Karmist hevimehest Leopoldi elluäratajaks
Martin Aare (27) leidis pärast lühikesi, aga
intensiivseid eksirännakuid elukutse valikul, et tema õige kutsumus
on veidralt nihestatud libalugude avaldamine paljude intelligentide poolt ammu
kadunuks peetud ajalehes Nelli Teataja Jaak Leeri varjunime all. Mõne
kuu eest valmis neist nelja aasta jooksul ilmunud juttudest naljakas valikkogu
“Savumees Einaril on kogu aeg buss katki”. Seejärel tegi
Aare veel naljakama telestsenaariumi “Kõige parem
sõber”, mis 15. mail TV3 ekraanile jõuab.
Paljude arvates isegi liiga naljaka.
Iseenesest on
tore, et meie eetiliselt mandunud ühiskonnas veel midagi
pühaks peetakse. Kunagi olid Lenin ja Kingissepp, nüüd siis
pronkssõdur ja Postikana. Asi seegi. Paraku on meedias sarja kohta
avaldatud üsna segaseid väiteid. Näiteks ei ole
“Kõige parem sõber”, millest neli osa juba
lindistatud, lastesaade.
Aare: “Minu sõnum on selline:
tänapäeva Eesti elu on kuradi pealiskaudseks muutunud. Mina
ironiseerin sellise ühiskonna üle – arutu asjadekultuse ja
tarbimise üle.”
Ammu enne kirjutamist jõudis
Martin muusikani. Apelsinist üldtuttav Tõnu Aare on tema onu ning
õpetas poisi kitarri mängima. Kui Martin oli 12aastane, unustas onu
ühe kasti bluusiplaatidega nende koju ja nii ta neid kuulama hakkas.
Umbes aasta teeb Martin blues-rock’i bändi Pointblank.
Kirjutab ise muusika ja sõnad, mängib soolokitarri ja laulab.
Lugusid on juba umbes kaheksa, kuna demo on valmis, siis on lootust
pääseda Õllesummeri noorte bändide lavale. Bluusimeestest
nimetab Martin lemmikuks Johnny Winterit ning lubab suvel Soome Puistobluusile
iidoli esinemist vaatama minna. “ See vend kütab ikka hullusti.
Tudiseb üle keha, oli kunagi heroiinisõltlane, aga praegu pidi
suhtelises heas seisukorras olema.”
Sümpaatiat
proge-rock’i vastu väljendab tema pseudonüüm, mille teine
pool on võetud Hollandi grupi Focus klahvpilli- ja
flöödimängija Thijs van Leeri järgi. Esimene pool aga
emapoolse onu järgi, kes ehitas mootorrattaid.
“Olin
temaga kõige rohkem ninapidi koos. Ta ehitas vana BMW mootorratta
seitsmekümnendatel ümber kõrge lenksuga chopper’iks.
Mind huvitasid mootorrattad väga ja ma palusin tal alailma
rääkida oma pundist, kellega ta vanadel headel aegadel ringi
sõitis.”
Leeri lühijuttudest koosnev
raamat moodustab hämmastavalt tervikliku maailmapildi.
Tegelasteks on teise Eesti silmapaistmatud inimesed, kelle ainsaks
šansiks meediakünnist ületada on käia ringi, leivad
jalas, või infarktihaigena lastelastele alailma suremist mängida.
Või mesilaste asemel sääski pidada ja tarudest verd korjata.
“Eks need lood olid alguses puisemad. Aga mingil hetkel
tekkis rutiin. Õppisin ebaolulisi asju välja jätma ja
võimalikult lühidalt võimalikult rohkem ütlema. Ma
tean, et inimesed ei viitsi üldiselt pikki artikleid lugeda.”
Ühe pikema loo, täpsemalt lasteraamatu idee on Martin Aarel
siiski olemas. Ja pooleldi valmis ka. “Umbes 40–50 lehekülge.
Aga praegu on kriis. Raamat räägib kahest vennast, kes on
röövlid. Nad tulevad vangist välja, aga keegi ei aktsepteeri
neid. Tööbüroos saavad nad tuttavaks kollase ventilaatoriga ja
sõidavad koos Aafrikasse õnne otsima.”
Keskkoolis Aare kirjanduse vastu huvi ei tundnud. Oli tõsine hevimees,
tegi sõpradega bändi.
Kirjandusliku ande
avastas ta alles Tallinna &O
tilde;igusinstituudis juurat õppides: “Esimesel aastal
oli sellest koolist kasu, sel ajal tuli väga palju esseesid kirjutada.
Retoorikast, filosoofiast, sotsioloogiast. Need olid huvitavad asjad, ma
viskasin alati natuke nalja ka sisse. Teisel aastal, kui tulid erialaained,
mõtlesin, et mida kuradit ma siin teen. Samal ajal ütles
sõber, et on üks selline hull leht Nelli Teataja. Kirjutasin mingi
loo Raplamaa vanamuttidest, kellel on joomisest ja joodikutest kõrini ja
kes nüüd kahekesi lapselapse kasvatatud kanepit suitsetavad.”
Aare teeb Nelli Teatajas ka koomiksit ning on selle eest saanud ka
kohtukutse, kui kajastas liiga emotsionaalselt Värner Lootsmanni ja
tema abikaasa võitlust Loksa kooli ees piketeerivate laste vastu. Asi
lõppes siiski seletuskirja kirjutamisega.
Praegu leiab Aare,
et Jaak Leeri lugude formaat hakkab ennast ammendama. “Neid võib
ju lõpmatuseni kirjutada. Lõpuks nad ei paku enam kellelegi
midagi, eriti iseendale.”
Pistan Martin Aare nina alla Raivo
Järvi postkaardi aastast 1988, mis kujutab Leopoldi, Postikana ja
Äput. Talle meenub sellega seoses, et ootas ja vaatas seda saadet ikka
hoolega. Aga nüüd pole enam see aeg.
Aare:
“Kõik need omaaegsed vaatajad – nagu minagi – on
saanud täiskasvanuks. Samamoodi on ka osaliste aeg edasi tiksunud. Eks
vaatame, mis see Eesti elu nendega teinud on.”
Sarja algidee
tekkis aasta tagasi, kui Aare tegi koos Ken Saani, Allan Hmelnitski ja
lõhkeainete spetsialisti Surmaga Pimp TVs “Looduse patrulli”
üsna absurdseid lõike. Ühel tagasisõidul
võtetelt pakkus Saan välja, et ETVs on Leopoldi kostüüm,
millega võiks midagi huvitavat teha. Aasta pärast hakatigi, kuigi
kostüüm tuli Gunta Randlal siiski uuesti teha lasta.
ETV näitab korduvalt üht “Kreisiraadio”
sketši, kus Tipist ja Täpist on saanud alkohoolikud. Pole
kuulda olnud, et selle vastu protesteeritaks (Martin Aare leiab ka, et see oli
päris hea kild). “Kõige parema sõbra” kohta
levitatakse aga juba ette lausvalet oksendavast Leopoldist. (Aare sõnul
võis see tuleneda ilma stsenaariumita tehtud umbes 10minutilisest
lõigust, kus doktor Jüri Ennet soovitas Jaapanist tagasitulnud
Leopoldile alkoholimürgituse korral teha maoloputust. Mingit oksendust
polnud sealgi.)
Aare usub, et Leopold on vähemalt sama
südamlik tegelane kui Peeter Oja ja Hannes Võrno kehastatud Tipp ja
Täpp. “Jaapanis ei peetud temast lugu ja tal on väikesed
hingetraumad.”
Üks argument uue sarja väärtustest
peaks olema see, et Harri Kõrvits oli nõus jälle Leopoldi
mängima. Aare: “See on Ken Saani müsteerium. See vend tuleb
isegi siis, kui talle kakskümmend korda “ei” öeldakse ja
aknast välja visatakse, korstna kaudu tagasi. Ja räägib inimese
ära.”
Liis Lassi kehastatud tädi Raivo on endine onu
Raivo, kellega saekaatris teatud piinlik õnnetus on juhtunud.
Väidan Aarele, et see on niivõrd nilbe nali, et kõlbab
naermiseks ainult harimatule maamehele, kes on enne teleka ette istumist neli
bocki ära joonud.
Aare. “Küsimus on selles, kuidas
asju välja mängida. See on ainult üks oletus,
räägitakse igasuguseid lugusid. Las vaataja mõtleb, mis
tegelikult juhtus. Kui välja mõtleb, siis naerab.
Minu jaoks ei ole Leopold püha isik. Minu jaoks on
pühad sõbrad, perekond. Kirjutamiseni jõudsingi tänu
oma mõistvatele vanematele, kes kõiki mu koolide muutmisi pahaks
ei pannu
d. Nüüd ma teen seda, mis meeldib.”
Aare usub, et
see võimalus on igaühel. Peab ainult julgeid otsuseid vastu
võtma.