Eesti rahva püsimisest

Kui meil on midagi tõeliselt oma, siis on see eesti keel. See oleks tänuväärseim põld, mida me võiksime harida. Kuid tihti tundub, et kui tõesti miski eesti keeles jõudsalt areneb ja viljakas on, siis on see igalaadi tänitus ja halvakspanu. Siin tajutakse nüanssi. Siin moodustuvad üha uued kõnekujundid – et ikka täiema põhjalikkuse ja ammendavusega oma üleolekut, vastikust, tüdimust jne ilmsiks teha. Veel rohkem on muidugi lihtsalt labast ja maitsetut sõimu, mis lööb ainult massiga.

Kirjakeelega on aga lugu kehv. Minu kui keeletoimetaja ette jõuab aina rohkem kirjutisi, kus inimesed, kes soovivad oma mõtteid maailmaga jagada, ei tunne enam isegi sõnade tähendusi – kasutatakse huupi midagi ligilähedast. Rääkimata sellest, et mõnd vanasõna või kõnekäändu õigesti meeles pidada või seda sobivas kontekstis esitada, pidada seda vajalikukski. Ei osata sõnu käänata ega käändeid õigesti kasutada. Kurb.

Selle asemel, et netis sõimelda ja selles logedas keelekeskkonnas oma keelevaistu nüristada või poolkeelse ajakirjandusega liialdada, võiks tihedamini kätte võtta raamatu. Mitte mõne armetu sopaka kirjaoskamatu tõlke, vaid tõelise raamatu. On veel nii kirjanikke kui ka tõlkijaid, kes oskavad eesti keeles kirjutada, ja toimetajaid, kes keelt tunnevad. Praegu veel on.

Keel hakkab külge, iga loetud heas eesti keeles raamat on sammuke edasi eestlaste kui rahvuse püsimise teel. Ükskõik kui suur võit venelaste üle seda ei asenda.