05.04.2007, 00:00
Läti maapõue saladus
Läti maapõu sisaldab erilist suure imamisvõimega lubjakivi. Ühest sellisest leiukohast sõltub Eesti varustamine maagaasiga.
GAASIHOIDLA SÜDA: Tootmiskompleks Riia Valmiera maantee ääres. ALL OVER PRESS
Ilmselt teab iga eestlane Gauja jõe ürgorgu
Sigulda kandis, mille serval asus ristirüütlite ajal liivi
hõimupealiku Kaupo kants ning praegu töötavad köisraudtee
ja maailmakuulus bobirada.
Vähesed on aga kuulnud, et selles maalilises piirkonnas paikneb sügaval maa all tohutute mõõtmetega ja äärmiselt omapärane looduslik gaasihoidla.
Tegemist pole mitte hiigelsuure koopaga, vaid iselaadse poorse kivimi soonega, mis varem imes käsna kombel põhjavett, kuid praegu on täidetud Venemaalt tuleva maagaasiga. Niisiis gaasi ladustatakse kivisse.
Gaas puhastatakse enne maa alla viimist tahketest osakestest ja õlidest ning surutakse 105atmosfäärise rõhu alla, et seda poleks vaja maa alt tagasi üles pumbata. Kuna kokkusurumisel tõuseb temperatuur, läbib gaas enne maa alla jõudmist veel spetsiaalse jahutustorustiku.
Hoidla on nii suur, et selle ühest servast teise jõudmiseks tuleb läbida 30 kilomeetrit.
“Kui midagi peaks juhtuma, siis meil oleva gaasi ja torujuhtmete sees oleva gaasiga elavad Läti ja Eesti üle terve aasta, võib-olla isegi kaks,” ütleb hoidla juht Ivars Scerbickis.
Maapinnal annavad maa-alusest laost märku vaid mõnel pool põldudel esinevad aiakesed torude ja mõõteaparatuuriga ning puudeviiru taha varjunud tootmiskompleks Riia-Valmiera maantee ääres.
Hoidla kannab küll In?ukalnsi nime, kuid samanimelise asulaga seob seda vaid tõik, et kompleksi rajamisel toimetati enamik seadmeid kohale tolle raudteejaama kaudu.
Otsisime naftat, leidsime gaasihoidla
Ulatuslik maavarade otsimine algas Baltimaades juba tsaariajal. Tööd hoogustusid pärast Teist maailmasõda. Geoloogid lootsid leida naftat või maagaasi lubjakivikihist, mis laius kõigi kolme väikeriigi all Venemaani välja.
Proovipuurimised tõid pettumuse. Maapõues polnud naftat ega gaasi. Küll aga leidsid teadlased poorse lubjakivi sooni, mis mõnedes kohtades olid küllastunud põhjaveest ning moodustasid hiigelsuuri “mütse”, kust midagi ei pääsenud sisse ega välja.
Kuid ka need leiud osutusid väärtuslikeks, kuna säärased paigad sobivad maagaasi ladustamiseks ning parajasti käis üleliiduline gasifitseerimise projekt. Nõukogude võim otsis, kuhu rajada gaasihoidlaid, mida täidetakse suvel, kui gaasi kasutamine on madalseisus, ning tühjendatakse talvel, kui tarvitamine kasvab.
Leedus ja Venemaal paiknevad “mütsid” paraku liiga sügaval – kaks-kolm kilomeetrit. Eestis asuvad nad kõigest 300 meetri sügavusel ehk gaasi kõrget rõhku arvestades maapinnale ohtlikult lähedal.
Küll aga klapib sügavus Lätis. Seal leiti 12 “mütsi”, kuhu saaks ladustada kokku 70 miljardit kuupmeetrit gaasi.
Kasutusele on neist võetud vaid üks: In?ukalnsi oma, kus 700 meetri sügavuses asub lubjakivisoon, mida mõlemalt poolt katavad gaasikindlad kaljukihid.
Hoidla läks käiku 9. augustil 1968. Selle tähtsus kasvas märgatavalt 1972. aastal, kui valmis Lääne-Siberit ja Lätit ühendav maagaasijuhe.
Praegu on viimasest algul rajatud hoonest järel ainult lammutusjärgne kivihunnik. Kogu kompleks kiiskab puhastes värvides ja on varustatud uute seadmetega. Üksnes suurimas kompressorikompleksis töötavad veel nõukogudeaegsed masinad, mida toonane tööstusspionaaž kopeeris jänkide pealt.
Sel esmaspäeval katkestas hoidla juures valitsevat vaikust vaid ke vadlindude laul. Latvijas Gaze pressisekretär Vinsents Makaris ütleb aga, et juba tuleval nädalal võtab võimust kompressorite müra, sest algab hoidla igasuvine täitmine gaasiga.
Gaasijuhe Eestisse lendas korra õhku
Eesti ostab kogu gaasi Vene firmalt Gazprom. Meid seob Venemaaga kolm gaasijuhet. Neist kaks vanemat lähevad üle piiri Narva juures ega ole praegu kasutusel (neid võib iga kell avada). Kolmas juhe ühendab Tartut ja Izborskit Petserimaal. Tollest poolemeetrise läbimõõduga torust ei jätku aga kogu Eesti tarbeks. Eriti talvel, kui tarbimine kasvab ja gaasi pole kusagilt võtta, sest Venemaa loodeosa tarvitab ise nii palju, et ei saa gaasi Eestile müüa ning peab In?ukalnsi hoidlast lisa võtma.
Siin tulevadki mängu In?ukalnsi hoidla ja 208 kilomeetri pikkune Vireši-Tallinna torujuhe. Eesti kasutab talvel just selle toru kaudu suvel Lätisse maa alla kogutud gaasivaru.
Mullu sügisel Eesti Välispoliitika Instituudis professor Andres Kasekampi käe all valminud uuring energiajulgeoleku kohta märgib, et In?ukalnsi mahutitest käib läbi koguni 70 protsenti Eestis müüdavast maagaasist. Eesti Gaas peab seda liialduseks, pigem on Läti osa 30–50 protsenti.
Nimetatud töö toob välja ka Eesti gaasivarustuse ohud. Muuhulgas öeldakse, et “Venemaalt tuleva ainsa torujuhtme mis tahes rikke või lekke korral võivad Eesti ja Läti jääda ilma Venemaal tarnitavast gaasist. In?ukalnsi gaasihoidlate mahu kasutamine on kriisiolukorras küsitav, sest samal ajal on kriisis ka Läti ja tema pidev gaasivajadus on Eesti omast mitu korda suurem.”
In?ukalnsi hoidla direktor Ivars Scerbickis pole selle arvamusega nõus. Esiteks olid Nõukogude planeerijad nutikad ja rajasid gaasitorustikud ringikujulisena – nii et kui ühes kohas tekib tõrge, saab kasutusele võtta alternatiivse marsruudi. Kui midagi juhtub Lätist tuleva toruga, saab ju tööle panna Eesti-Vene trassid.
Kaks aastat tagasi lõigati Eesti korraks Lätist ära. Õnneks kevadel, kui In?ukalnsi varusid polnud parajasti vaja. Tookord lõhkes ühel aprilliööl Valmierast pooleteise kilomeetri kaugusel Eestisse viiv gaasijuhe. Plahvatus oli nii võimas, et purustas lähedal asuvas asulas majade aknad. Gaasilõhn levis kiiresti Valmierasse, kus puhkes paanika. Elanikud põgenesid linnast.
Kuigi asjaga tegeles esialgu kohalik kaitsepolitsei, rääkisid hilisemad teated, et kärgatuse võis põhjustada maalihe, ning lõpuks selgus, et tegemist oli praaktoruga.
Eesti saaks teenida gaasi transpordilt Soome
Kaks talve tagasi närvitses pool Lääne-Euroopat, sest venelased avaldasid gaasikraani kinnikeeramisega survet Ukrainale, kes omakorda peatas gaasitransiidi lääne poole. Lätlased märgivad aga uhkusega, et neil olid sel ajal kodud soojad ja riigi gaasiga varustamine paremal järjel kui eales varem. Seda tänu In?ukalnsi hoidlale.
In?ukalnsi hoidla juht Scerbickis räägib, et kui Eesti tahab oma energiaalast julgeolekut parandada, siis on võimalused selleks olemas. Hoidla maht kasvab lähiajal 4,46 miljardilt kuupmeetrilt 5 miljardini. Mahtu on võimalik suurendada isegi 6,2 miljardini. Eesti võib osa sellest endale saada. Kas ise kohe laiendustöid rahastades või hiljem tariifi kaudu kinni makstes.
Laiendamine on aga kallis tegevus. Lisamahtu tuleb eelnevalt survestada gaasiga, mida pärast maa alla pumpamist sealt enam kätte ei saa. Iga kuupmeetri lisamine maksab üle kuue krooni. Praeguse mahu kasvatamine 6,2 miljardi kuupmeetrin i võib sel juhul maksta üle kümne miljardi krooni.
Hoidla laienemisele võib hoogu juurde anda soomlaste kava, kes tahavad samuti oma energiaalast julgeolekut parandada. Nad planeerivad investeerida In?ukalnsi hoidlasse ja rajada 111 km pikkuse gaasijuhtme Tallinnast Helsingisse, millest 63 km kulgeks merepõhjas. Praegu käivad uurimistööd.
Ivars Scerbickise sõnul on soomlased päris aktiivsed: mullu käis In?ukalnsis viis-kuus delegatsiooni. Põhjanaabrite investeering avaks uued võimalused ka Eestile: me saaksime teenida gaasi transiidi pealt.
Vähesed on aga kuulnud, et selles maalilises piirkonnas paikneb sügaval maa all tohutute mõõtmetega ja äärmiselt omapärane looduslik gaasihoidla.
Tegemist pole mitte hiigelsuure koopaga, vaid iselaadse poorse kivimi soonega, mis varem imes käsna kombel põhjavett, kuid praegu on täidetud Venemaalt tuleva maagaasiga. Niisiis gaasi ladustatakse kivisse.
Gaas puhastatakse enne maa alla viimist tahketest osakestest ja õlidest ning surutakse 105atmosfäärise rõhu alla, et seda poleks vaja maa alt tagasi üles pumbata. Kuna kokkusurumisel tõuseb temperatuur, läbib gaas enne maa alla jõudmist veel spetsiaalse jahutustorustiku.
Hoidla on nii suur, et selle ühest servast teise jõudmiseks tuleb läbida 30 kilomeetrit.
“Kui midagi peaks juhtuma, siis meil oleva gaasi ja torujuhtmete sees oleva gaasiga elavad Läti ja Eesti üle terve aasta, võib-olla isegi kaks,” ütleb hoidla juht Ivars Scerbickis.
Maapinnal annavad maa-alusest laost märku vaid mõnel pool põldudel esinevad aiakesed torude ja mõõteaparatuuriga ning puudeviiru taha varjunud tootmiskompleks Riia-Valmiera maantee ääres.
Hoidla kannab küll In?ukalnsi nime, kuid samanimelise asulaga seob seda vaid tõik, et kompleksi rajamisel toimetati enamik seadmeid kohale tolle raudteejaama kaudu.
Otsisime naftat, leidsime gaasihoidla
Ulatuslik maavarade otsimine algas Baltimaades juba tsaariajal. Tööd hoogustusid pärast Teist maailmasõda. Geoloogid lootsid leida naftat või maagaasi lubjakivikihist, mis laius kõigi kolme väikeriigi all Venemaani välja.
Proovipuurimised tõid pettumuse. Maapõues polnud naftat ega gaasi. Küll aga leidsid teadlased poorse lubjakivi sooni, mis mõnedes kohtades olid küllastunud põhjaveest ning moodustasid hiigelsuuri “mütse”, kust midagi ei pääsenud sisse ega välja.
Kuid ka need leiud osutusid väärtuslikeks, kuna säärased paigad sobivad maagaasi ladustamiseks ning parajasti käis üleliiduline gasifitseerimise projekt. Nõukogude võim otsis, kuhu rajada gaasihoidlaid, mida täidetakse suvel, kui gaasi kasutamine on madalseisus, ning tühjendatakse talvel, kui tarvitamine kasvab.
Leedus ja Venemaal paiknevad “mütsid” paraku liiga sügaval – kaks-kolm kilomeetrit. Eestis asuvad nad kõigest 300 meetri sügavusel ehk gaasi kõrget rõhku arvestades maapinnale ohtlikult lähedal.
Küll aga klapib sügavus Lätis. Seal leiti 12 “mütsi”, kuhu saaks ladustada kokku 70 miljardit kuupmeetrit gaasi.
Kasutusele on neist võetud vaid üks: In?ukalnsi oma, kus 700 meetri sügavuses asub lubjakivisoon, mida mõlemalt poolt katavad gaasikindlad kaljukihid.
Hoidla läks käiku 9. augustil 1968. Selle tähtsus kasvas märgatavalt 1972. aastal, kui valmis Lääne-Siberit ja Lätit ühendav maagaasijuhe.
Praegu on viimasest algul rajatud hoonest järel ainult lammutusjärgne kivihunnik. Kogu kompleks kiiskab puhastes värvides ja on varustatud uute seadmetega. Üksnes suurimas kompressorikompleksis töötavad veel nõukogudeaegsed masinad, mida toonane tööstusspionaaž kopeeris jänkide pealt.
Sel esmaspäeval katkestas hoidla juures valitsevat vaikust vaid ke vadlindude laul. Latvijas Gaze pressisekretär Vinsents Makaris ütleb aga, et juba tuleval nädalal võtab võimust kompressorite müra, sest algab hoidla igasuvine täitmine gaasiga.
Gaasijuhe Eestisse lendas korra õhku
Eesti ostab kogu gaasi Vene firmalt Gazprom. Meid seob Venemaaga kolm gaasijuhet. Neist kaks vanemat lähevad üle piiri Narva juures ega ole praegu kasutusel (neid võib iga kell avada). Kolmas juhe ühendab Tartut ja Izborskit Petserimaal. Tollest poolemeetrise läbimõõduga torust ei jätku aga kogu Eesti tarbeks. Eriti talvel, kui tarbimine kasvab ja gaasi pole kusagilt võtta, sest Venemaa loodeosa tarvitab ise nii palju, et ei saa gaasi Eestile müüa ning peab In?ukalnsi hoidlast lisa võtma.
Siin tulevadki mängu In?ukalnsi hoidla ja 208 kilomeetri pikkune Vireši-Tallinna torujuhe. Eesti kasutab talvel just selle toru kaudu suvel Lätisse maa alla kogutud gaasivaru.
Mullu sügisel Eesti Välispoliitika Instituudis professor Andres Kasekampi käe all valminud uuring energiajulgeoleku kohta märgib, et In?ukalnsi mahutitest käib läbi koguni 70 protsenti Eestis müüdavast maagaasist. Eesti Gaas peab seda liialduseks, pigem on Läti osa 30–50 protsenti.
Nimetatud töö toob välja ka Eesti gaasivarustuse ohud. Muuhulgas öeldakse, et “Venemaalt tuleva ainsa torujuhtme mis tahes rikke või lekke korral võivad Eesti ja Läti jääda ilma Venemaal tarnitavast gaasist. In?ukalnsi gaasihoidlate mahu kasutamine on kriisiolukorras küsitav, sest samal ajal on kriisis ka Läti ja tema pidev gaasivajadus on Eesti omast mitu korda suurem.”
In?ukalnsi hoidla direktor Ivars Scerbickis pole selle arvamusega nõus. Esiteks olid Nõukogude planeerijad nutikad ja rajasid gaasitorustikud ringikujulisena – nii et kui ühes kohas tekib tõrge, saab kasutusele võtta alternatiivse marsruudi. Kui midagi juhtub Lätist tuleva toruga, saab ju tööle panna Eesti-Vene trassid.
Kaks aastat tagasi lõigati Eesti korraks Lätist ära. Õnneks kevadel, kui In?ukalnsi varusid polnud parajasti vaja. Tookord lõhkes ühel aprilliööl Valmierast pooleteise kilomeetri kaugusel Eestisse viiv gaasijuhe. Plahvatus oli nii võimas, et purustas lähedal asuvas asulas majade aknad. Gaasilõhn levis kiiresti Valmierasse, kus puhkes paanika. Elanikud põgenesid linnast.
Kuigi asjaga tegeles esialgu kohalik kaitsepolitsei, rääkisid hilisemad teated, et kärgatuse võis põhjustada maalihe, ning lõpuks selgus, et tegemist oli praaktoruga.
Eesti saaks teenida gaasi transpordilt Soome
Kaks talve tagasi närvitses pool Lääne-Euroopat, sest venelased avaldasid gaasikraani kinnikeeramisega survet Ukrainale, kes omakorda peatas gaasitransiidi lääne poole. Lätlased märgivad aga uhkusega, et neil olid sel ajal kodud soojad ja riigi gaasiga varustamine paremal järjel kui eales varem. Seda tänu In?ukalnsi hoidlale.
In?ukalnsi hoidla juht Scerbickis räägib, et kui Eesti tahab oma energiaalast julgeolekut parandada, siis on võimalused selleks olemas. Hoidla maht kasvab lähiajal 4,46 miljardilt kuupmeetrilt 5 miljardini. Mahtu on võimalik suurendada isegi 6,2 miljardini. Eesti võib osa sellest endale saada. Kas ise kohe laiendustöid rahastades või hiljem tariifi kaudu kinni makstes.
Laiendamine on aga kallis tegevus. Lisamahtu tuleb eelnevalt survestada gaasiga, mida pärast maa alla pumpamist sealt enam kätte ei saa. Iga kuupmeetri lisamine maksab üle kuue krooni. Praeguse mahu kasvatamine 6,2 miljardi kuupmeetrin i võib sel juhul maksta üle kümne miljardi krooni.
Hoidla laienemisele võib hoogu juurde anda soomlaste kava, kes tahavad samuti oma energiaalast julgeolekut parandada. Nad planeerivad investeerida In?ukalnsi hoidlasse ja rajada 111 km pikkuse gaasijuhtme Tallinnast Helsingisse, millest 63 km kulgeks merepõhjas. Praegu käivad uurimistööd.
Ivars Scerbickise sõnul on soomlased päris aktiivsed: mullu käis In?ukalnsis viis-kuus delegatsiooni. Põhjanaabrite investeering avaks uued võimalused ka Eestile: me saaksime teenida gaasi transiidi pealt.
1 gaasihoidla = üle 600 000 elumaja
- Mahutab 4,46 mld m3 maagaasi. See on sama palju nagu 628 000 viiekorruselise kahe trepikojaga tüüpmaja ruumala kokku.
- Gaas asub poorse kivisoone sees. Soone paksus on umbes 50 m.
- Asub sügaval maa all. Suurim sügavus on 770 m.
- Haarab enda alla 23,2 km2 ehk rohkem kui Naissaar ja Aegna kokku.
- Kasutamiskõlblikku gaasi mahub maa alla 2,32 mld m3. Ülejäänud gaas on mõeldud hoidla survestamiseks.
- Kuulub börsifirmale Latvijas Gaze.
- Firma ütleb, et 2005. aastal sai Eesti In?ukalnsist 544 mln m3 gaasi.
Vene-Saksa juhtmele uus hoidla Lätisse
- Läti näeb võimalust teenida Vene-Saksa merealuse gaasijuhtme pealt, mille rajamise vastu võitleb enamik Läänemere äärseid riike. Lõunanaabrite idee on tõmmata Gotlandi kandis juhtmest eraldi haru, mis viiks Lõuna-Lätis asuvasse Dobelesse, kuhu rajataks uus maa-alune gaasihoidla. Tegemist oleks puhvriga puhuks, kui Vene-Saksa toruga midagi juhtub.
- Uue hoidla aktiivse gaasi maht oleks 10 miljardit kuupmeetrit, mis ületaks In?ukalnsi oma üle nelja korra.
- Dobele hoidlale on avaldanud poolehoidu maailma olulisim lätlane, Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs. Ligi 35 miljardit krooni maksev hoidla suurendaks Saksamaa ja Skandinaavia energeetilist julgeolekut.
- Läti peaminister Aigars Kalv?tis kirjutas möödunud nädalal Moskvas alla Läti-Vene piirilepingule. Kohtumisel Vene ametivenna Mihhail Fradkoviga oli jutuks ka Vene-Saksa toru ja Dobele hoidla.
