07.06.2007, 00:00
Tahtmine ja taevariik
EELKÕIGE TULEB JÄÄDA ISEENDAKS: Ega ökondusest ei tasu ka lolliks minna. ERAKOGU
Pole ma mingi radikaalne roheline, mulle lihtsalt meeldib,
kui asjad on korras ja puhtad ning õhk pääseb nende vahel
vabalt liikuma. Nii kaua, kui mäletan, olen ikka pidanud kraani
korralikult kinni keerama ja liigsed lambid kustutama. Seda tean ka, mis
käib kompostihunnikusse, mis mitte. Pole kõneväärtki.
Säästlik ja säästev eluviis, usun, on minu võimalus
muuta maailm paremaks.
Öko on hoopis teine teema, mille jaoks minul ei jätku ligilähedaseltki piisavalt raha. Hiljuti esimest korda ökopoodi sattudes tundsin, kuidas maailm palju avaramaks kärises. Seal oli riiulite kaupa vahvatesse kirjudesse paberkottidesse pakitud tulikalleid välismaa seemneid, ubasid, pähkleid ja muud kraami, mille siia toomine pidi maksma päris suure hulga ökoloogiliselt puhast raha. Seal oli ka näiteks mune õnnelikelt kanadelt ja neid, mille olid munenud mahekanad (kelle hingeseisund samas saladuseks jäi).
Üle kõige aga vapustas mind speltajahu (spelta on nisu väga vana ja haruldane, seega ülimalt tervislik sugulane) kahes kõrvuti kiloses kotis. Üks punase täpiga ja 51 krooni, teine ilma täpita ja 34 krooni. Vahe selles, et kallim on jahvatatud maheveskis. Aga mis asi on maheveski? Kas veski, mille töötajad leebel häälel suhtlevad? Ei! Kas veski, mis on ehitatud eranditult looduslikest materjalidest? Veel kord ei! See on veski, mis jahvatab ainult mahevilja. Kole mõeldagi, mis juhtub, kui mõni madala teadlikkusega isik sinna peotäie tavalisi teri puistab.
Käsikiviga vaeslaps kambrinurgas oleks siin kindla peale minek.
Aga äärmusi kompamatagi võivad asjad ootamatult kontrolli alt välja libiseda. Nagu kord patju pestes. Patju oli kaks, üks läbinisti öko, vanaema valmistatud, taaskasutatud mitteloomsest materjalist, teine tavaline poekaup. Tuttava pesumaja proua, kes säras nagu kevadine ilm, juhatas masina kätte, aitas selle käima panna ning ütles, et nüüd läheb siin veidi aega, siis veel kuivatamine ja ongi valmis.
Poolteist tundi hiljem naastes oli juba uksel selge, et midagi on nihu. Sinistes tunkedes töömees oli selili niiskel põrandal ja kiskus masinast välja kilomeetrite kaupa sidemetaolist värki, mis oli moodustanud mu vanaema plahvatanud ökopadja sisu. Pesumaja proua seisis tema kõrval ja nägi väga ohtlik välja. Kangestusin sealsamas ja katsusin arvutada, mis võiks ühe tööstusliku pesumasina parandamine maksta. Mu teatavaks kergenduseks peletas proua mu minema, öeldes, et praegu pole siin midagi teha ja tulgu ma hiljem.
Tulingi siis hiljem, kakskümmend minutit enne pesumaja sulgemist, öö varjus, ahastusest näritud. Seal oli üks teine proua ihuüksinda, ulatas mulle esialgsest padjast kaks korda suurema kilekoti sidemelaadse ollusega ja niiske kõva känkra – minu teise padja. Selgituseks ütles, et üksinda ei saa patja kuivatisse panna ning et sellel mõtet polekski, pehmeks ja kohevaks ta enam ei läheks. Koogutasime seal kahekesi vastastikku üha vabandust paludes ja andeks andes ning tulevikuks lubadusi jagades. Tema käest saingi teada, et enamik odavatest poepatjadest ongi mõeldud vastu pidama kuni ühe pesukorra.
Järgmisel päeval hävinud varale poes asendust otsides ilmnes lisaks, et uus padi on kümme krooni odavam kui vana pesemine. Ja üks käik kahe asemel.
Või siis juhtumised prügi sorteerimisel. Mulle see mõte meeldib väga ja esialgsest tõrkest sain üle siis, kui mõistsin, et minult oodatakse ainult kuiva ja puhta pakendi hoidmist, nii et ei mingit haisu või katseid ellu ärgata. Seet&o tilde;ttu teadsin, et tühjaks saanud aerosoolvärvi purk on tõenäoliselt ohtlik jääde. Kaevasin tunnikese internetis, tegin kindlaks, et on tõesti ja leidsin mulle sobivaima jäätmejaama Keskturu väravas.
Edasi oli kõik ainult vormistamise küsimus: paar nädalat sobiva aja ootamist, sest jäätmejaam on avatud kolme tunni jooksul nädalas magusal tööajal (ja ka kolm tundi laupäeval), märkamatu helehalli plekk-karbi leidmine poolel teel trammipeatuse ja turuvärava vahel ning purgi üleandmine ütlemata toredale onule, kes kinkis mulle vastuseks naeratuse. Minut enesega rahulolu nagu maast leitud.
Öko on hoopis teine teema, mille jaoks minul ei jätku ligilähedaseltki piisavalt raha. Hiljuti esimest korda ökopoodi sattudes tundsin, kuidas maailm palju avaramaks kärises. Seal oli riiulite kaupa vahvatesse kirjudesse paberkottidesse pakitud tulikalleid välismaa seemneid, ubasid, pähkleid ja muud kraami, mille siia toomine pidi maksma päris suure hulga ökoloogiliselt puhast raha. Seal oli ka näiteks mune õnnelikelt kanadelt ja neid, mille olid munenud mahekanad (kelle hingeseisund samas saladuseks jäi).
Üle kõige aga vapustas mind speltajahu (spelta on nisu väga vana ja haruldane, seega ülimalt tervislik sugulane) kahes kõrvuti kiloses kotis. Üks punase täpiga ja 51 krooni, teine ilma täpita ja 34 krooni. Vahe selles, et kallim on jahvatatud maheveskis. Aga mis asi on maheveski? Kas veski, mille töötajad leebel häälel suhtlevad? Ei! Kas veski, mis on ehitatud eranditult looduslikest materjalidest? Veel kord ei! See on veski, mis jahvatab ainult mahevilja. Kole mõeldagi, mis juhtub, kui mõni madala teadlikkusega isik sinna peotäie tavalisi teri puistab.
Käsikiviga vaeslaps kambrinurgas oleks siin kindla peale minek.
Aga äärmusi kompamatagi võivad asjad ootamatult kontrolli alt välja libiseda. Nagu kord patju pestes. Patju oli kaks, üks läbinisti öko, vanaema valmistatud, taaskasutatud mitteloomsest materjalist, teine tavaline poekaup. Tuttava pesumaja proua, kes säras nagu kevadine ilm, juhatas masina kätte, aitas selle käima panna ning ütles, et nüüd läheb siin veidi aega, siis veel kuivatamine ja ongi valmis.
Poolteist tundi hiljem naastes oli juba uksel selge, et midagi on nihu. Sinistes tunkedes töömees oli selili niiskel põrandal ja kiskus masinast välja kilomeetrite kaupa sidemetaolist värki, mis oli moodustanud mu vanaema plahvatanud ökopadja sisu. Pesumaja proua seisis tema kõrval ja nägi väga ohtlik välja. Kangestusin sealsamas ja katsusin arvutada, mis võiks ühe tööstusliku pesumasina parandamine maksta. Mu teatavaks kergenduseks peletas proua mu minema, öeldes, et praegu pole siin midagi teha ja tulgu ma hiljem.
Tulingi siis hiljem, kakskümmend minutit enne pesumaja sulgemist, öö varjus, ahastusest näritud. Seal oli üks teine proua ihuüksinda, ulatas mulle esialgsest padjast kaks korda suurema kilekoti sidemelaadse ollusega ja niiske kõva känkra – minu teise padja. Selgituseks ütles, et üksinda ei saa patja kuivatisse panna ning et sellel mõtet polekski, pehmeks ja kohevaks ta enam ei läheks. Koogutasime seal kahekesi vastastikku üha vabandust paludes ja andeks andes ning tulevikuks lubadusi jagades. Tema käest saingi teada, et enamik odavatest poepatjadest ongi mõeldud vastu pidama kuni ühe pesukorra.
Järgmisel päeval hävinud varale poes asendust otsides ilmnes lisaks, et uus padi on kümme krooni odavam kui vana pesemine. Ja üks käik kahe asemel.
Või siis juhtumised prügi sorteerimisel. Mulle see mõte meeldib väga ja esialgsest tõrkest sain üle siis, kui mõistsin, et minult oodatakse ainult kuiva ja puhta pakendi hoidmist, nii et ei mingit haisu või katseid ellu ärgata. Seet&o tilde;ttu teadsin, et tühjaks saanud aerosoolvärvi purk on tõenäoliselt ohtlik jääde. Kaevasin tunnikese internetis, tegin kindlaks, et on tõesti ja leidsin mulle sobivaima jäätmejaama Keskturu väravas.
Edasi oli kõik ainult vormistamise küsimus: paar nädalat sobiva aja ootamist, sest jäätmejaam on avatud kolme tunni jooksul nädalas magusal tööajal (ja ka kolm tundi laupäeval), märkamatu helehalli plekk-karbi leidmine poolel teel trammipeatuse ja turuvärava vahel ning purgi üleandmine ütlemata toredale onule, kes kinkis mulle vastuseks naeratuse. Minut enesega rahulolu nagu maast leitud.
