Uku Masing "'Uskuda, elada"' 59 kirja Kiivitile

Ilmamaa, 2006;416 lk

Raamatusse on koondatud Uku Masingu (1909–85) kirjad õpingukaaslasele ja sõbrale Jaan Kiivit seeniorile aastatest 1929–40 ning mõned üksikud 1950. aastatest. Jõulisi ja subjektiivseid kirju raamistavad ning täiendavad Masingu enese kirjutatud lakoonilises vormis elulugu (1959), fotod tekstis figureerivatest kaasaegsetest ja teoloog Urmas Nõmmiku sümpaatselt põhjalik järelsõna. Kirjad moodustavad omaette tervikliku narratiivi.

Akadeemilistest või ehtinimlikest intriigidest ajendatud mõtterännakud pakuvad kujukat pilguheitu eestiaegse Tartu ülikooli usuteaduskonna tudengite ja õppejõudude maailma. See aga võimaldab tänasele lugejale mõnevõrra lõbustavat äratundmist – teatavad probleemideringid ei aegu vist kunagi.

Lisaks kirjeldab Masing Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi tegemisi, tollase Tartu eluolu ning stipendiaadina veedetud aastaid Berliinis ja Tübingenis, kus ta kirjutas sealsete arhiivide toel doktoritööd “Der Prophet Obadja”. Töö käsikiri valmis juba 1933. aastal, mil Masing oli 24aastane, ent kaitsta õnnestus tal seda mitmetel põhjustel alles 1947. aastal – ja see on vaid üks näide tema vastuoluliselt avaldunud erilisusest. Varases eas ilmnenud väljapaistvaid andeid sai ta pahatihti realiseerida “teatava viivisega”. See puudutab Masingu kõiki tegevusalasid – tema kui teoloogi, filosoofi, botaaniku, luuletaja, tõlkija jne tööde publitseerimist laiemale auditooriumile.

Kirjavahetuse teeb nauditavaks ka intensiivselt esiletungiv vaimukus pisut üle 20aastase mehe suust, mis ehk küll alati ei ole sellisena mõeldud, aga on tabav ju ometi; näiteks – kuna naised isegi ei tea, millal nad toimivad teadlikult ja millal alateadlikult, siis ei saa valetamist neile süüks panna, sest see pole sihilik, vaid loomupärane tegevus, või “ --- suurim triumf maailmas on valitseda orja rõivis selle üle, kes end peab kuningaks”. Samuti lisab värve eneseiroonia: “Mu selges mõistuses palun Sind kahelda”, lüürilisemaid registreid näiteks religiooni ja erootika kõrvutus 16. kirjas ning unelev südamlikkus: “Ja pühapäeval tukun astrite vahel ja klaveri ees, või maalin Marlene Dietrichi lauge jne”.

Masing tegutses ka kunstnikuna – kaanekujunduses kasutatud pildi kinkinud ta, nagu järelsõnast selgub, Jaan ja Gertrud Kiivitile. Masingu mõtteid saab tõlgendada tema pessimismi taustal teraapilist aspekti esile tõstes: “On tore olla väsinud, kui saad siis puhata, panna kõik ühele kaardile korraga.”