09.04.2007, 00:00
Alar Niineväli hoiatab: “Üksinda pimeduses”
“Üksinda pimeduses”
Alone in the Dark, Aito Productions 2005.
1 t 31 min.
R: Uwe Boll.
O: Christian Slater, Matthew Walker, Tara Reid.
Levitab Sonatiin.
Salapäraselt kadunud indiaanihõimu poolt avatud portaal kurjuse dimensiooni. “Alieni” meenutavad, kuid äärmiselt viletsate eriefektidega teostatud koletised. Jabura plaaniga hull teadlane (Matthew Walker). Hulk isikupäratuid paranormaalse salaagentuuri töötajaid.
Agentuurist lahkulöönud ja asju omal käel uuriv macho kangelane (Christian Slater). Blond bimbo (Tara Reid), kes on koledad prillid ette pannud ning näeb raskelt vaeva, et kehastada usutavalt geniaalset teadlast. Ja kindlasti ei saa unustada taustajutustajat, kellel on hoolimata peaaegu olematust loost kogu aeg käed-jalad tööd täis.
Hollywoodis karjääri tegeva sakslase Uwe Bolli filmide puhul võib julgelt väita, et tema teosed on nii halvad, et neid peab nägema, et seda uskuda. Sellepärast ütlevad paljud temaga seoses, et Ed Woodi vaim elab ja tunneb ennast hästi. See võrdlus ei olegi aga nii tabav, kui esmapilgul tundub. Ed Woodi loominguline hullumeelsus oli tunduvalt paremat ajaviidet pakkuv. Oma sõgedaid visioone teostas Wood peaaegu olematute vahenditega. Uwe Bolli uskumatute soperdiste tootmiseks annavad aga raha Ameerika suured filmistuudiod, ning iga filmiga üha suuremaid summasid. Näiteks käesoleva aasta augustis linastuva teose “In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale” (2007) jaoks oli tal juba 60 miljonit dollarit lammutamiseks. Ühine on aga see, et nagu Ed Wood, nii tundub ka Uwe Boll siiralt uskuvat oma loomingu geniaalsusesse. Kuidas muidu seletada seda, et ta eelmisel aastal andis välja pressiteate, kus kutsub oma filmide kritiseerijaid endaga poksiringis kohtuma. Ja kuuldavasti on mees seni kõik võitlused võitnud. Iseasi, kas tema filmid sellest paremaks muutusid.
Alone in the Dark, Aito Productions 2005.
1 t 31 min.
R: Uwe Boll.
O: Christian Slater, Matthew Walker, Tara Reid.
Levitab Sonatiin.
Salapäraselt kadunud indiaanihõimu poolt avatud portaal kurjuse dimensiooni. “Alieni” meenutavad, kuid äärmiselt viletsate eriefektidega teostatud koletised. Jabura plaaniga hull teadlane (Matthew Walker). Hulk isikupäratuid paranormaalse salaagentuuri töötajaid.
Agentuurist lahkulöönud ja asju omal käel uuriv macho kangelane (Christian Slater). Blond bimbo (Tara Reid), kes on koledad prillid ette pannud ning näeb raskelt vaeva, et kehastada usutavalt geniaalset teadlast. Ja kindlasti ei saa unustada taustajutustajat, kellel on hoolimata peaaegu olematust loost kogu aeg käed-jalad tööd täis.
Hollywoodis karjääri tegeva sakslase Uwe Bolli filmide puhul võib julgelt väita, et tema teosed on nii halvad, et neid peab nägema, et seda uskuda. Sellepärast ütlevad paljud temaga seoses, et Ed Woodi vaim elab ja tunneb ennast hästi. See võrdlus ei olegi aga nii tabav, kui esmapilgul tundub. Ed Woodi loominguline hullumeelsus oli tunduvalt paremat ajaviidet pakkuv. Oma sõgedaid visioone teostas Wood peaaegu olematute vahenditega. Uwe Bolli uskumatute soperdiste tootmiseks annavad aga raha Ameerika suured filmistuudiod, ning iga filmiga üha suuremaid summasid. Näiteks käesoleva aasta augustis linastuva teose “In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale” (2007) jaoks oli tal juba 60 miljonit dollarit lammutamiseks. Ühine on aga see, et nagu Ed Wood, nii tundub ka Uwe Boll siiralt uskuvat oma loomingu geniaalsusesse. Kuidas muidu seletada seda, et ta eelmisel aastal andis välja pressiteate, kus kutsub oma filmide kritiseerijaid endaga poksiringis kohtuma. Ja kuuldavasti on mees seni kõik võitlused võitnud. Iseasi, kas tema filmid sellest paremaks muutusid.