17.05.2007, 00:00
Prügikolli usinusele lootes
Kasvasin üles Nõmmel tavalises viilkatusega
majas, mille ümber õunapuud ja tikripõõsad.
Loodussõbralik elu oli eramajas elavale nõukogude eestlasele
igapäevane paratamatus.
Nõmmel nagu enamikus eramurajoonides on kuni viimase ajani puudunud kanalisatsioon. Kuna paagiauto tellimine oli kallis, tuli veekasutuses olla alati ülimalt kokkuhoidlik, et võimalikult vähe vett kraanist alla jookseks ja kohe jälle autot kutsuma ei peaks. Külalised linnast tihti ei taibanud, miks tuli kraan nõude loputamise ja restile viimise vahel kinni keerata, mulle sai sellest aga refleks. Nüüd tehakse suuri reklaamikampaaniaid, et inimesed hammaste pesemise ajaks kraani kinni keeraksid ja aia kastmiseks tünni vihmavett koguksid. Nõmmekad on nii alati teinud.
Loomulikult kasvatasime oma aias kõiksugu aed- ja puuvilju ning muidugi oli meil kompostihunnik, see praeguse aja moekaim ökoaia-aksessuaar. Inglise meedias on kompostimine muuseas väga kuum teema.
Pesumasin tuli meie Nõmme majja kümme aastat tagasi, seni kasutati pesumaja teenuseid (eriti öko!) või pesti käsitsi. Nõudepesumasinat meil pole ja ma ei kavatse seda ka kunagi hankida. Nagu korralikus Nõmme majas ikka, oli ja on meil kütteks puit ja turbabrikett – isetaastuvad loodusressursid – ning mul ei ole plaani lülituda õli- või gaasiküttele. Mulle meeldib olla sõltumatu. Õli ja gaas saavad niikuinii varsti maailmast otsa ning mulle meeldib mõte, et globaalse katastroofi olukorras ei sõltu ma kellestki, vaid võin istuda oma ahjusoojas majas ja praadida puupliidil pannkooke. Tulevikus paigaldaks veel katusele päikesepatarei ja aeda tuulegeneraatori.
Meie peres ei ole kunagi olnud autot.
Minu lapsepõlves käisid kõik jala ja kasutasid ühistransporti. Kui tööpäeva lõpul saabus Hiiu jaama elektrirong, siis voolas inimjõgi mööda Hiiu-Suurtüki tänavat üles, kuni hajus eramajade vahele. Nüüd on Nõmme tänavad sama hästi kui inimtühjad. Ainus, kes seal kõnnib, olen vist mina. Hiiu rongijaamast on meile umbes 15–17 minuti kõnd ja mulle meeldib seda maad käia iga ilmaga, sest siis saab nautida loodust ja kuulata linnulaulu.
Autost ma erilist puudust ei tunne ja kui tõesti ühistranspordi tuju pole, võib alati takso võtta.
Kõige sagedamini sõidan ma mikrobussi ja rongiga. Bussiga ka, aga see pole nii nauditav. Londonis sõidavad ühistranspordiga kõik, sest auto omamine ja sellega liiklemine on nii raskeks tehtud. Eestis on bussist saanud vähem privilegeeritud ühiskonnakihtide sõiduvahend. Seal sõidavad naised, lapsed, pensionärid, vaesed ja luuserid ja mina oma mehega.
Me oleme mõlemad muuseas suured elektriraudtee fännid. Rongisõit on lust ja rõõm: rong on täpne, puhas ja värviline, ruumi on laialt ning piletimüüjad naeratavad. Rongi saab võtta ka jalgratta. Suvel sõidame tihti pool teed linna jalgrattaga ja pool rongiga. Minu meelest tuleks Tallinnas teha nii nagu Londonis: kehtestada kesklinna autoga sissesõitmise eest soolane tasu. Londonis maksab see lõbu kaheksa naela ehk umbes 190 krooni. Siis tuleksid kõik meiega koos rongi peale!
Lapsena mängisin oma kaaslastega üht veidrat mängu: olime looduskaitsjad. Meie kodu juures on metsatukk, kus igaüks valis endale “kaitsealuse” puu. Tegin ise vineerile rasvakriitidega sildi “looduskaitse ala”. Käisin oma puulapsukest veel aastaid hiljem vaatamas, kuni kuri käsi ta sealt murdis. Siiam aani olen suur puude sõber. Mind ei aja eriti miski endast välja, kui aga näen kedagi puude oksi murdmas või puud maha saagimas, siis saan ma väga kurjaks. Ma ei näe mingit põhjust, miks linnas puid maha võtta. Neil on siin sama suur õigus elada kui meil. Ma usun üldse, et loodus on palju olulisem kui inimesed. Hülged näiteks ei saa elukutset vahetada ja hakata põllumeesteks, kui kala merest otsa saab. Rannaküla elanikud ei pea aga tingimata kala püüdma. Inimene saab alati mujale kolida ja uue ameti õppida. Loomadel pole kusagile kolida, kui me nende kodu ja toidu ära võtame.
Kui ma mõned aastad tagasi Ekspressis töötasin, tulin tihti tööle õhtuti, siis kui teised juba koju olid läinud. Igal pool lae- ja laualambid põlevad, ventilaatorid pöörlevad, arvutid huugavad. Kõndisin siis ringi ja lülitasin tulesid välja. Mitte selleks, et Hans H. Luige raha kokku hoida, vaid sellepärast, et maailma ressursse säästa. Kui igaüks annaks oma väikese osa ja lülitaks lambid ja arvutid välja ega jätaks elektroonikat ooterežiimile, siis hoiaksime kokku tohutu hulga energiat. Ega Londoni kontoriinimesed paremad pole. Bussi teisel korrusel õhtul läbi City sõites avaneb vaade tühjadesse kontoritesse, kus põlevad tuhanded lambid. Peaks vist algatama kampaania “Lights off!”. Möödunud suvel ähvardati Euroopat suurte elektrikatkestustega. Inimesed, lülitage lambid ja arvutid ööseks välja ja elektrit jätkubki kauemaks.
Mina olen taimetoitlane ja seeläbi säästan aastaga terve aakri metsa. Kuidas? Enamik metsa langetatakse selleks, et saada juurde põllumaad loomasööda kasvatamiseks. Lehmad olevat planeedi ühed kõige suuremad kasvuhoonegaaside tootjaid: lehmade taguotsast väljub heitgaas metaan, mis on palju mürgisem kui CO2. Lisaks joovad kariloomad tohutul hulgal väärtuslikku vett. Nii et selleks, et lihatükk teie taldrikule jõuaks, kulub hiigelkogus ressursse, mida võiks hoopis paremini ära kasutada. Olen taimetoitlane olnud 11 aastat ja väga uhke selle üle, et aitan oma väikesel moel planeedi heaolule kaasa.
Ma olen ka kõva taaskasutaja. Londonis on klaasi, paberi ja metalli taaskasutusse saatmine lihtne.
Esmaspäeviti tõstan nädalaga kogunenud kraami korteri ukse taha, kust see minema viiakse.
Eestis ei tule keegi ukse taha. Taaratünn on Nõmme keskuses, meie kodunt kahe kilomeetri kaugusel. Kas ma peaksin võtma takso sinna minekuks? Või võtma ette jalgsimatka suure pudelikotiga seljas? Või lihtsalt viskama kõik prügitünni ja lootma, et hea prügikoll need sealt välja kougib?
Kogusin ateljees plastmassist veepudeleid. Aastaga sai suur prügikott servani täis. “Viska prügikasti, prügikollid korjavad need sealt niikuinii välja ja saavad selle eest raha,” ütles sõbranna. Aga kui koll ei tule meie kasti sobrama? Tahan, et mu hoolega kogutud pudelid jõuaksid õigesse kohta. Sõbranna, hea inimene, viis mu siis autoga pudelitünni juurde. Miks peab Eestis taaskasutus nii raske olema? Miks ei ole neid pagana tünne igal tänaval, iga suurema firma ukse taga??? Miks ei tule keegi koju järele, kas või kord kuus? Miks ma pean lootma, et ehk mingi mütoloogiline prügikoll mu päästab ja pudelid-purgid muu sodi seest välja õngitseb ja minu eest taarapunkti viib?
Mul on tunne, et kogu Eestimaa ootabki muinasjutulist Päästja-Prügikolli.
Ma loodan, et ma eksin.
Nõmmel nagu enamikus eramurajoonides on kuni viimase ajani puudunud kanalisatsioon. Kuna paagiauto tellimine oli kallis, tuli veekasutuses olla alati ülimalt kokkuhoidlik, et võimalikult vähe vett kraanist alla jookseks ja kohe jälle autot kutsuma ei peaks. Külalised linnast tihti ei taibanud, miks tuli kraan nõude loputamise ja restile viimise vahel kinni keerata, mulle sai sellest aga refleks. Nüüd tehakse suuri reklaamikampaaniaid, et inimesed hammaste pesemise ajaks kraani kinni keeraksid ja aia kastmiseks tünni vihmavett koguksid. Nõmmekad on nii alati teinud.
Loomulikult kasvatasime oma aias kõiksugu aed- ja puuvilju ning muidugi oli meil kompostihunnik, see praeguse aja moekaim ökoaia-aksessuaar. Inglise meedias on kompostimine muuseas väga kuum teema.
Pesumasin tuli meie Nõmme majja kümme aastat tagasi, seni kasutati pesumaja teenuseid (eriti öko!) või pesti käsitsi. Nõudepesumasinat meil pole ja ma ei kavatse seda ka kunagi hankida. Nagu korralikus Nõmme majas ikka, oli ja on meil kütteks puit ja turbabrikett – isetaastuvad loodusressursid – ning mul ei ole plaani lülituda õli- või gaasiküttele. Mulle meeldib olla sõltumatu. Õli ja gaas saavad niikuinii varsti maailmast otsa ning mulle meeldib mõte, et globaalse katastroofi olukorras ei sõltu ma kellestki, vaid võin istuda oma ahjusoojas majas ja praadida puupliidil pannkooke. Tulevikus paigaldaks veel katusele päikesepatarei ja aeda tuulegeneraatori.
Meie peres ei ole kunagi olnud autot.
Minu lapsepõlves käisid kõik jala ja kasutasid ühistransporti. Kui tööpäeva lõpul saabus Hiiu jaama elektrirong, siis voolas inimjõgi mööda Hiiu-Suurtüki tänavat üles, kuni hajus eramajade vahele. Nüüd on Nõmme tänavad sama hästi kui inimtühjad. Ainus, kes seal kõnnib, olen vist mina. Hiiu rongijaamast on meile umbes 15–17 minuti kõnd ja mulle meeldib seda maad käia iga ilmaga, sest siis saab nautida loodust ja kuulata linnulaulu.
Autost ma erilist puudust ei tunne ja kui tõesti ühistranspordi tuju pole, võib alati takso võtta.
Kõige sagedamini sõidan ma mikrobussi ja rongiga. Bussiga ka, aga see pole nii nauditav. Londonis sõidavad ühistranspordiga kõik, sest auto omamine ja sellega liiklemine on nii raskeks tehtud. Eestis on bussist saanud vähem privilegeeritud ühiskonnakihtide sõiduvahend. Seal sõidavad naised, lapsed, pensionärid, vaesed ja luuserid ja mina oma mehega.
Me oleme mõlemad muuseas suured elektriraudtee fännid. Rongisõit on lust ja rõõm: rong on täpne, puhas ja värviline, ruumi on laialt ning piletimüüjad naeratavad. Rongi saab võtta ka jalgratta. Suvel sõidame tihti pool teed linna jalgrattaga ja pool rongiga. Minu meelest tuleks Tallinnas teha nii nagu Londonis: kehtestada kesklinna autoga sissesõitmise eest soolane tasu. Londonis maksab see lõbu kaheksa naela ehk umbes 190 krooni. Siis tuleksid kõik meiega koos rongi peale!
Lapsena mängisin oma kaaslastega üht veidrat mängu: olime looduskaitsjad. Meie kodu juures on metsatukk, kus igaüks valis endale “kaitsealuse” puu. Tegin ise vineerile rasvakriitidega sildi “looduskaitse ala”. Käisin oma puulapsukest veel aastaid hiljem vaatamas, kuni kuri käsi ta sealt murdis. Siiam aani olen suur puude sõber. Mind ei aja eriti miski endast välja, kui aga näen kedagi puude oksi murdmas või puud maha saagimas, siis saan ma väga kurjaks. Ma ei näe mingit põhjust, miks linnas puid maha võtta. Neil on siin sama suur õigus elada kui meil. Ma usun üldse, et loodus on palju olulisem kui inimesed. Hülged näiteks ei saa elukutset vahetada ja hakata põllumeesteks, kui kala merest otsa saab. Rannaküla elanikud ei pea aga tingimata kala püüdma. Inimene saab alati mujale kolida ja uue ameti õppida. Loomadel pole kusagile kolida, kui me nende kodu ja toidu ära võtame.
Kui ma mõned aastad tagasi Ekspressis töötasin, tulin tihti tööle õhtuti, siis kui teised juba koju olid läinud. Igal pool lae- ja laualambid põlevad, ventilaatorid pöörlevad, arvutid huugavad. Kõndisin siis ringi ja lülitasin tulesid välja. Mitte selleks, et Hans H. Luige raha kokku hoida, vaid sellepärast, et maailma ressursse säästa. Kui igaüks annaks oma väikese osa ja lülitaks lambid ja arvutid välja ega jätaks elektroonikat ooterežiimile, siis hoiaksime kokku tohutu hulga energiat. Ega Londoni kontoriinimesed paremad pole. Bussi teisel korrusel õhtul läbi City sõites avaneb vaade tühjadesse kontoritesse, kus põlevad tuhanded lambid. Peaks vist algatama kampaania “Lights off!”. Möödunud suvel ähvardati Euroopat suurte elektrikatkestustega. Inimesed, lülitage lambid ja arvutid ööseks välja ja elektrit jätkubki kauemaks.
Mina olen taimetoitlane ja seeläbi säästan aastaga terve aakri metsa. Kuidas? Enamik metsa langetatakse selleks, et saada juurde põllumaad loomasööda kasvatamiseks. Lehmad olevat planeedi ühed kõige suuremad kasvuhoonegaaside tootjaid: lehmade taguotsast väljub heitgaas metaan, mis on palju mürgisem kui CO2. Lisaks joovad kariloomad tohutul hulgal väärtuslikku vett. Nii et selleks, et lihatükk teie taldrikule jõuaks, kulub hiigelkogus ressursse, mida võiks hoopis paremini ära kasutada. Olen taimetoitlane olnud 11 aastat ja väga uhke selle üle, et aitan oma väikesel moel planeedi heaolule kaasa.
Ma olen ka kõva taaskasutaja. Londonis on klaasi, paberi ja metalli taaskasutusse saatmine lihtne.
Esmaspäeviti tõstan nädalaga kogunenud kraami korteri ukse taha, kust see minema viiakse.
Eestis ei tule keegi ukse taha. Taaratünn on Nõmme keskuses, meie kodunt kahe kilomeetri kaugusel. Kas ma peaksin võtma takso sinna minekuks? Või võtma ette jalgsimatka suure pudelikotiga seljas? Või lihtsalt viskama kõik prügitünni ja lootma, et hea prügikoll need sealt välja kougib?
Kogusin ateljees plastmassist veepudeleid. Aastaga sai suur prügikott servani täis. “Viska prügikasti, prügikollid korjavad need sealt niikuinii välja ja saavad selle eest raha,” ütles sõbranna. Aga kui koll ei tule meie kasti sobrama? Tahan, et mu hoolega kogutud pudelid jõuaksid õigesse kohta. Sõbranna, hea inimene, viis mu siis autoga pudelitünni juurde. Miks peab Eestis taaskasutus nii raske olema? Miks ei ole neid pagana tünne igal tänaval, iga suurema firma ukse taga??? Miks ei tule keegi koju järele, kas või kord kuus? Miks ma pean lootma, et ehk mingi mütoloogiline prügikoll mu päästab ja pudelid-purgid muu sodi seest välja õngitseb ja minu eest taarapunkti viib?
Mul on tunne, et kogu Eestimaa ootabki muinasjutulist Päästja-Prügikolli.
Ma loodan, et ma eksin.