05.04.2007, 00:00
Pokkerinäoga rahvas
Teadagi on kultuuril maailma eri paikades palju
väljendusi. Osa kultuure kargab ringi, nahkpael kannikate vahel, osa elab
igludes ja osa usub tõsimeeli, et G. W. Bush on täie
mõistuse juures. Ent kuigi maailma elanikkond tundub nii
välimuse kui ka kultuuri järgi otsustades pärinevat eri
galaktikatest, on meil ometi kaks ühist ürgbioloogilist
eneseväljendust. Need on naer ja nutt.
Eesti rahva geenikatlasse on aga keegi ilmselt pissinud, sest Eestis ei naeratata. Inimeste suunurgad ei võta kuidagi seda tüüpilist kuju, mida nimetatakse naeratuseks. Eestlastel on samasugune pokkerinägu nagu naistel, kes on lasknud endale liiga palju botoxit süstida ja kaotanud võime tundeid väljendada.
Esimest nädalat Tallinnas elades arvasin, et olen ise paranoiline, kui inimesed tänaval mind kahtlustavalt jõllitasid. Tõenäoliselt tundusin ma sihitult ekslev ja imelik. Kuus nädalat hiljem ma enam ei eksle, aga mind vaadatakse ikka nii, nagu oleksin ma kellegi vanaema Siberisse saatnud.
Miskipärast on tunne, et inimesed elavad kogu elu nii, nagu nad ei märkakski teiste kohalolekut. See torkab väga hästi silma ühistranspordis. Trollibuss põrub ja hüppab aukudes, sest trollijuht sõidab nagu narkoleptik. Keegi ei ütle ühtki sõna, rääkimata üksteisele otsa vaatamisest. Enamik vaatab tühja pilguga aknast tühermaale ja mul tekib tunne, et ma olen kogemata sattunud tšarterreisile igavikku. Mis juhtuks, kui korraga keegi sõitjatest hakkaks südantlõhestavalt nutma või end vigastaks? Kas keegi reageeriks ja püüaks aidata, nagu oskab, või oleks määrdunud akna taga avanev vaade mugavam koht silmi puhata?
Milles asi? Olen seda küsinud oma emalt, kes kasvas üles nõukogudeaegses Tallinnas. Ta arvab, et põhjus võib olla ajaloolises traumas. Kui mind oleks rohkem kui seitsesada aastat nagu palli eri okupantide ja vabaduse vahel põrgatatud, siis arvatavasti oleksin isegi kuradi moodi morn. Niisiis tundub botoxisüst olevat hingeline. Tegelikult on Eestil iseseisvust olnud kõigest kuusteist aastat. See morn olek ei asendu päikesepaistega veel mitme põlvkonna jooksul. Kuna aga kõigil eestlastel on sama ajalooline pagas, tekib küsimus, miks ei paista kusagil märkigi solidaarsusest. Eesti on vaba ja imetore maa, aga eestlased ise miskipärast ei jaga seda arusaama. Teel päikese kätte ei teeks paha mõnikord seisatada ja naeratada mõnele täiesti võõrale inimesele. Mõelda vaid, kui hästi see kõlaks: laulu- ja naeratuserahvas.
* Hanna Danielsson on Linköpingi ülikooli meediatudeng ja Eesti Ekspressi praktikant
Eesti rahva geenikatlasse on aga keegi ilmselt pissinud, sest Eestis ei naeratata. Inimeste suunurgad ei võta kuidagi seda tüüpilist kuju, mida nimetatakse naeratuseks. Eestlastel on samasugune pokkerinägu nagu naistel, kes on lasknud endale liiga palju botoxit süstida ja kaotanud võime tundeid väljendada.
Esimest nädalat Tallinnas elades arvasin, et olen ise paranoiline, kui inimesed tänaval mind kahtlustavalt jõllitasid. Tõenäoliselt tundusin ma sihitult ekslev ja imelik. Kuus nädalat hiljem ma enam ei eksle, aga mind vaadatakse ikka nii, nagu oleksin ma kellegi vanaema Siberisse saatnud.
Miskipärast on tunne, et inimesed elavad kogu elu nii, nagu nad ei märkakski teiste kohalolekut. See torkab väga hästi silma ühistranspordis. Trollibuss põrub ja hüppab aukudes, sest trollijuht sõidab nagu narkoleptik. Keegi ei ütle ühtki sõna, rääkimata üksteisele otsa vaatamisest. Enamik vaatab tühja pilguga aknast tühermaale ja mul tekib tunne, et ma olen kogemata sattunud tšarterreisile igavikku. Mis juhtuks, kui korraga keegi sõitjatest hakkaks südantlõhestavalt nutma või end vigastaks? Kas keegi reageeriks ja püüaks aidata, nagu oskab, või oleks määrdunud akna taga avanev vaade mugavam koht silmi puhata?
Milles asi? Olen seda küsinud oma emalt, kes kasvas üles nõukogudeaegses Tallinnas. Ta arvab, et põhjus võib olla ajaloolises traumas. Kui mind oleks rohkem kui seitsesada aastat nagu palli eri okupantide ja vabaduse vahel põrgatatud, siis arvatavasti oleksin isegi kuradi moodi morn. Niisiis tundub botoxisüst olevat hingeline. Tegelikult on Eestil iseseisvust olnud kõigest kuusteist aastat. See morn olek ei asendu päikesepaistega veel mitme põlvkonna jooksul. Kuna aga kõigil eestlastel on sama ajalooline pagas, tekib küsimus, miks ei paista kusagil märkigi solidaarsusest. Eesti on vaba ja imetore maa, aga eestlased ise miskipärast ei jaga seda arusaama. Teel päikese kätte ei teeks paha mõnikord seisatada ja naeratada mõnele täiesti võõrale inimesele. Mõelda vaid, kui hästi see kõlaks: laulu- ja naeratuserahvas.
* Hanna Danielsson on Linköpingi ülikooli meediatudeng ja Eesti Ekspressi praktikant