26.04.2007, 00:00
Galantselt asotsiaalne meelelahutus
“Europiraadid”;Von Krahli teater ja Showcase Beat Le Mot’ ühistöö.;Autorid-esitajad Nikolai Duric, Taavi Eelmaa, Thorsten Eibeler, Maarja Jakobson, Dariusz Kostyra, Veit Sprenger, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak.;Järgmised etendused 29. ja 30. aprillil Austrias Kremsis.
Eks ta üks jama oli, see Von Krahli teatri ja Beat Le
Mot’ “Öiropiraadid”. Galerii veidratest tegelastest,
igaühel oma stiili-jumal. Habetunud mehemürakas, kes eeldatava
puujala asendanud kõrgekontsalise lateks-saapaga, mis igat drag
queen’i kaunistaks? Olemas.
Second hand haute couture’i riietatud paljasjalgne viigipükstes ja triiksärgis, kus lillad surnupealuud mustriks? Jah, roomab seal lava all ja võtab mõnuga Nosferatu-poose. Lihtsas linases karvase rinnaga kokk? No kas sa siis ei näe! Seal, vardasse aetud seapõrsa juures.
Kõik kaheksa “piraati” ajamas kahe tunni jooksul nii mõneski üksteisega seostamatus stseenis seletamatuid asju, pendeldades stoilise rahu ja kelmika muigega ning aeg-ajalt publikule silma tehes halva ja eriti halva mängu vahel. Sekka menuetti, modern- ja diskotantsu oma halvimates klišeedes ning natuke paljast tilli ka. Vaheajal anti õnneks suitsusiga ja kapsasalatit ning täideti taas rummitopsid neil, kellel see esimese vaatuse ajal tühjaks oli saanud. Või siis neil, kes varem ei tahtnud või julenud võtta, kuid nüüd nägid, et teisiti lihtsalt ei saa.
Jah, eks need vihjed Euroopa Liidule ja selles olemisele ja rahvustevahelistele nääklemistele ju olid ka täitsa olemas (kujund Saksamaast kui tossu täis lastud klaaskapist oli muidugi eriti täpne), aga põhimõtteliselt oli see ikkagi mõttetu teater. Ei mingit erilist üldistust ega osutamisi ühiskonna veritsevatele haavadele.
Selle asemel hoopis galantselt asotsiaalne meelelahutus, mis osa publikust kiruma ja tuld purskama jätab, samal ajal kui teine osa (ja nähtud etendusel tundus neid rohkem olevat) ei taha kuidagi aplausi lõpetada. Eks paljuski esimese vaatuse kohatise venivuse ja näitlejate nõrga lavaärksuse ning enda peas toimunud ratsionaalse põhjendamise ja lapseliku nautimise võitluse tõttu läksin vaheajal seasappa rahuliku, pisut kahtleva, aga uudishimulikuna. Rummi siiski ei võtnud. Tunni jagu hiljem olin üks lõpupelglikest aplodeerijatest.
Seega mõttetu meelelahutus oma parimas liivakastimängulisuses, nagu eelnevast välja tuleb. Ainult et ikka mitte nii kõikehõlmavalt mõttetu ja ... ei, ikka täitsa lapseliku lustiga kokku traageldatud. Olen ju isegi lavastustes alati keskset ideed otsinud ja fraas “üldistusest jäi väheks” kuulub mu püsirepertuaarti. Ehk suuresti seepärast leidsidki europiraadid minus tänuliku vaataja, pakkudes mulle võimalust nendega koos naerdes väikestviisi oma kaine mõistuse ja tõekspidamiste vastu mässata. Miks see neil aga õnnestus, tuleneb paljuski ühest sõnast, mida kasutasin ka Krahli teatri “Kajakast” kirjutades ning mida mul teisi tihtilugu raske uskuma on panna. Siirus. Neis kahes lavastuses ei näe ma võltsi tahet teha midagi teisititegemise pärast või ka selle pärast, et kõik seda ootavad. Ma usun, et laval toimuv on just nende näitlejate mõttetöö tulemus ning et nad naudivad seda sama palju kui mina saalis. Teater NO99 “Nafta!” puhul mul seda tunnet ei tekkinud.
Aga see mõttekus ikkagi? Keskne kujund on iseenesest imelihtne (siin võiks ka kasutada sõna “banaalne”, aga eks hinnangut saa väikestviisi igas sõnakasutuses väljendada): Euroopa kui laev, kus eri taustaga inimesed kokku saades ühist põhiseadust püüavad luua, samal ajal kahtlevalt meres hulpivaid mustalt mandrilt pärit hädalisi piieldes. Seadus jääbki vastu võtmata, sest kui kõike muud võ ;ib veel reglementeerida, siis rummi joomist ometi mitte. Hädalisedki võetakse pardale, kuid head nahka sest ei saa. Hoiatuslugu? Selleks justkui liiga mittetõsine. Konstateering? Kirge on paljuvõitu. Juhuslike x8 eurooplaste rummimaiguline nägemus? Ju vist, aga sel juhul suure kaootilisuse kordajaga. Aga ega keegi piraadilaevalt kirjasõnasse lihvitud filosoofiat otsima hakkagi, nii et eks see aluse valik omamoodi tagavarauks ole, nendib ratsionaalsus minus, samal ajal kui lapsemeelsus käilakuju kahemõttelisest mängulisusest rõõmu tunneb.
vabakutseline teatrikriitik
Second hand haute couture’i riietatud paljasjalgne viigipükstes ja triiksärgis, kus lillad surnupealuud mustriks? Jah, roomab seal lava all ja võtab mõnuga Nosferatu-poose. Lihtsas linases karvase rinnaga kokk? No kas sa siis ei näe! Seal, vardasse aetud seapõrsa juures.
Kõik kaheksa “piraati” ajamas kahe tunni jooksul nii mõneski üksteisega seostamatus stseenis seletamatuid asju, pendeldades stoilise rahu ja kelmika muigega ning aeg-ajalt publikule silma tehes halva ja eriti halva mängu vahel. Sekka menuetti, modern- ja diskotantsu oma halvimates klišeedes ning natuke paljast tilli ka. Vaheajal anti õnneks suitsusiga ja kapsasalatit ning täideti taas rummitopsid neil, kellel see esimese vaatuse ajal tühjaks oli saanud. Või siis neil, kes varem ei tahtnud või julenud võtta, kuid nüüd nägid, et teisiti lihtsalt ei saa.
Jah, eks need vihjed Euroopa Liidule ja selles olemisele ja rahvustevahelistele nääklemistele ju olid ka täitsa olemas (kujund Saksamaast kui tossu täis lastud klaaskapist oli muidugi eriti täpne), aga põhimõtteliselt oli see ikkagi mõttetu teater. Ei mingit erilist üldistust ega osutamisi ühiskonna veritsevatele haavadele.
Selle asemel hoopis galantselt asotsiaalne meelelahutus, mis osa publikust kiruma ja tuld purskama jätab, samal ajal kui teine osa (ja nähtud etendusel tundus neid rohkem olevat) ei taha kuidagi aplausi lõpetada. Eks paljuski esimese vaatuse kohatise venivuse ja näitlejate nõrga lavaärksuse ning enda peas toimunud ratsionaalse põhjendamise ja lapseliku nautimise võitluse tõttu läksin vaheajal seasappa rahuliku, pisut kahtleva, aga uudishimulikuna. Rummi siiski ei võtnud. Tunni jagu hiljem olin üks lõpupelglikest aplodeerijatest.
Seega mõttetu meelelahutus oma parimas liivakastimängulisuses, nagu eelnevast välja tuleb. Ainult et ikka mitte nii kõikehõlmavalt mõttetu ja ... ei, ikka täitsa lapseliku lustiga kokku traageldatud. Olen ju isegi lavastustes alati keskset ideed otsinud ja fraas “üldistusest jäi väheks” kuulub mu püsirepertuaarti. Ehk suuresti seepärast leidsidki europiraadid minus tänuliku vaataja, pakkudes mulle võimalust nendega koos naerdes väikestviisi oma kaine mõistuse ja tõekspidamiste vastu mässata. Miks see neil aga õnnestus, tuleneb paljuski ühest sõnast, mida kasutasin ka Krahli teatri “Kajakast” kirjutades ning mida mul teisi tihtilugu raske uskuma on panna. Siirus. Neis kahes lavastuses ei näe ma võltsi tahet teha midagi teisititegemise pärast või ka selle pärast, et kõik seda ootavad. Ma usun, et laval toimuv on just nende näitlejate mõttetöö tulemus ning et nad naudivad seda sama palju kui mina saalis. Teater NO99 “Nafta!” puhul mul seda tunnet ei tekkinud.
Aga see mõttekus ikkagi? Keskne kujund on iseenesest imelihtne (siin võiks ka kasutada sõna “banaalne”, aga eks hinnangut saa väikestviisi igas sõnakasutuses väljendada): Euroopa kui laev, kus eri taustaga inimesed kokku saades ühist põhiseadust püüavad luua, samal ajal kahtlevalt meres hulpivaid mustalt mandrilt pärit hädalisi piieldes. Seadus jääbki vastu võtmata, sest kui kõike muud võ ;ib veel reglementeerida, siis rummi joomist ometi mitte. Hädalisedki võetakse pardale, kuid head nahka sest ei saa. Hoiatuslugu? Selleks justkui liiga mittetõsine. Konstateering? Kirge on paljuvõitu. Juhuslike x8 eurooplaste rummimaiguline nägemus? Ju vist, aga sel juhul suure kaootilisuse kordajaga. Aga ega keegi piraadilaevalt kirjasõnasse lihvitud filosoofiat otsima hakkagi, nii et eks see aluse valik omamoodi tagavarauks ole, nendib ratsionaalsus minus, samal ajal kui lapsemeelsus käilakuju kahemõttelisest mängulisusest rõõmu tunneb.
vabakutseline teatrikriitik