26.07.2007, 00:00
José Saramago "'Pimedus"'
Eesti Raamat, 2007;272 lk;Sari Nobeli laureaat;Tõlkinud Mare Vega Salamanca
nädala raamat
José Saramago
“Pimedus”
Sari “Nobeli laureaat”. Tõlkinud Mare Vega Salamanca. Eesti Raamat, 2007. 272 lk.
Saramago “Pimedus” on allegooriline katastroofiromaan, mis kirjeldab epideemilise nägemiskaotuse küüsi langenud riigi ja inimeste totaalsesse kaosesse vajumist. Esimesed mõned sajad valgushaigusse nakatanud isoleeritakse ühiskonnast ning suletakse hullumajja, kus ühed organiseeruvad peagi võitluseks võimu ja kõige jäledamate privileegide eest ja teistele jääb üle võidelda vaid väärikuse säilitamise nimel. Väljaspool hullumajamüüre jätkab epideemia oma tööd, kuni tontlikku valgesse pimedusse mattub kogu maa.
Enneolematu ulatusega tragöödia taustal toimuv võitlus inimeseks jäämise, õieti inimeseks olemise valu taasavastamise nimel ongi Saramago romaani üks läbivaid ideid.
Kas valgushaigus, millesse inimesed on haigestunud, on kõrvalevaatamine, oma sisemise hääle eiramine, vaikimine? On see ükskõiksus ja sulgumine? Sulgumine mitte iseendasse vaatamiseks, vaid enda vabatahtlik vangistamine meid ümbritsevasse valgesse mürasse ja vahtu? Kas me oleme kaotanud inimlikkuse? Saramago on veendunud, et me kobame reaalsust nagu pimedad. Kui silmad – sissepoole pööratud peeglid – on pimestatud asjade näivast olemusest, siis puudub inimesel side iseenda ja oma moraalse “minaga”.
Saramago räägib inimese kohustusest tunnistada end sotsiaalseks indiviidiks ja tunnetada end osana loodusest. Sest kõige hullem pime on see, kes näha ei taha. Nii nagu valgushaigus levib juhuslike kokkupuudete kaudu inimeste vahel, kes said alles sel viisil oma suletuses teadlikuks teistest inimestest ja nende saatustest, nii võiksime samal viisil nakatada meid ümbritsevaid headuse, kaastunde ja toetusega.
Võitluses inimlikkuse eest hoiavad Saramago romaanis lippu kõrgel naised. Naised suudavad võtta endale vastutuse otsustada ja juhtida; hoolitseda ema kaotanud lapse eest; päästa isikliku alanduse kaudu oma saatusekaaslased näljasurmast.
Kui mehed võitlevad loomastunult võimu nimel või klammerduvad loobunult viimaste toiduraasude külge, siis Saramago naised võitlevad, et jääda inimesteks. Ja et saatusekaaslased saaksid jääda inimesteks. Kui mehed on valmis tapma, et säilitada võimu, siis romaani peategelane peab tapma, et säilitada inimväärikus.
Saramago maailmas pole jumalat, pole lootust sekkumisele ega imele, pole õigustust passiivsusele. Kogu vastutust kannab inimene. Ja vastutuse võtmiseks on tagumine aeg, sest nagu kirjanik romaani naiskangelase kaudu sõnastab – aeg hakkab otsa saama, kõdunemine võtab võimust, haigustele on kõik teed valla, vesi saab otsa, toit muutub mürgiks.
José Saramago “Pimedus” on võitlev kirjandus. Parimas mõttes.
José Saramago
“Pimedus”
Sari “Nobeli laureaat”. Tõlkinud Mare Vega Salamanca. Eesti Raamat, 2007. 272 lk.
Saramago “Pimedus” on allegooriline katastroofiromaan, mis kirjeldab epideemilise nägemiskaotuse küüsi langenud riigi ja inimeste totaalsesse kaosesse vajumist. Esimesed mõned sajad valgushaigusse nakatanud isoleeritakse ühiskonnast ning suletakse hullumajja, kus ühed organiseeruvad peagi võitluseks võimu ja kõige jäledamate privileegide eest ja teistele jääb üle võidelda vaid väärikuse säilitamise nimel. Väljaspool hullumajamüüre jätkab epideemia oma tööd, kuni tontlikku valgesse pimedusse mattub kogu maa.
Enneolematu ulatusega tragöödia taustal toimuv võitlus inimeseks jäämise, õieti inimeseks olemise valu taasavastamise nimel ongi Saramago romaani üks läbivaid ideid.
Kas valgushaigus, millesse inimesed on haigestunud, on kõrvalevaatamine, oma sisemise hääle eiramine, vaikimine? On see ükskõiksus ja sulgumine? Sulgumine mitte iseendasse vaatamiseks, vaid enda vabatahtlik vangistamine meid ümbritsevasse valgesse mürasse ja vahtu? Kas me oleme kaotanud inimlikkuse? Saramago on veendunud, et me kobame reaalsust nagu pimedad. Kui silmad – sissepoole pööratud peeglid – on pimestatud asjade näivast olemusest, siis puudub inimesel side iseenda ja oma moraalse “minaga”.
Saramago räägib inimese kohustusest tunnistada end sotsiaalseks indiviidiks ja tunnetada end osana loodusest. Sest kõige hullem pime on see, kes näha ei taha. Nii nagu valgushaigus levib juhuslike kokkupuudete kaudu inimeste vahel, kes said alles sel viisil oma suletuses teadlikuks teistest inimestest ja nende saatustest, nii võiksime samal viisil nakatada meid ümbritsevaid headuse, kaastunde ja toetusega.
Võitluses inimlikkuse eest hoiavad Saramago romaanis lippu kõrgel naised. Naised suudavad võtta endale vastutuse otsustada ja juhtida; hoolitseda ema kaotanud lapse eest; päästa isikliku alanduse kaudu oma saatusekaaslased näljasurmast.
Kui mehed võitlevad loomastunult võimu nimel või klammerduvad loobunult viimaste toiduraasude külge, siis Saramago naised võitlevad, et jääda inimesteks. Ja et saatusekaaslased saaksid jääda inimesteks. Kui mehed on valmis tapma, et säilitada võimu, siis romaani peategelane peab tapma, et säilitada inimväärikus.
Saramago maailmas pole jumalat, pole lootust sekkumisele ega imele, pole õigustust passiivsusele. Kogu vastutust kannab inimene. Ja vastutuse võtmiseks on tagumine aeg, sest nagu kirjanik romaani naiskangelase kaudu sõnastab – aeg hakkab otsa saama, kõdunemine võtab võimust, haigustele on kõik teed valla, vesi saab otsa, toit muutub mürgiks.
José Saramago “Pimedus” on võitlev kirjandus. Parimas mõttes.
