Kahetsege pattu, härrased
Nädalapäevad enne kristliku kalendri tähtsaimat
nädalat, ülestõusmispühi, esines Rooma paavst Benedictus
XVI ootamatu avaldusega.
“Miks me enam põrgust ei
räägi?” esitas ta ühe Rooma äärelinnakiriku
kantslist retoorilise küsimuse. Ja vastas ise:
“Põrgu on reaalselt olemas! See põrgu, millest
tänapäeval nii vähe räägitakse, pole lihtsalt usuline
mõistukõne, vaid on päriselt olemasolev koht, kus
patused põlevad igaveses tules,” kinnitas katoliku kiriku pea.
Benedictus XVI suhtub bulgakovliku tõsidusega ka kuradisse
endasse. “Saatan on mõistatuslik, aga reaalne, igaühe isiklik
ja mitte ainult sümboolne olend. Ta on võimas jõud, purustav
inimülene vabadus, mis on suunatud jumaliku vabaduse vastu,”
teavitab jumala asemik maa peal.
Joseph Ratzinger tundub olevat
märksa karmikäelisem jumala maaletooja kui tema eelkäija.
Kadunud Johannes Pauluse seisukoht oli, et põrgu on pigem vaimne
kategooria, meeleseisund, midagi südametunnistuse laadset ehk. Aga
südametunnistusega, teadagi, saab ikka kaubale.
Praegune
paavst ei kavatse patustele jätta lootust, et maine eksistents nende
põrgupiinad lõpetab, ei. Igavesti podisev, tuld ja tõrva
pritsiv põrgukatel saab patuste päriskoduks, kui nad meelt ei
paranda, on Rooma paavsti selge lihavõttesõnum. Jutud sellest, et
juriidiliselt ja poliitiliselt on kõik ju korrektne,
põrguvürsti ei veena, selge see.
Eestit peetakse
üheks maailma sekulaarseimaks riigiks. Vaid veerand elanikkonnast on
seotud mõne kogudusega. Teine veerand tunnistab mingit laadi seletamatu
jõu olemasolu (aga siia hulka käivad ka haldjad ja ufod,
kaardimoorid, tähetargad jm trummipõristajad).
Kui pooltel eestlastel ei ole usku jumalasse, miks peaksidki
siis poliitikud juhinduma vanast rooma riigijuhtimistarkusest vox populi
– vox dei? Rahva häält ei pea poliitikud Eestis jumala
hääleks, on kinnitanud mitmed viimase aja poliitilised
jõudemonstratsioonid, mille ehedaim näide on Sakala keskuse
lammutamine. Aga vassimine on patt.
Paavsti arvates ongi inimlooma
tõeline vaenlane valmisolek igal hetkel pattu teha, patuvalmidus.
Kahetsege pattu, härrased, soovitatakse Vatikanist. Pattude andeks
andmine neile, kes pattu kahetsevad, on kristliku õpetuse nurgakivi.
“Tänapäeval on inimesed unustanud, et kui nad ei suuda
tunnistada pattu ja tõotada seda rohkem mitte teha, siis riskivad nad
igavese hukatuse ehk põrgutulega, vahendab Fox News paavsti hoiatust.
Rehepaplik eestlane püüab siingi vanatoid üle
trumbata. Katoliku vaimulik Vello Salo, kes neil päevil tähistab oma
50. vaimulikuks pühitsemise aastapäeva, on juhtinud tähelepanu
ühele lingvistide krutskile. Nimelt on eesti filoloogid
tõlkinud i n d u l g e n t s i patukustutuseks. Aga patt
pole pangalaen, mida annab kustutada. Mõned patud saab tegemata
jätta, või kui juhtubki apsakas, siis tuleb ilusasti üles
tunnistada ja andeks paluda.