03.05.2007, 00:00
Kohus töötas konveiermeetodil
Öösel vastu reedet sai Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Lavly Lepp aru, et hommikuni oodata enam ei saa. Töö märatsejatega algas kohe.
Prokurör Lavly Lepp kuulis uudist,
et pronkssõduri ümber paigutati tara ja algasid
ettevalmistused väljakaevamisteks, “Terevisiooni” saatest .
Tööle läks ta tavapäraselt kella poole üheksaks ning
pidas kiire nõu oma asetäitjate ja ringkonnaprokurör Leelet
Kiviojaga, kes vastutab kesklinna piirkonna eest.
Siis jäädi õhtut ootama. Mulluse 9. mai kogemuse põhjal teati karta, et võib tulla rüselust. Arutati, kuidas keegi toimib, kui midagi juhtub. Et prokuratuurist oleks pidevalt keegi politseile kättesaadav.
“Neljapäeva öö sündmusi vastu reedet me küll ette näha ei osanud,” nendib Lepp.
Päeva jooksul oli väikesi konflikte, aga ei midagi sellist, mis oleks sundinud prokuratuuri inimesi õhtul valvesse jääma. Politsei helistas prokurörile, et küsida – kas see, kui lõhutakse ja lärmatakse, on juba kuritegu. Ei ole. Mida õhtu poole, seda sagedamaks sellised kõned muutusid.
Möllu nägi Lavly Lepp esimest korda telerist, kui see oli veel Tõnismäel. Et olukord on tõesti hull, andis teada ka prokuratuuri pressiesindaja Gerrit Mäesalu, kes ise kesklinnas liikus. Õhtul 10–11 vahel leppis Lepp lähimate kolleegidega kokku, et kohtutakse hommikul kell kaheksa, sest siis arvati veel, et öösel midagi teha ei saa – kohtud on ju kinni.
Kõik prokurörid jälgisid telepilti. “Tundus, et asi on väga halb,” meenutab Lepp. Kui selgus, et kinni on peetud sadu inimesi (hiljem arvutati, et neljapäeva ööl 400 ja kogu nädalalõpul ligi 1000), mõisteti, et otsustada, keda pikemalt vahi all hoida ja keda mitte, tuleb enne hommikut.
Lepp kamandas kaks prokuröri (Triin Bergmanni ja Leelet Kivioja) appi Põhja Politseiprefektuuri endisesse Kalevi majja. Sel hetkel nad ise kinnipeetavaid ei küsitlenud. Prokuratuuri inimesed olid pidevas telefonisides ja otsustasid koos Lepaga, milliste põhimõtete järgi ja keda pikemalt kinni hoida ehk kust jookseb piir.
“Piir jooksis seal, et kinni tuleb pidada aktiivsed rüüstajad, agressiivsed, need, kes varastatud asjadega kõnnivad või kellel on selged kehavigastused, mis viitavad laamendamisele.”
Politsei tassis pidevalt kinninabitud märatsejaid juurde ja kõik trellitatud ruumid olid juba pilgeni täis. Paljud lasti pärast isiku tuvastamist lahti, alaealistele kutsuti isa-ema järele.
Hommikuks oli arreteeritud pujääne alles 273. Nüüd tuli seda massi läbi “hekseldama” hakata.
Üsna ruttu taibati, et tavaline süsteem tuleb asendada erakorralisega. Nimelt on Tallinnas neli eeluurimiskohtunikku, kes vahistamisi sanktsioneerivad. Pole vaja olla matemaatikageenius, mõistmaks, et seaduses ette nähtud 48 tunni jooksul selle valemiga 200 kinnipeetavat “töödelda” ei jõua. “Kui politsei võis selles eriolukorras tavapärasest pisut jõulisemaid võtteid kasutada, siis prokuratuur ei saanud erakordsest olukorrast hoolimata grammigi eksida,” ütleb Lepp.
Improviseerida oli siiski võimalik.
Ligemale 300 kinnipeetava konvoeerimine Harju Maakohtusse ei tulnud kõne alla. Politsei alles toibus öö sündmustest, samas valmistus ette järgmiseks ööks. Nii moodustati neli “erirühma”, millest üks jäi kohtumajja, ülejäänud kolm hakkasid tööle arestimajas (kaks Rahumäel ja üks Ida Politseis). Ühte rühma kuulus peale kohtuniku ja tema abiliste kolm-neli prokuröri või p rokuröri abi, tõlk ja kaks kaitsjat. Need “välikohtud” komplekteeriti mõne tunniga ja süsteem alustas tööd kell 12.
Tavapärase töörutiiniga võrreldes oli see ekstreemolukord. “Me pole ju õppinud tuletõrjujad,” nendib Lepp. “Kõige olulisem nõu, mis ma välja saadetud inimestele andsin – säilita rahu.”
Töö käis nagu konveieril. Lepp ei julge öelda, palju ühe kinnipeetava ülekuulamiseks aega võeti, kuid palju seda polnud.
Prokurörid ponnistasid nagu sportlased. “Kogu aeg oli kiire. Sel hetkel tundus, et aeg on kõige suurem vaenlane,” meenutab Lepp. “Ma kartsin, et me ei tule oma funktsiooniga toime, et me ei suuda olla nii operatiivsed.”
Politsei võrku jäi kõiksugu “sulelisi ja karvaseid”. “Hommikuks said nad kaineks. Nad olid kained mitte ainult alkoholist, vaid ka emotsionaalselt. Oli värisevaid joodikuid ja nutvaid noorukeid, kes rääkisid ära jäänud eksamitest ja kartsid vanemaid. Suur osa ütles muidugi, et nad olid seal juhuslikult.”
273st neljapäeva öösel vastu reedet kinni peetust taotles prokuratuur pikemat vahistamist 83 isiku puhul, kellest 41 puhul kohus taotluse rahuldas. Lepa üldistuse kohaselt on vahistatute keskmine vanus 15–25 ja kõik on mehed. Nende seas on näiteks kaks venda, üks spordikotiga mees, kes ütles, et läks trenni, ja nuttev nooruk. Kurioossel kombel leidis üks prokurör kinnipeetute seast ühe oma juhtumi tagaotsitava.
Marodööride iseloomustamiseks kraamib Lepp välja ühe rüüstaja sõjasaagi, mille politsei talt ära võttis. Mustas prügikotis on läbisegi kraami, mis poest või kioskist haarati: lelusid, sigaretiplokke, karp Snickersit, juuksegeel ja pudel Bacardi rummi. Selles seltskonnas mõjub üllatavalt roosa pehme mängukaru, hinnalipik (110 krooni) veel küljes.
Lepa sõnul oli segase öö järel vahistamisotsuseid raske teha. “Ühelt poolt oli meediapilt, mis näitab teda R-Kioski juures, ja siis on sul nuttev poolalaealine, kellel on käed verised, ja sa pead otsustama, kas ta isoleerida kuueks kuuks. Või on ta rohkem ullike, kes läks massipsühhoosiga kaasa?”
Viimane kohus lõpetas töö südaööl vastu laupäeva. Lepp ise magas neljapäeva öösel tunni ja järgmisel ööl kaks-kolm tundi.
Järgmise öö puhul oldi juba pisut kogenud ning kõik toimus valutumalt. Võrreldes esimese öö mölluga lisandus vahialuseid kõigest viis. Kokku on massirahutustega seoses üle Eesti vahi all 53 inimest, kellest kolme tegevust (väidetav mässu õhutaja Dmitri Linter ja Ko) uurib riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei.
Prokuratuuri avalikkussuhetele andis kõige enam tööd Dmitri Ganini surma juhtum. Kui Gerrit Mäesalu neljapäeva öösel pärast telesaadete lõppu magama keeras, siis hommikul äratas teda Anvar Samosti kõne BNSist, kes küsis: millesse ta suri? Mäesalu ei teadnud sel hetkel veel üldse, et keegi hukkus.
Selle juhtumi ümber oli kõige enam infomüra ja desinformatsiooni. Põhiliselt on tulnud vastuseid anda just Vene meedia päringutele. Kõige sõgedam neist oli kõne, kus Eestis maabunud reporter küsis: näidake, kus teil siin neid lapsi pekstakse!
Algul levis versioon, et Dmitri mõrvas kahtlustatakse sündmuskohalt peksmisvigastustega haiglasse toimetatud Olegi. Siis levis jutt, et Dmitri suri politsei peksu tagajärjel. Siis hakkas Vene meedia kujundama hukkunule märtri oreooli. Tegelikult paistab, et ka tema osales rüüstamistes.
Praegu on Põhja Prokuratuuris pidevas valmisolekus 14 inimest.
Siis jäädi õhtut ootama. Mulluse 9. mai kogemuse põhjal teati karta, et võib tulla rüselust. Arutati, kuidas keegi toimib, kui midagi juhtub. Et prokuratuurist oleks pidevalt keegi politseile kättesaadav.
“Neljapäeva öö sündmusi vastu reedet me küll ette näha ei osanud,” nendib Lepp.
Päeva jooksul oli väikesi konflikte, aga ei midagi sellist, mis oleks sundinud prokuratuuri inimesi õhtul valvesse jääma. Politsei helistas prokurörile, et küsida – kas see, kui lõhutakse ja lärmatakse, on juba kuritegu. Ei ole. Mida õhtu poole, seda sagedamaks sellised kõned muutusid.
Möllu nägi Lavly Lepp esimest korda telerist, kui see oli veel Tõnismäel. Et olukord on tõesti hull, andis teada ka prokuratuuri pressiesindaja Gerrit Mäesalu, kes ise kesklinnas liikus. Õhtul 10–11 vahel leppis Lepp lähimate kolleegidega kokku, et kohtutakse hommikul kell kaheksa, sest siis arvati veel, et öösel midagi teha ei saa – kohtud on ju kinni.
Kõik prokurörid jälgisid telepilti. “Tundus, et asi on väga halb,” meenutab Lepp. Kui selgus, et kinni on peetud sadu inimesi (hiljem arvutati, et neljapäeva ööl 400 ja kogu nädalalõpul ligi 1000), mõisteti, et otsustada, keda pikemalt vahi all hoida ja keda mitte, tuleb enne hommikut.
Lepp kamandas kaks prokuröri (Triin Bergmanni ja Leelet Kivioja) appi Põhja Politseiprefektuuri endisesse Kalevi majja. Sel hetkel nad ise kinnipeetavaid ei küsitlenud. Prokuratuuri inimesed olid pidevas telefonisides ja otsustasid koos Lepaga, milliste põhimõtete järgi ja keda pikemalt kinni hoida ehk kust jookseb piir.
“Piir jooksis seal, et kinni tuleb pidada aktiivsed rüüstajad, agressiivsed, need, kes varastatud asjadega kõnnivad või kellel on selged kehavigastused, mis viitavad laamendamisele.”
Politsei tassis pidevalt kinninabitud märatsejaid juurde ja kõik trellitatud ruumid olid juba pilgeni täis. Paljud lasti pärast isiku tuvastamist lahti, alaealistele kutsuti isa-ema järele.
Hommikuks oli arreteeritud pujääne alles 273. Nüüd tuli seda massi läbi “hekseldama” hakata.
Üsna ruttu taibati, et tavaline süsteem tuleb asendada erakorralisega. Nimelt on Tallinnas neli eeluurimiskohtunikku, kes vahistamisi sanktsioneerivad. Pole vaja olla matemaatikageenius, mõistmaks, et seaduses ette nähtud 48 tunni jooksul selle valemiga 200 kinnipeetavat “töödelda” ei jõua. “Kui politsei võis selles eriolukorras tavapärasest pisut jõulisemaid võtteid kasutada, siis prokuratuur ei saanud erakordsest olukorrast hoolimata grammigi eksida,” ütleb Lepp.
Improviseerida oli siiski võimalik.
Ligemale 300 kinnipeetava konvoeerimine Harju Maakohtusse ei tulnud kõne alla. Politsei alles toibus öö sündmustest, samas valmistus ette järgmiseks ööks. Nii moodustati neli “erirühma”, millest üks jäi kohtumajja, ülejäänud kolm hakkasid tööle arestimajas (kaks Rahumäel ja üks Ida Politseis). Ühte rühma kuulus peale kohtuniku ja tema abiliste kolm-neli prokuröri või p rokuröri abi, tõlk ja kaks kaitsjat. Need “välikohtud” komplekteeriti mõne tunniga ja süsteem alustas tööd kell 12.
Tavapärase töörutiiniga võrreldes oli see ekstreemolukord. “Me pole ju õppinud tuletõrjujad,” nendib Lepp. “Kõige olulisem nõu, mis ma välja saadetud inimestele andsin – säilita rahu.”
Töö käis nagu konveieril. Lepp ei julge öelda, palju ühe kinnipeetava ülekuulamiseks aega võeti, kuid palju seda polnud.
Prokurörid ponnistasid nagu sportlased. “Kogu aeg oli kiire. Sel hetkel tundus, et aeg on kõige suurem vaenlane,” meenutab Lepp. “Ma kartsin, et me ei tule oma funktsiooniga toime, et me ei suuda olla nii operatiivsed.”
Politsei võrku jäi kõiksugu “sulelisi ja karvaseid”. “Hommikuks said nad kaineks. Nad olid kained mitte ainult alkoholist, vaid ka emotsionaalselt. Oli värisevaid joodikuid ja nutvaid noorukeid, kes rääkisid ära jäänud eksamitest ja kartsid vanemaid. Suur osa ütles muidugi, et nad olid seal juhuslikult.”
273st neljapäeva öösel vastu reedet kinni peetust taotles prokuratuur pikemat vahistamist 83 isiku puhul, kellest 41 puhul kohus taotluse rahuldas. Lepa üldistuse kohaselt on vahistatute keskmine vanus 15–25 ja kõik on mehed. Nende seas on näiteks kaks venda, üks spordikotiga mees, kes ütles, et läks trenni, ja nuttev nooruk. Kurioossel kombel leidis üks prokurör kinnipeetute seast ühe oma juhtumi tagaotsitava.
Marodööride iseloomustamiseks kraamib Lepp välja ühe rüüstaja sõjasaagi, mille politsei talt ära võttis. Mustas prügikotis on läbisegi kraami, mis poest või kioskist haarati: lelusid, sigaretiplokke, karp Snickersit, juuksegeel ja pudel Bacardi rummi. Selles seltskonnas mõjub üllatavalt roosa pehme mängukaru, hinnalipik (110 krooni) veel küljes.
Lepa sõnul oli segase öö järel vahistamisotsuseid raske teha. “Ühelt poolt oli meediapilt, mis näitab teda R-Kioski juures, ja siis on sul nuttev poolalaealine, kellel on käed verised, ja sa pead otsustama, kas ta isoleerida kuueks kuuks. Või on ta rohkem ullike, kes läks massipsühhoosiga kaasa?”
Viimane kohus lõpetas töö südaööl vastu laupäeva. Lepp ise magas neljapäeva öösel tunni ja järgmisel ööl kaks-kolm tundi.
Järgmise öö puhul oldi juba pisut kogenud ning kõik toimus valutumalt. Võrreldes esimese öö mölluga lisandus vahialuseid kõigest viis. Kokku on massirahutustega seoses üle Eesti vahi all 53 inimest, kellest kolme tegevust (väidetav mässu õhutaja Dmitri Linter ja Ko) uurib riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei.
Prokuratuuri avalikkussuhetele andis kõige enam tööd Dmitri Ganini surma juhtum. Kui Gerrit Mäesalu neljapäeva öösel pärast telesaadete lõppu magama keeras, siis hommikul äratas teda Anvar Samosti kõne BNSist, kes küsis: millesse ta suri? Mäesalu ei teadnud sel hetkel veel üldse, et keegi hukkus.
Selle juhtumi ümber oli kõige enam infomüra ja desinformatsiooni. Põhiliselt on tulnud vastuseid anda just Vene meedia päringutele. Kõige sõgedam neist oli kõne, kus Eestis maabunud reporter küsis: näidake, kus teil siin neid lapsi pekstakse!
Algul levis versioon, et Dmitri mõrvas kahtlustatakse sündmuskohalt peksmisvigastustega haiglasse toimetatud Olegi. Siis levis jutt, et Dmitri suri politsei peksu tagajärjel. Siis hakkas Vene meedia kujundama hukkunule märtri oreooli. Tegelikult paistab, et ka tema osales rüüstamistes.
Praegu on Põhja Prokuratuuris pidevas valmisolekus 14 inimest.