05.04.2007, 00:00
Realist mis realist
Noor näitekirjanik Kristiina Jalasto võitis konkursil “Pööning” peapreemia juba teist korda. Kes on see tõusev dramaturg, uuris Marko Mägi.
Eesti Nuku- ja Noorsooteater korraldab parimate noorte
näitekirjanike selgitamise võistlust
“Pööning” neljandat aastat. Grand prix on välja
antud aga ainult kahel korral. Ning tänavu pälvis selle teist korda
Kristiina Jalasto (22).
Nii Kristiina 2005. aasta võidutöö “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine” kui tänavune “Piiri” näitavad inimesi, kel on raskusi oma õnne leidmisega või selle ära tundmisega. Esimese näitemängu lavastas mullu Eesti Raadioteatris Vahur Keller, tänavu tõi selle Nukuteatri lavale Andres Dvinjaninov. Värske “Piiri” ootab samuti lavaletoojat.
Lühinäidend “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine” on küll usutav, kuid siiski visandlik ja konstrueeritud. Enesetapja ja varas tühjas tsirkusetelgis. Üksildase väikesaare majakavahi majas toimuv kahevaatuseline “Piiri” tundus lugedes rohkem käegakatsutav ja läbikomponeeritud, teatrilavast isegi enam sobiks see mu meelest realistliku, aga üldistusjõulise mängufilmi aluseks.
Pean tunnistama, et majakavahi-teema häälestas ette pehmemat sorti unelusele Jaan Tätte vaimus, kuid Jalasto realism on Tättest karmim ja halastamatum. Kristiina pole lootusetuid suhteid ja olukordi kaunistanud ning tulemus on veenev. Kirgastav pessimism. Siiras aplaus.
“Jalasto “Piiri” on haruldaselt puhta ja selge mõttega kirjutatud lugu,” ütleb žürii esimees Vahur Keller. “Sealt paistab läbi autori väga hea inim- ja teatritundlikkus. Näidendi teema ja selle mõistmise põhjal võiks arvata, et tegu on ealiselt märksa küpsema ja kogenuma autoriga. Kristiina on “Pööningu” võistlusel osalenud nelja aasta kestel kolm korda ja vaimustav on olnud jälgida tema arengut lihtsalt hea sulega gümnasistist mõjuvaks draamakirjanikuks. Loodan südamest, et “Piiri” peale tuleb varsti teatrite vahel rebimine – materjal on seda väärt.”
Miks siis inimesed Kristiina arvates õnnetud on, miks nad ei suuda elada positiivselt? Tundub, et see on üks oluline asi, mida noore näitekirjaniku käest küsida.
Kristiina Jalasto: “Sund. Kui inimene peab tegema asju, mis talle endale ei meeldi. Minul on elus tekkinud väga palju olukordi, kus ma tunnen, et ei taha seda või teist teha, aga samas pean need asjad ära tegema mingil muul, omaette põhjusel. Kui see on mingi hea asja nimel, siis ma olen nõus pingutama. Muidu mitte. Siis tekitab sund küll depressiooni ja enese eluga rahulolematust.
Tuleks rohkem elada nii, nagu hing kutsub, kuigi alati pole see võimalik. Samas – kõik võib olla hästi, aga miski oleks nagu ikka puudu. Inimene vist peabki otsima seda, mis puudu on.”
Kirjutamise juurde jõudis Tallinnas Nõmmel kasvanud ja praegu Kakumäel elav noorkirjanik lugemishuvi kaudu. “Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt. Täiesti iseseisvalt, ilma et keegi oleks õpetanud.”
Pärast Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi Lembit Petersoni juhitud teatriklassi lõpetamist asus Kristiina kaheks ja pooleks aastaks tööle vabatahtlikuna Brasiilias ja Mosambiigis. Õpetas inglise keelt ja üritas näiteringile eluvaimu sisse puhuda. Viimasest ei saanud küll suuremat asja, sest mosambiiklased olid laisad vedu võtma.
Paradoksaalsel kombel alustas Kristiina põhjamaise fiilinguga “Piirit” just Mosambiigis, rotte täis betoontares elades. “Otse elust ja konkreetsete tüüpide pealt ma maha ei kirjuta. Kõlab küll naljakalt, aga asi saab enamasti alguse ja hakkab kerima ei tea kust pähe tulnud suvalisest, aga intrigeerivast lausest.”
Näiteks “Piiri” puhul on selleks lauseks: “Vaata mulle otsa, vana pärdik! Vaata mulle otsa, raisk, kui ma sinuga räägin!” Mandrile kolinud poeg ütleb näidendi alguses nõnda oma vanale majakavahist isale.
Praegust aega võtab Kristiina oma elus kui üleminekuperioodi. “Eestisse naastes oli üllatavamaid asju lõhnašokk. Täitsa meelest oli läinud, et isegi WC-paber on siin aromatiseeritud. Uskumatu, kui suur hulk keemiat meid ümbritseb.”
Tagasi Tallinnas, töötab Kristiina ettekandjana ning kavatseb ülikooli proovida alles järgmisel aastal. Kindlasti midagi humanitaarset, kuid ebausuga põhjendades jätab ta võimaliku eriala täpsustamata. Avaldab vaid, et näitlejana praktiseerima ei kavatse hakata.
Kohvikutöö võttis Kristiina ette puhtmateriaalsetel põhjustel, et tulevaste üliõpilasaastate tarbeks raha kõrvale panna. Noorkirjanik, kes enda sõnul pole veel valmis jandama sümbolismi ja sürriga, vaatab ka elule kainelt realistliku, mitte muretult boheemliku pilguga. Realist mis realist. Vähemalt praegu.
Nii Kristiina 2005. aasta võidutöö “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine” kui tänavune “Piiri” näitavad inimesi, kel on raskusi oma õnne leidmisega või selle ära tundmisega. Esimese näitemängu lavastas mullu Eesti Raadioteatris Vahur Keller, tänavu tõi selle Nukuteatri lavale Andres Dvinjaninov. Värske “Piiri” ootab samuti lavaletoojat.
Lühinäidend “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine” on küll usutav, kuid siiski visandlik ja konstrueeritud. Enesetapja ja varas tühjas tsirkusetelgis. Üksildase väikesaare majakavahi majas toimuv kahevaatuseline “Piiri” tundus lugedes rohkem käegakatsutav ja läbikomponeeritud, teatrilavast isegi enam sobiks see mu meelest realistliku, aga üldistusjõulise mängufilmi aluseks.
Pean tunnistama, et majakavahi-teema häälestas ette pehmemat sorti unelusele Jaan Tätte vaimus, kuid Jalasto realism on Tättest karmim ja halastamatum. Kristiina pole lootusetuid suhteid ja olukordi kaunistanud ning tulemus on veenev. Kirgastav pessimism. Siiras aplaus.
“Jalasto “Piiri” on haruldaselt puhta ja selge mõttega kirjutatud lugu,” ütleb žürii esimees Vahur Keller. “Sealt paistab läbi autori väga hea inim- ja teatritundlikkus. Näidendi teema ja selle mõistmise põhjal võiks arvata, et tegu on ealiselt märksa küpsema ja kogenuma autoriga. Kristiina on “Pööningu” võistlusel osalenud nelja aasta kestel kolm korda ja vaimustav on olnud jälgida tema arengut lihtsalt hea sulega gümnasistist mõjuvaks draamakirjanikuks. Loodan südamest, et “Piiri” peale tuleb varsti teatrite vahel rebimine – materjal on seda väärt.”
Miks siis inimesed Kristiina arvates õnnetud on, miks nad ei suuda elada positiivselt? Tundub, et see on üks oluline asi, mida noore näitekirjaniku käest küsida.
Kristiina Jalasto: “Sund. Kui inimene peab tegema asju, mis talle endale ei meeldi. Minul on elus tekkinud väga palju olukordi, kus ma tunnen, et ei taha seda või teist teha, aga samas pean need asjad ära tegema mingil muul, omaette põhjusel. Kui see on mingi hea asja nimel, siis ma olen nõus pingutama. Muidu mitte. Siis tekitab sund küll depressiooni ja enese eluga rahulolematust.
Tuleks rohkem elada nii, nagu hing kutsub, kuigi alati pole see võimalik. Samas – kõik võib olla hästi, aga miski oleks nagu ikka puudu. Inimene vist peabki otsima seda, mis puudu on.”
Kirjutamise juurde jõudis Tallinnas Nõmmel kasvanud ja praegu Kakumäel elav noorkirjanik lugemishuvi kaudu. “Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt. Täiesti iseseisvalt, ilma et keegi oleks õpetanud.”
Pärast Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi Lembit Petersoni juhitud teatriklassi lõpetamist asus Kristiina kaheks ja pooleks aastaks tööle vabatahtlikuna Brasiilias ja Mosambiigis. Õpetas inglise keelt ja üritas näiteringile eluvaimu sisse puhuda. Viimasest ei saanud küll suuremat asja, sest mosambiiklased olid laisad vedu võtma.
Paradoksaalsel kombel alustas Kristiina põhjamaise fiilinguga “Piirit” just Mosambiigis, rotte täis betoontares elades. “Otse elust ja konkreetsete tüüpide pealt ma maha ei kirjuta. Kõlab küll naljakalt, aga asi saab enamasti alguse ja hakkab kerima ei tea kust pähe tulnud suvalisest, aga intrigeerivast lausest.”
Näiteks “Piiri” puhul on selleks lauseks: “Vaata mulle otsa, vana pärdik! Vaata mulle otsa, raisk, kui ma sinuga räägin!” Mandrile kolinud poeg ütleb näidendi alguses nõnda oma vanale majakavahist isale.
Praegust aega võtab Kristiina oma elus kui üleminekuperioodi. “Eestisse naastes oli üllatavamaid asju lõhnašokk. Täitsa meelest oli läinud, et isegi WC-paber on siin aromatiseeritud. Uskumatu, kui suur hulk keemiat meid ümbritseb.”
Tagasi Tallinnas, töötab Kristiina ettekandjana ning kavatseb ülikooli proovida alles järgmisel aastal. Kindlasti midagi humanitaarset, kuid ebausuga põhjendades jätab ta võimaliku eriala täpsustamata. Avaldab vaid, et näitlejana praktiseerima ei kavatse hakata.
Kohvikutöö võttis Kristiina ette puhtmateriaalsetel põhjustel, et tulevaste üliõpilasaastate tarbeks raha kõrvale panna. Noorkirjanik, kes enda sõnul pole veel valmis jandama sümbolismi ja sürriga, vaatab ka elule kainelt realistliku, mitte muretult boheemliku pilguga. Realist mis realist. Vähemalt praegu.