles ehitatud kahele meespeategelasele, üks hea ja üks paha. Aga õnneks pole asi nii lihtne. Õigem oleks öelda, et mõlemad elavad pettekujutlustes, millest nad filmi kestel vabanevad.
Gerd Wiesler (Ulrich Mühe) on Ida-Saksamaa salapolitsei musterohvitser. Tema ampluaa on jälgimine, lintide vaatamine ja võimaliku vaenlase murdmine ja üles tunnistama sundimine.
Ideoloogiliselt vankumatu Wiesler hoiab silma peal neil, kelle kahtlused režiimi suhtes võivad kunagi viia mässuni. Eriline ohugrupp on just kunstiinimesed: kunstnikud, kirjanikud, näitlejad. Nemad mõtlevad ja arutlevad, selle asemel et pimesi alluda, kuid see ei kuulu totalitaarse ühiskonna plaanidesse. Stasi teab, näeb ja kuuleb kõike, ka seintel on kõrvad. Hirm. Ahastus. Õudus.
Näitekirjanik Georg Dreyman (Sebastian Koch) on võimude juures heas kirjas ja naudib edu, saades hästi läbi ka oma kolleegidega, kellel ni i hästi ei lähe. Dreymani sõber, lavastaja Albert Jerska on sattunud ebasoosingusse, tal ei lubata enam teatris töötada. Kultuuriminister Bruno Hempf (Thomas Thieme) käsib silma peal hoida ka Dreymanil.
Ja nii pannaksegi pealtkuulamisseadmed Dreymani korterisse. Salapolitsei ohvitser Wiesler, nii nagu teda mängib Mühe, on eriti vastikult pedantne Stasi mees, pealtnäha täiesti kiretu ja tundetu, kel puudub igasugune isiklik elu. Ideaalne süsteemi mutrike, kiilaspäine ja kiitsakas, elab hallis kõrges tornmajas, nagu neid müriaadidena meilgi leidub; vaatab koju jõudes telekat, kus põhiliselt näidatakse reportaaže kanafarmidest ja kiidetakse partei majanduspoliitikat. Sööb kohutavat rämpstoitu. Ja vahel tellib prostituudi. Kuigi ta on vastik ja tema töö on vastik, äratab mees siiski pigem kaastunnet kui vihkamist. Siin tabab näitleja Mühe väga peenelt õiget nüanssi, sest inimlikkus pole Wiesleri puhul välistatud. Ja Wiesler ei ole loll, seegi saab kohe alguses selgeks.
Dreymanis avastab Wiesler reeturi asemel enda ja oma sõprade suhtes ausa ja heade kavatsustega mehe. Kuid uurimisaines on hoopis mujal: minister Hempf tunneb huvi Dreymani tüdruksõbra, näitlejanna Christa-Mariale (Martina Gedeck) vastu ja oma ametipositsiooni ja ähvardusi kasutades saab, mida tahab. Dreymani sõber Jerska teeb enesetapu, mõistes, et võimud ei luba tal kunagi enam teatrisse naasta. Dreymani ideaalmaailm laguneb, ta otsib sõpra leinates välja noodid, mille too oli kunagi talle toonud – “Sonaat heale inimesele” – ja mängib seda. See on filmi murdekoht, kus Stasi-pealtkuulaja hakkab elama teiste elu ja neile kaasa tundma. Juhtub, et mees, kellel endal pole elu, saab osaliseks teiste elus – algul jälgides, hiljem nukumeistrina ise niite tõmmates. Muidugi hetkekski unustamata neid, kelle hampelmann ta ise on.
“Teiste elu” pakub jahmatava ja masendava portree Stasi hirmu all elavast ja üsna lihtsalt manipuleeritavast Ida-Saksamaast. Film kasvatab osavalt pinget ja loob äärmiselt täpselt totalitaarse ühiskonna ahistava atmosfääri, kus ei saa olla kindel isegi selles, et su kõige lähedasem inimene pole Stasi informaator. Enesetapud. Tekib kurbus raisatud annete pärast, kes ei saa vabalt toimida. Kusjuures pinge ei sünni mitte üksnes stseenide struktuurist, vaid seda lisab üha kasvav arusaam, et isegi diktaatorlikus ühiskonnas võivad inimesed tegutseda oma vaba tahte kohaselt. Ja kui nad seda teevad, pole diktaatoritel enam pikka pidu.
Aeg muutub. Aga inimesed?
Ulrich Mühe osatäitmine on äärmiselt nüansitundlik ja ta teeb meeldejääva tervikliku, usutava arenguga rolli. Pikantsust või elulisust – kuidas soovite – lisab filmile veel asjaolu, et Mühe esimene naine, näitlejanna Grollmann oli Stasi informaator. Just enne “Teiste elu” väljatulekut avaldas Mühe raamatu, kus toob oma tunded selle faktiga seoses avalikkuse ette. Mees, kes mängib filmis Stasi pealtkuulajat, langes aastaid tagasi ise Stasi jälgimise alla, kusjuures jälgijaks oli tema oma naine!
Mine võta siis kinni, kumb on suurem, kas kunst või elu. Igatahes ei unune “Teiste elu” kinosaalist väljumisel, vaid jääb hinge- ja silmapõhja kauaks kripeldama. Vaatamata süngele sisule kannab filmi tegelikult “Sonaat heale inimesele” ehk siis usk inimeste headusse jääb alles. Kuigi lõpuks, kui Stasi toimikud on avatud, kohtuvad Dreyman ja minister Hempf, kes edukalt edasi toimetab. Ta tunnistab Dreymanile, et ehkki aeg on muutunud, siis inimesed ei muutu.
Mõnes m õttes on Hempfil ikka väga õigus. Need, kes teiste elu põrguks tegid, elavad külluses ja rahus edasi. Inimloomus toimetab jätkuvalt nõnda, et endal oleks soe koht ja rammus ninaesine, tühja sellest, mis teistest saab.
Loodetavasti jõuab “Teiste elu” ka meie kinolevisse. Põhjusi selleks, et film levisse tuua, on õieti mitu: esiteks see on tõepoolest suur film, juba auhinnad räägivad enda eest; teiseks – meil, kes me tuleme totalitaarsest ühiskonnast, on filmis kujutatuga kindel ühisosa. Me tunneme ära hirmud ja ahistava sumbunud atmosfääri. Stasi asemel kimbutas meid küll KGB, aga vahet pole.
“Teiste elu”
Das Leben der Anderen Saksamaa 2006, 137’
Euroopa filmi auhinnad 2006: Parim film, stsenaarium, meesosa
Saksa filmiauhinnad 2006: Parim film, režii, stsenaarium, operaatoritöö, meesosa, meeskõrvalosa, kunstnikutöö
Publikuauhinnad filmifestivalidel: Denveris, Locarnos, Montrealis, Palm Springsis, Rotterdamis, Vancoveris, Varssavis
Stasi
;Saksa Demokraatliku Vabariigi salapolitsei (Ministerium für Staatssicherheit).
;Mõjutas riigi elu igal sammul. Moodustati 8. veebruaril 1950, eeskujuks;KGB. Asus Ida-Berliinis. Lõpetas tegevuse DDRi kokkuvarisemisega 1989,;mil Stasis töötas 91 000 ametnikku ja 300 000 informaatorit;(Inoffizielle Mitarbeiter). Paljude sakslaste sõbrad, sugulased ja;abikaasad kandsid neist Stasile regulaarselt ette. Stasi arhiivid on;avatud ja asjaosalised saavad oma toimikuid lugeda. Endises peakorteris;asub Stasi muuseum.
;Saksa Demokraatliku Vabariigi salapolitsei (Ministerium für Staatssicherheit).
;Mõjutas riigi elu igal sammul. Moodustati 8. veebruaril 1950, eeskujuks;KGB. Asus Ida-Berliinis. Lõpetas tegevuse DDRi kokkuvarisemisega 1989,;mil Stasis töötas 91 000 ametnikku ja 300 000 informaatorit;(Inoffizielle Mitarbeiter). Paljude sakslaste sõbrad, sugulased ja;abikaasad kandsid neist Stasile regulaarselt ette. Stasi arhiivid on;avatud ja asjaosalised saavad oma toimikuid lugeda. Endises peakorteris;asub Stasi muuseum.
