Eesti kuulsaim küberkurjategija
“Minu poiss ei ole selleks võimeline! Ta pole nii
tark! See süüdistus on absoluutne bluff ja jama!” Seni pressiga
suhtlemast keeldunud Vladimir Kostapi jutus on paisu tagant pääsenud
tulvavee marulisust. Mais astub Vinni vallavalitsuse ametniku ja Rahvaliidu
aktivisti poeg Inglismaal apellatsioonikohtu ette, kes isa lootuste kohaselt ta
õigeks mõistab.
Pärast vigastust tipptasemel
judoga tegelemisest loobunud Aleksei Kostap läks neli aastat tagasi
Inglismaale keelt õppima. Ettevõtlusega tegelnud isa
müüs poja kallite loengute tasumiseks isegi osakuid. Viimati
käis Aleksei kodus Lääne-Virumaal kursuste jaoks raha
küsimas 2004. aasta lõpus. Tema noorik oli siis esimesi kuid rase
ja miski ei ennustanud kodustele tragöödiat.
Mõni
kuu hiljem sai Vinni kandis tuntud ja lugupeetud härra šokeeriva
sõnumi: tema poeg vahistati Londonis kui maailma edukaim netipettur ja
identiteedivaras. Läinud aasta lõpus mõisteti 31aastane
Eesti kodanik Inglismaal esimese astme kohtus viieks aastaks vangi
pahaaimamatute inimeste petmise eest eriti nutikal ja mastaapsel viisil.
“See on fabritseeritud absurd!” ütleb isa, kelle
sõnul pole tema poiss iial pätti teinud. Viimati nägi ta poega
vilksamisi läbi klaasi mullu, enne kui kohtuprotsess Londoni Harrow’
kohtus kinniseks kuulutati. “See on meie pere suur õnnetus,”
on Vladimiri sõnul poja ema süda murest haige. Ja varsti kaheseks
saavat tütart pole võõrsil türmis istuv Aleksei
ihusilmaga näinud.
Kuueaastaselt perega Eestisse kolinud
Aleksei Kostapi isa on Siberi eestlane ja ema venelanna. Nagu kinnitavad
Ekspressile nimekad treenerid, oli kolmandas klassis judosaali viidud
turjakas poiss lootustandev talent ja kuulus Eesti noortekoondisse, kus tema
tippsaavutuseks jäi viies koht 1995. aasta EMil Hispaanias.
“Juuksekarva võrra jäi puudu, et ta oleks medali
saanud,” meenutab treener Riho Rannikmaa.
Kostapist
võinuks saada olümpiatasemel atleet. Temaga samast
treeningseltskonnast võrsusid Eesti esijudokad ja medalimehed vennad
Budõlinid. Hiljem tuli Kostap korra küll täiskasvanute Eesti
tšempioniks, aga otsustas siis kimono varna riputada. “Ilmselt ta
tundis, et spordis suurt kala ei püüa,” leiab Aavo
Põhjala, kelle klubi värvides Kostap viimati võistles.
“Ta nihestas seljalülid ja arst ei soovitanud jätkata,”
täpsustab isa.
Kostap jõudis rahvusvahelisele areenile
küll, aga kurjategijana. Kuidas sai lootustandvast sportlasest, noorest
abielumehest, kes seni polnud kordagi seadust rikkunud, maailma edukaima
identiteedivaraste jõugu võtmetegelane, nagu väidab Briti
politsei? Täpset vastust võib vaid oletada, sest Kostapi
vanglarežiim ajakirjandusega suhtlemist ei luba ning Eesti võimud ei tea
ja Briti võimud ei taha loost rääkida.
Nii
põhineb enamik järgnevas artiklis toodud üksikasju Ekspressi
käsutuses oleval 110-leheküljelisel süüdistuskõnel,
mis kanti ette Tema Majesteedi kohtus mullu 2. novembril. Üllataval kombel
tekitab see seni avaldamata materjal rohkem küsimusi
kui vastuseid.
Pagenud Vene pankuri kuritegelik
karjäär
Selgub, et üleilmse uudiskünnise
ületanud juhtumi jälile ei jõudnud politsei niivõrd
visa jälitustööga kui tänu õnnelikule juhusele.
Nimelt nabis Hispaania politsei 2004 aprillis kinni Andres Fuhrmanni nimelise
mehe, keda kahtlustati kelmuses ja kes ootab viimastel andmetel
lõunamaal tänini kohut.
Kahtlusaluse
kontori läbiotsimisel Barcelonas leiti viiteid, et pettusega on seotud
mees, kes kasutab Anton Gelonkini nime. Hispaanlased andsid tema suhtes
välja üleeuroopalise vahistamiskäsu. Möödus ligi
aasta, enne kui appi tuli kurioosne juhus.
Afääri
paljastamisel sai otsustavaks 2005. aasta 10. jaanuari öö, mil seni
tabamata pätid tungisid kontorimajja Lääne-Londonis.
Rüüstamispaiga kõrval töötas ei keegi muu kui
Aleksei Kostap, kes oma sõnul tegeles veebidisainiga. Saatuslikuks sai
tema avameelsus – patrulliga vesteldes mainis ta oma bossi nime: Anton
Gelonkin.
Jaoskonnas söötsid mundrimehed nime arvutisse
ja leidsid, et tegu on rahvusvahelise tagaotsitavaga. Nädal hiljem mindi
juba läbiotsimisorderiga sviiti nr 204, kus vahistati nii Kostap kui ka
Gelonkin. Nädal varem toimunud patrullpolitsei visiit polnud mehi ilmselt
ehmatanud, sest andmevargad tabati lausa teolt.
Leiti suur
summa raha, tuhandeid dokumente, kümneid krediitkaarte,
tšekivihikuid, seifitäis eri riikide isikutunnistusi,
dokumendiplanke ja passifotosid ning lõpuks ka kaupa (alates
sülearvutitest kuni spordisärkideni), mis, nagu hiljem selgus, oli
osa petiste saagist.
Muu hulgas leiti erinevaid passe, milles olid
vahistatute pildid. Gelonkini üheksa passi seas oli kaks Eesti passi
Paide ja Siiraku nimedega. Kostapi fotoga leiti Kreeka pass Kostas
Maridise ja Prantsuse pass Rene Guinsbergi nimele. “Pettuse osalised olid
viljakad identiteediloojad,” sedastab prokurör David Hewitt.
“Ära võetud dokumentide hulgas oli andmeid üle 70 eri
identiteedi kohta.”
Kui Kostap tutvustas end politseinikele
kohe õige nimega, siis Gelonkini puhul oli varuks veel üks
üllatus. Selgus, et tegu oli kahekordse tagaotsitavaga! Prokuratuuri
andmetel pole Vene kodanik Gelonkin keegi muu kui 1995. aastal kodumaalt
sääred teinud Moskovski Gorodskoi panga juht Anton Dolgov, kes
jättis maha 100 miljoni dollari suuruse võla.
Saatuslik hüpe krüptib info
Politseireidi
hetkel töötas küberkurjategijate kontoris viis arvutit. Maailma
press on elavalt kirjeldanud episoodi, kuidas pikka kasvu (195 cm) ja sportlik
Kostap sooritas tiigrihüppe (väidetavalt kahe meetri
kõrgusele), et vajutada lae all asuvat nuppu, mis katkestas voolu ja
krüptis arvutites oleva info igaveseks.
Selle
akrobaaditrikiga hävitas Kostap olulise tõestusmaterjali.
“Kui on mingitki kahtlust, kas Kostap oli selles pettuses osaline, siis
see tegu kustutab selle,” nendib prokurör. Juhtumiga tegelnud
organiseeritud kuritegevusega võitleva Serious and Organised Crime
Agency (SOCA) spetsid ei suutnud salastatud faile avada ja prokuratuur teatas
pressile, et isegi 400 arvutil kuluks koodi murdmiseks 12 aastat! Just
seetõttu keskendus uurimine sisuliselt ainult kelmide tegevuse viimasele
18 kuule, ehkki politsei usub, et tulus skeem töötas juba palju
aastaid.
Süüdistuse andmetel oli Gelonkin petiste
“tegevdirektor”, kes juhtis “närvikeskust”
Londonis ja kontrollis Hispaania osakonda. Ainuüksi Gelonkini enda
nimel oli 58 pangaarvet. Kui 42aastane Gelonkin tunnistas kohe süüd,
siis Kostap eitab oma osalust ja raiub, et lavastati süüdi. Noormees
väitis, et ei kasutanud võltspasse ega tea, kuidas tema pilt
valedokumentidesse sattus, isegi pärast seda, kui ekspertiis leidis
nendelt tema näpujälgi.
Prokurör Hewitt on siiski
veendunud Eesti kodaniku süüs ja rollis. “Kostap oli keskne
tegelane pettuses, mida viidi läbi hulk aastaid süstemaatiliselt ja
rahvusvaheliselt.” Tema sõnul polnud endis
el judokal Inglismaal muud legaalset sissetulekuallikat.
Ametlik
juurdlus näitas, et vaatluse alla võetud 18 kuu jooksul liikus
vandenõulaste kontrollitud arvetel ligemale 20 miljonit krooni.
Oletatakse, et tegelik summa võis olla kümme korda suurem.
“On selge, et me ei saa kunagi teada kogu välja petetud summa
suurust, aga lühidalt öeldes – see on
märkimisväärne,” teatas prokurör vandemeestele.
Kuritegelik geenius peitub surnu varju
Juhtum oli
nii mahukas ja keeruline, et prokuratuur tellis selle haldamiseks protsessi
ajal erilise tarkvaralahenduse ja andis vandemeestele sülearvutid, et nad
suudaksid skaneeritud dokumentide massiivis orienteeruda. Prokurör
joonistas arvutis “puust ja punaseks” ette, kuidas
petuvõrgustik töötas. Kokku kestis esimese astme protsess 18
päeva.
Mullu detsembri keskel määrati Gelonkinile
kuueaastane ja Kostapile viieaastane vanglakaristus. Kolmas kohtualune, Leedu
päritolu Romanos Vasilauskas, kelle süüks jäi ainult
võltsdokumentide kasutamine, pääses 18 kuuga. Kuid sellega
pole ajaloo ühe jultunuma ja edukama küberkuriteona
afišeeritud lugu kaugeltki lõpuni lahendatud ja vähemasti
üks võtmetegelane on veel jooksus.
Süüdistaja
väitel planeeris petuskeemi mees, kes esines vähemalt nelja varjunime
kõrval peamiselt Väino Kaljusaare nime all (veel oli ta Lindmets,
Ravinskis, Vorozbitov ja Febertov). Näiteks üüris just
Kaljusaar petiste peakorteri ruumid Londonis. Juhtumit uurinud SOCA
pressiteenistus küll kinnitab Ekspressile, et Kaljusaart otsitakse, kuid
kriipsugi muud infot tema kohta ei avalda. Näiteks ei näidata jooksus
oleva kuritegeliku geeniuse pilti, mis väidetavalt sündmuskohalt
leiti.
Lugu on seda imelikum, et väidetavalt tuhandeid inimesi
petnud Eesti paberitega Kaljusaare ega ka teiste kriminaalasja materjalidest
läbi käinud eestlaste kohta pole Eesti politseile midagi teatatud.
“Meile ei ütle need nimed midagi,” sõnab
keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakonna ülemkomissar Ahti
Truupõld, vaadanud Ekspressi käsutuses olevaid andmeid.
Kas sellest saab järeldada, et sensatsioonilise loo võtmetegelane
pole rahvusvaheliselt tagaotsitav? “Siinkohal jääb ainult
nentida, et sellele küsimusele saavad vastata Ühendkuningriigi
ametivõimud,” jääb ülemkomissar Truupõld
diplomaatiliseks. Hoolimata ligi kaks kuud kestnud päringutest ei
õnnestu Ekspressil Inglise võimudelt mingit täiendavat infot
välja õngitseda.
Kas sellise nimega inimene üldse
eksisteerib? Kes ta on? Kuidas ta välja näeb? Ekspress suudab
kindlaks teha, et Eestis leidub kaks Väino Kaljusaart. Tõeline pomm
on fakt, et üks neist – 1962. aastal sündinud Väino
– on varem tõesti olnud politsei huvisfääris. Aga
õnnetuseks suri Väino, keda politsei korduvalt pättustes
kahtlustatuna üle kuulas, aga keda teadaolevalt süüdi ei
mõistetud, 2004. aastal.
Ilmselt just surnud Väino
Kaljusaare identiteet elas Inglismaal kurjategijate käes edasi. See on
seda usutavam versioon, et inglise uurijate andmetel pärinesid mitmed
teised nimed petiste
kasutatud pangakaartidel ja -kontodel surnutelt
(tihti surnud lastelt). Läbiotsimisel leiti näiteks CD-plaate USA
sünni- ja surmaregistritega.
Eesti ohvrid ei aima
midagi
Kriminaalasjast käib läbi vähemalt tosin
eesti nime, aga näib, et Eesti suunal ei pidanud Briti politsei vajalikuks
töötada. Vägisi jääb mulje,
et koguti täpselt nii palju tõendeid, et pihku jäänud
mehed pokri pista, aga edasi ei mindud. Näiteks pole mingit märki, et
oleks uuritud, kust kurjategijad hulgaliselt Eesti valedokumente said ja kas
sel lool võib olla seos näiteks mõne aasta eest Eestis
avastatud põrandaaluse passivabriku juhtumiga.
Veel
vähem võeti vaevaks hiigelpettusesse segatud Eesti inimesi
hoiatada, et nende nimega on kurja tehtud. Näiteks kui politsei Londonis
küberkurjategijate kontorisse tungis, oli ühes arvutis lahti
netipanga lehekülg ja ees kiri – tere tulemast tagasi, Maria Lilje!
Sama nimega Eesti passiga käis keegi mitmes Inglise pangas petiste jaoks
arveid avamas. Kuid ühtegi katset Maria Liljed leida politsei ei teinud.
Eesti ainus Maria Lilje on noor daam, kes elab ja töötab
täiesti avalikult Tallinnas ühe ööklubi juhi abina. Neli
aastat tagasi murdsid vargad tema koju ning viisid muu hulgas ära
kõik dokumendid. Osa pabereid leiti küll hiljem juhuslikult linna
peal vedelemas, aga pass jäi kaotsi. Algatati kriminaalasi, aga juhtum on
siiani “pime”.
Mõni aeg hiljem sai Maria
Hispaaniast paar kirja, kus kutsuti teda kohtusse ja teatati, et tema nimel on
avatud arveldusarve, kuid rohkem pole loost kippu ega kõppu. Et tema
identiteeti on Inglismaal jõhkralt kuritarvitatud, tuleb talle
ebameeldiva üllatusena. Lugu on seda imelikum, et Maria on pärast
passi vargust reisinud nii Hispaanias kui ka Inglismaal.
“See
on tõeline uudis mulle, et Inglismaal on ka midagi juhtunud,”
imestab Maria. “See ei ole üldse tore, et kusagil Inglismaal on minu
nimi halbade asjadega seotud.” Kus täpselt tema nimel
“märk” küljes on ja kas ka edaspidi riigipiiride
ületamine viperusteta kulgeb, ei saa kindel olla ei Maria ega ka teised
loosse segatud pahaaimamatud eestlased.
Vladimir Kostapi
sõnul toimub paari nädala pärast tema poja
apellatsiooniprotsess. Sõltumata selle tulemusest usub ja loodab
isa, et poeg vabaneb hiljemalt tänavu 22. juulil, mil saab läbi pool
tema karistusajast ja vastavalt Inglise seadustele avanevad tema ees vangla
väravad.
Esmaspäeval Londonis alanud kohtuistungil ennast 390 miljoni krooni suuruses krediitkaardipettuses süüdi tunnistanud Hannes Pajusalu (33) kuritegeliku karjääri algus on seotud Eestiga. Kolmapäevased lehed kirjutasid põgusalt, et 1999.aastal mõistis Vilniuse kohus Pajusalu ja kaks lätlast süüdi võltsitud maksekaartide abil Leedu pankadest ligi poolteise miljoni krooni varguses – kokku 52 kuriteoepisoodis. Pajusalu karistuseks mõistis kohus kolm aastat vangistust. Ent tollel lool oli ka teine ots, mis vahetult Eestiga seotud.
2002. aastal mõistis Tallinna linnakohus võltsimiste ja kelmuste organiseerimises süüdi Meelise (31) ja Mariuse (30). Otsusest nähtub, et Keilast pärit grusiin Marius õpetas Pajusalule 1998. aasta suvel, kuidas maksekaarte võltsida. Marius ja Meelis andsid Pajusalule nimekirjad eri välismaiste pankade klientide arvete numbritega ja VISA Elektroni maksekaartide toorikud, millistele Pajusalu kandis klientide arvete numbrid ja märkis kaartide omanikuks Valeris Maksimovsi. Kokku võltsis Pajusalu 52 maksekaarti.
Valmis kaartidega käis Maksimovs kamraadide juhtnööride järgi “Vilniaus banka” kontorites, Vilniuse postkontorites ja kauplustes, kus ta võltsis pangaterminalide tšekkidel allkirju ning sai teistele isikutele kuuluvatelt pangaarvetelt kätte sularaha. Samuti ostis kamp endale rõivaid, tasudes võltsitud maksekaartidega.
Saak jagati viie mehe vahel võrdselt, Mariuse ja Meelise osa saatis Pajusalu reisibussidel Vilniusest Tallinna. Üks tunnistaja, bussijuht, kirjeldas Pajusalut sõnadega “keskmist kasvu, paks, lühikeste heledate juustega umbes 27aastane mees”.
Muide, kohtuotsuse andmetel Pajusalule võltsimiskunsti õpetanud Marius käib veel tänagi kohtu vahet, olles süüdistatav ühes Eesti pikaealisemas kohtuasjas – teda ja viit kaasosalist süüdistatakse Ühispangast poolteise miljoni krooni varguses, kasutades ära pangaautomaatide tehnilisi iseärasusi.
Kinnistusregistri andmetel kuulub Pajusalule maatükk Kiili vallas ja kaks korterit. Kiili valla ajalehe andmetel on Pajusalu maja (pildil) korduvalt auhinnatud kui valla üht ilusaimat.
Janar Filippov
- Kelmid kasutasid mitut skeemi, kuidas internetis valeidentiteetide abil raha välja petta. Mõned skeemidest olid ülimalt komplitseeritud ja jälgede segamiseks asutati isegi valefirmasid, kuhu palgati sekretär, kes kinnitas näiteks pankadele isiku ehtsust.
- Põhiskeem oli siiski kaaperdatud krediitkaardiandmetega kauba ostmine. Et sellelt teenida, müüdi kraam uuesti internetis e-Bay kaudu maha. Kaubaks läks kõik, alates elektroonikast ja lõpetades Liverpooli jalgpallimeeskonna särkide ning meenemüntidega.
- Kaaperdatud krediitkaartidega mängiti muuseas ka veebikasiinodes ja -totalisaatoritel, kus saadud võidud suunati petiste kontrollitud kontodele. Uurimise andmetel olid nende ohvrid peamiselt ameeriklased, britid ja hispaanlased.
- Loo ulatust näitab, et kohtus vandemeestele esitamiseks skaneeriti 1200 dokumenti ja fotot.