“Katastroofist lahutas 40 sekundit!”
Oma 25aastase ajaloo pikimal, 17 kuud vältaval 110
kontserdiga maailmaturneel viibiv Pet Shop Boys (PSB) naasis hiljuti
Austraaliast ja leidis pooltunnikese muusikakorporatsiooni EMI maailma
peakorteris, et rääkida, miks nad mai algul juba neljandat korda
Eestisse tulevad. Sel teekonnal ei takista neid lennukist napilt
möödunud meteoriidisadu, tabloidipressis levivad alusetud kuulujutud
ega sisukamaks (loe: raskemini seeditavaks) muutunud kava.
Otsustades selle järgi, palju te Eestis käinud olete,
tundub teil olevat Eestiga eriline suhe?
Kui me 2000. aastal
Eestis käisime, sõbrunesime promootoriga (Peeter Rebane –
toim.) ja samuti meeldis meile see maa.
Kuu aega pärast
2000. aasta juunis Tallinna Lauluväljakul 10 000 päisele publikule
antud kontserti naasis bändi liider Neil Tennant inkognito Eestisse
– ilmakärast eemal Muhu saarele. Püüdlikult
hääldatuna kõlab see nimi Tennanti suus: muuuhuuu. Kaks
ööd udupeenes Pädaste mõisas veetnud superstaarile
jäi enim meelde ekstravagantne üllatuspidu, mis talle 46.
sünnipäeva puhul korraldati.
Mina arvasin, et
läheme ainult jalutuskäigule. Mulle räägiti lugu mingist
veidrast vanamehest, kes elab vanas tuumaraketi šahtis. Järsku
küsis keegi – ohhoo, mis hääl see on? Nad olid kõik
seal valmis seadnud ja seal oli viiulimängija. Ma olin algul üsna
ehmunud, aga läksime ikkagi sisse ja jõime seal pudeli
šampanjat.
Nagu kohalviibinud meenutavad ja pildid
tõestavad, kandis mahajäetud sõjaväerajatises toimunud
üllatuspeo muusika eest hoolt siiski metsasarvemängija, kes alustas
etteastet N Liidu hümniga ja läks sujuvalt üle PSB poolt
kuulsaks kaverdatud geihitile “Go West”.
Eestist saadud inspiratsioon kõlab vähemasti ühes
PSB loos “Between Two Islands” (e.k “Kahe saare
vahel”)?
“Olime paadisõidul ja mind
võlus fakt, et seal oli saar, mille nimi oli Armusaar, ja teine saar,
mille nimi inglise keeles oli midagi nagu Litsisaar. Mulle tundus see hea aines
laulu jaoks. Kui meil hiljem oli üks viisijupp, siis tegin sellele
sõnad.” (Vt. eraldi kast.)
Kontserdikorraldaja Peeter
Rebane meenutab loo sündi: “Sõitsime Neili
sünnipäeva seltskonnaga kalapaadiga Pädastest Võisaarele
piknikule ja sõidu ajal selgitas mõisa omanik Imre
Sooäär legende Armastuse saarest ning Litsikarist. See nimede
kontrast pani kõiki muigama ning juba samal õhtul klaveri
ääres uus lugu sündiski.” Eestile viitav lugu oli kahjuks
vaid PSB singli “I Get Along” b-poolel ega jõudnud albumile,
edetabeleist rääkimata.
2005. aasta algul
kirjutas kõmupress, et käisite Tallinnas värskelt avatud
geiklubis Angel ja pidutsesite seal mitu päeva?
“Mitu
päeva?! Me polnud seal mitu päeva. (Esimest korda elavneb seni
tagaplaanil peesitanud Chris Lowe.) Promootorile kuulub üks klubi ja
ta viis meid sinna. Lõbus oli. Ma jäin vist väga purju, aga
nii see kipub Eestis juhtuma, eks? Kuid ma ei usu, et see kestis kolm
päeva.
Ehkki Tennant vältis kaua homo-teemat, tuli
androgüünne artist 1993. aastal ühes Inglise gei-ajakirjas
“kapist välja”. Tema lavapartner Chris Lowe seevastu pole
avalikult oma sättumust kommenteerinud, ehkki on pillanud intrigeerivaid
remarke.
Eestis oli mitu vastikut intsidenti
geiparaadil ja Hollandi suursaadik lahkus, sest tema partnerit olevat kiusatud.
Kas te tundiste Eestis sel pinnal vae
nu või ebamugavust?
Ei, mulle tundus Eesti väga
tolerantne. (Tennanti olekusse sigineb märkimisväärne annus
valvsust.)
On sind iial sel pinnal
diskrimineeritud?
Ma küll ei tea, et oleks. Kui koolis olin,
siis koolipoisid on teadagi kohutavad. Ju kiusati pisut, kuid see tegi minust
selle, kes ma täna olen. (Naerab kuivalt.) Aga ei, mind pole kiusatud.
Kaks aastat tagasi viimati Eestis käies külastasite
ka kunstimuuseumi Viinistus?
Jah, seal on ühel sellil Eesti
kunsti kogu. (Jutt on suurärimehest ja kunstimetseenist Jaan Manitskist.)
See oli huvitav – küll erineva tasemega, aga sealhulgas mõned
päris kenad pildid.
Sul endal on moodsa kunsti
kollektsioon, leidub seal Eesti töid?
Ei. Ma pole ausalt
öelda Eesti kaasaegse kunstiga kursis. Me käisime küll mingil
Eesti biennaalil. Mis on selle linna nimi Muhu saarel? Üks vana linn? Mul
on nimi meelest läinud.
Äkki
Kuressaare?
Ei, see oli ülikoolilinn.
Tartu?
Jah, Tartu! (Mõistab järsku, et
miski läks viltu.) Muidugi see ei asu tegelikult Muhul, vaid selle
naabersaare peal. Seal ma nägin kaasaegset Eesti kunsti.
Kui enamik superstaare näeb Tallinnast seda, mis nende hotelliaknast
paistab, siis teab Tennant vähemalt väiksemate paikade nimesid ja
olekski ülekohtune oodata nende kaardile paigutamist mehelt, kelle
bänd on 25 aasta jooksul müünud miljoneid plaate, võitnud
seljatäie auhindu ning koos töötanud aukartustäratava rea
megastaaridega. Viimati kirjutati ja produtseeriti Robbie Williamsiga
kahasse Eestiski hitiks tõusnud drag-queenliku videoga pala
“She’s Madonna”.
Me tunneme Robbie Williamsit
Take Thati algusest alates ja paar aastat tagasi põrkas Chris
temaga Londonis ühes klubis kokku ning Robbie pani ette, et me moodustaks
supergrupi. Meil oli selle üle naljakaid arutelusid, aga ühel
pärastlõunal tuli ta meie stuudiosse ja kirjutasime loo
“She’s Madonna”. Sellest pidi saama ühisprojekti esimene
lugu, aga ta otsustas selle panna oma uuele albumile.
Te olete koos töötanud lõputu rea staaridega,
kellega neist on kõige lõbusam koos
töötada?
(Mõttepaus) Kui me miksisime koos
David Bowie’ga lugu “Hello Space Boy”, see oli
päris lõbus. Robbie’ga stuudios töötamine on alati
lõbus. Aga tihti pole sa ju nende inimestega ühel ajal stuudios.
Näiteks kui me mullu Madonna lugu tegime. Liza Minnelli oli päris
naljakas, sest tema õpetas Chrisile tantsusamme.
Kõigis esinemistes – ja mitte ainult laval – hõljub
esiplaanil Neil Tennant ja duo teine pool Chris Lowe jääb varju.
Tundub ebavõrdne, kui arvestada, et enamik meloodiaid on
klahvpillimängija tehtud. Näo varjamine tähendab seda, et
intervjuule sõitis ta segamatult metrooga. Et seda luksust endale ka
tulevikus lubada, varjab ta end kaamera ja mikrofoni ette asudes nokkmütsi
alla ja päikeseprillide taha. Võrreldes duo kaanepoisiga tundub
Chrisi jutt laadnam, aga ta lihtsalt ei viitsi eriti pingutada – las
teine räägib.
Kõigis teie esinemistes on Neil esiplaanil ja sina taga.
Milles asi, kas Neil ei lase sul särada?
Ma ei taha
särada. Mul pole soovi särada.
Elukutselise meelelahutaja kohta on see üsna tavatu
seisukoht?
Aga ma pole ka elukutseline meelelahutaja.
Kas tões
t i?
Ma olen laululooja, kes vastutahtsi ... Ma püüan
olla erak, aga see on osutunud selles ametis väga raskeks. (Klahvpillimees
mugistab kavalalt naerda ja meenutab oma laisa toime poolest päikese
käes pikutavat kõutsi.)
Viimase hetkeni oli lahtine,
kas tandemi salapärasem liige soostub meiega kohtuma. Eraku
ambitsioonidega muusikust on siiski teada, et tegu on paadunud
jalgpallifänniga, kes pooldab kodulinna satsi Arsenali. See ongi teema,
mis ta käima tõmbab. Räägime tema uuest suure
diagonaaliga telerist, eesseisvast Eesti-Inglise rahvuskoondiste matšist
ning sellest, kuidas ta vedas üle 30aastase vaheaja järel hiljuti
Neili Inglise koondise mängu vaatama.
Chris, vähesed teavad, et sa oled hariduselt arhitekt. Kas mõned
sinu joonistatud hooned...?
On kokku kukkunud? (Kõva
naer.)
...ehitatud?
Ei,
tegelikult ma ehitamiseni ei jõudnud ja ainus asi, mis ma tegin, oli
üks trepikoda ühes Londoni tööstusrajoonis. Ma tegelikult
ei lõpetanud kooli ära.
Kahetsed
seda?
Ei, üldse mitte. Ma arvan, et mind ei pandud siia
planeedile selleks, et olla vastutaval kohal.
“Et tööd
teha!” torkab Neil vahele. “Et tööd vältida,
jah,” muigab Lowe aivarriisalulikult.
Neil, oled ise olnud kunagi ajakirja Smash Hits ajakirjanik, millist
küsimust sa tahaksid, et ajakirjanikud sulle endale praegu
esitaks?
(Chris reageerib esimesena) Kuidas sa endiselt nii noor
välja näed?
Neil: Mõnikord tundub mulle, et kogu
intervjueerimise protsess eksitab sind põhitegevuselt. Mul pole
küsimust, mida ma tahaks, et minult küsitaks. Smash Hitsis meeldisid
mulle sõgedad küsimused, mida me esitasime.
Näiteks?
Näiteks võis küsida, kas
su ema mängib golfi – mis pole tavapärane rokkstaari
küsimus. Kuid tegelikult võib see küsimus olla inimese
klassitausta kohta väga paljastav. Sellel on kuidagi ka pet-shop-boyslik
stiil – tõsine võib olla ka lustakalt.
Maaletooja reklaamib teid intelligentse popmuusika
superstaaridena, olete nõus?
See on mõistlik
kirjeldus. (Rahulolev noogutus.)
Aga kas see
pole viisakas viis öelda, et PSB teeb muusikat vanemale
publikule?
Ei tea. Ma ei usu, et see ainult seda ütleb. Meie
kontserdipublikul on üsna lai vanusevahemik ja see varieerub riigist
riiki. Näiteks Tšiilis olime üsna üllatunud, kui noor
publik oli kontserdil.
PSB lavašõu ongi
klassikalisest rokk-kontserdist kaugel nagu ooper karaokest. Multimeediast
ja videost kubiseva etteaste lavastas Inglise Rahvusooperis
töötav kunstnik Es Devlin ning koerograafia tegi
“street-style’i” looja Hakeem Onibudo. Pettuma ei
pea ka need, kes ootavad uue materjali kõrval igihaljaid hitte.
Popiveterane võib kohata 2. mail Saku suurhallis.
Tuuritamine
võib sisaldada ka üllatavaid riske. Hiljuti pääsesid nad
napilt piltlikult öelda tähesajust.
Mis lugu sellega on, et äsja oleks teie
lennukit äärepealt tabanud meteoor või mingi muu tundmatu
langev objekt?
Jah, kahjuks oli see õnnetu
möödalöök (Chris irvitab). Me olime Vaikse ookeani kohal,
poolel teel Tšiilist Uus-Meremaale, aga magasime selle maha. Kui
järgmisel hommikul hotellis ajalehe sain, nägin pealkirja
“Katastroofist lahutas 40 sekundit!&am p;r
d quo;.
Neil: Mina sõin hotellis hommikust ja lugesin sama ajalehte
mis Chris ja ma ei tabanud, et see oli meie lennuk. Aga siis küsis
ettekandja (teeb järgi nasaalset tänitamist) – noh, kas teil on
hea meel elus olla? Ja mina küsisin – kas see oli meie lennuk?
Lennuki pardal polnud mingit intsidenti. Algul arvati, et need olid Vene
satelliidi riismed, mis atmosfääri kukkusid, aga lõpuks
osutusid need meteoriitideks.
Kuidas mõjutavad teid
viimase aja trendid muusikatööstuses – keegi ei osta enam
plaate ja üha enam tõmmatakse muusikat netist?
Meid
mõjutab see nii, nagu piraatlus mõjutab kogu
muusikatööstust. Pole õige öelda, et keegi ei osta enam
plaate. See võib nii olla Eestis, mis on tehnoloogiliselt üsna
edumeelne riik. Me müüme endiselt üsna palju plaate.
Aga kas need trendid sunnivad PSBd rohkem kontserte
andma?
Pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist 80ndate
lõpus juhtus tuuritamisega see, et nüüd on palju rohkem riike,
kuhu minna. Viimasel ajal on avanenud ka Hiina ning ka Lõuna-Ameerika
majandustel läheb paremini. Maailm on bändide jaoks
tänapäeval palju avaram paik.
Chris,
milline on PSB karjääri kõige meeldejäävam
kontsert?
(Võpatab, nagu tagapingis tukkumiselt tabatud
õpilane.) Ei tea, milline on. (Pöördub Neili poole.) Pole
aimugi. Brasiilias on alati hea, sest publik on nii temperamentne.
Neil:
Meil oli kontsert Trafalgar Square’il, kus me tegime üle tunni aja
muusikat filmile “Soomuslaev Potjomkin”. Mullu tegime sama asja
Dresdenis Ida-Saksamaal. Film projitseeriti sovetiaegse korruselamu seinale ja
orkester ning meie olime selle ümber rõdudel. See oli päris
imeline õhtu.
PSB laulusõnad on
tihti tõsised ja ühiskonnakriitilised, aga neid saadab
diskotümakas. Kas see ei vähenda nende kaalu?
Ei.
Näiteks kui me kutsume muusikuid oma plaatidele mängima, siis neid
tihti üllatab, kui keeruline see on. Teisalt ei karda me seda, mida
võiks pidada banaalseks popmuusikaks. Me oleme alati öelnud, et
keerulist lugu on lihtsam kirjutada kui lihtsat, sest lihtne lugu vajab puhast
inspiratsiooni.
Olete koos
töötanud üle 25 aasta. Kui sageli teil teineteisest
täielikult kõrini on?
Chris: Tegelikult mitte
kunagi.
Tõesti, ausalt?
Neil: Ma arvan, et põhjus, miks me seda endiselt teeme, on, et meil on
väga lõbus.
Isegi kui teete tuuri
jooksul üle saja kontserdi?
Kõik räägivad,
et tuuritamine on kindlasti väga väsitav. Tegelikult mitte. Teatud
asjad võivad närvi ajada, näiteks halvad lennud või
kusagil pole õnnestunud piisavalt pileteid müüa ning
kõik see kokku tundub depressiivne, aga järgmisel kontserdil on
kõik jälle korras. See on nagu elus ikka – on üles- ja
allamäge.
We sailed on a fishing-boat
between these two shores
the Island of Lovers
and the Island of Whores.
You at the helm getting
soaked to the skin
taking me to places
I’d never been
Where are you tonight?
In the clouds or on the sea?
I’m thinking of you now
Do you ever think of me?
* lauluread laulust “Between Two Islands”