17.05.2007, 00:00
Südamete murdumise majad
Margit Tõnson ootas Ugalas lavastanud noortelt hulljulgust, aga nägi vaid traditsioonilist eesti teatrit.
“Börs ja börsitar”
Autor ja lavastaja Ott Aardam. Mängivad Karol Kuntsel, Hilje Murel, Laura Peterson (külalisena Vanemuisest), Leila Säälik, Vilma Luik, Maria Soomets, Andres Tabun, Tanel Ingi jt. Kunstnik Jaanus Laagriküll.
Esietendus 11. mail Ugala teatri väikses saalis.
“Nora/Maja”
Henrik Ibseni “Nukumaja” põhjal lavastanud Helen Rekkor. Mängivad Kadri Lepp, Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Triinu Meriste, Aarne Soro. Kunstnikud Marion Undusk ja Sirly Oder.
Esietendus 12. mail Ugala teatri suures saalis.
Aeg Viljandis tiksub umbes samas rütmis kui Türil või Kuressaares või suvel talvepealinnas Otepääl. Rumm koolaga maksab teatrikohvikus 35 krooni, kava 7 krooni (sic!). Legendaarne jäätisekokteil maitseb täpselt nagu aastal 1983. Sellest kõigest mõeldes adun, et olen peast pealinlaseks läinud, ja mõistan samal ajal täie selgusega Liina Olmaru ja Indrek Sammuli soovi siia kuurordisse tervisevetele tulla, Tallinna Linnateatri oravarattast Tammearude riiklikku pereteatrisse põgeneda.
Tuleb veel tunnistada, et läksin Ugalasse noorte lavastajate töid vaatama laetuna ootustest, et ehk ollakse uljamad, rikkumata ja keskmisest julgemad ning tehakse midagi harjumuspärasest erinevat. Aga võta näpust, tegu oli korralike ja konventsionaalsete tükkidega, aga eks mu enda ootused olidki ehitatud valedele eeldustele. Väikese koha värk, teab mis avangardi ei saa endale lubada, muidu hirmutad vaataja ära, kes tuleb traditsioonilist eesti teatrit vaatama.
Ott Aardam on kursavenna Priit Võigemasti (“Terrorism”, “norway.today” ) järel juba teine näitleja Ugalas, kes avastanud endas lavastajakutsumuse. Aga et asi veel keerulisemaks (või siiski lihtsamaks?) teha, kirjutas ta ise ka näitemängu, millega debüteerida.
“Börs ja börsitar” reedab haruldaselt erksat argielulist detailitaju – à la Chalice ja tema laulusõnad. Ei saa kuidagi lahti ka tundest, et kui tegevuse tempo kolm korda rahulikumaks keerata, rulluks meie ees lahti Aki Kaurismäki väikese inimese elust pajatav järjekordne luuserikomöödia. (Seda muljet süvendavad ka muusikalises kujunduses kasutatud Soome tangoviisijupid ja karaoke-teema.)
Üksteise järele on lükitud stseenid eesti elust, värvikirevat galeriid anekdootlikest karakteritest seob kuulutustebörsi töötaja Sille (Hilje Murel). Sille on 30aastane blondiin, kel pole meest ega lapsi ja kes tulutult püüab tutvumiskuulutuste kodeeritud sõnumeid lahti kodeerida ja sel viisil seda õiget leida. Sest kell tiksub...
Jasper (Karol Kuntsel) on oma stipi maha joonud tudeng, kes peab kooli jäämiseks tõestama, et ta kogu seda raha mitte kõrist alla ei ole lasknud. Raha kokku ajamiseks tuleb appi tema armsa vene aktsendiga (“kihutants ja idamaa mistika”) sõbratar Mairis (Laura Peterson), palavikuliselt puterdav, aga humanistlik erialaõppejõud (Tanel Ingi), täielikult humanismi unustanud müügikoolitaja (Tanel Ingi) ja toosama Sille, kel hirmus mälestus viimasest kohtingust patsiga karaokeässaga (Andres Tabun) veel silme ees ning kes seal teisel pool kuulutusteputka klaasseina tajub Jasperis ilma ühegi tagamõtteta heasoovlikkust.
Seebiooperlikuna tunduvast ümberjutustusest hoolimata ei ole asi nii hull, kuigi teine vaatus venib ja venib ning otsade kokku sõlmisele kulub aega rohkem kui asi väärt. Selline kahtlane omadussõna nagu “melodra maatiline” tuleb ka kuskil teises kolmandikus sisse. Sellegipoolest, Ott Aardamilt palun tellida selleks volitatud inimestel filmistsenaariumi. Ausalt.
“Nora/Maja” lavastaja Helen Rekkor (Viljandi Kultuuriakadeemia teise kursuse lavastajatudeng ja sama kooli juba näitlejana lõpetanud) on püüdnud transportida Ibseni “Nukumaja” ja 19. sajandi lõpu seisusekohasuse probleemid (millest Tammsaaregi oma “Tõe ja õiguse” neljanda osa väikekodanlaste konfliktidele inspiratsiooni leidis) 21. sajandisse.
“Beib-perenaised” ja nende emantsipatsioon, eetiliseks jäämine heaolule ja rahale orienteeritud pimestav-tuimestavas ühiskonnas tunduvad olevat need teemad, mis Rekkorile olulised.
Modernseks funktsionalistlikuks avatud köögiga elutoaks kujundatud laval on appi võetud ka magamistoa sein - videoekraan, kuhu ennast kaotanud ja leida püüdva Nora (Kadri Lepp) freudistlikule unenäoteooriale vastavad košmaarid projitseeritakse (sürreaalse lühimängufilmi autoriks noor režissöör Tanel Toom).
Lavastuse krooniline häda on sõnadelaviin, millele lavastaja kohati alla jääb. Ja teine asi on vaataja tähelepanu hajumine suures ruumis, mille koondamisega näitlejad üksi hakkama ei saa, kui väga nad ka ei püüaks. Tark valgusrežii aitaks siin kaasa – valgustades välja kaks kõnelejat, saaks tekitada teadlikult n-ö suure plaani. Praegu on aktsendid nõrgad ning emotsionaalsed murdumised – egotsentriline Helmer (Janek Vadi) kuuleb sõbra surmast; Nora saladus tuleb ilmsiks; proua Linde (Triinu Meriste) ja Krogstadi (Aarne Soro) teineteiseleidmine – alamängitud. Mäng käib ühes registris, monotoonselt.
Kuigi jah, see monotoonsus on teatud piirini põhjendatud – iga väiksemgi rahulolematus mätsitakse rahanutsuga kinni, Nora suu on piltlikult viiesajalisi täis, kuniks ta nende kätte lämbumise hetkel lõpuks mõistma hakkab, et nii see jätkuda ei saa. Ühtäkki on mees, kellele ta kaheksa aastat on end pühendanud, võõras. Lõbus inimene ei pruugi olla õnnelik. Ja iga heategu saab karistatud. Moraaliga lugu niisiis, eneseohverdustest ja eneseleidmistest.
Autor ja lavastaja Ott Aardam. Mängivad Karol Kuntsel, Hilje Murel, Laura Peterson (külalisena Vanemuisest), Leila Säälik, Vilma Luik, Maria Soomets, Andres Tabun, Tanel Ingi jt. Kunstnik Jaanus Laagriküll.
Esietendus 11. mail Ugala teatri väikses saalis.
“Nora/Maja”
Henrik Ibseni “Nukumaja” põhjal lavastanud Helen Rekkor. Mängivad Kadri Lepp, Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Triinu Meriste, Aarne Soro. Kunstnikud Marion Undusk ja Sirly Oder.
Esietendus 12. mail Ugala teatri suures saalis.
Aeg Viljandis tiksub umbes samas rütmis kui Türil või Kuressaares või suvel talvepealinnas Otepääl. Rumm koolaga maksab teatrikohvikus 35 krooni, kava 7 krooni (sic!). Legendaarne jäätisekokteil maitseb täpselt nagu aastal 1983. Sellest kõigest mõeldes adun, et olen peast pealinlaseks läinud, ja mõistan samal ajal täie selgusega Liina Olmaru ja Indrek Sammuli soovi siia kuurordisse tervisevetele tulla, Tallinna Linnateatri oravarattast Tammearude riiklikku pereteatrisse põgeneda.
Tuleb veel tunnistada, et läksin Ugalasse noorte lavastajate töid vaatama laetuna ootustest, et ehk ollakse uljamad, rikkumata ja keskmisest julgemad ning tehakse midagi harjumuspärasest erinevat. Aga võta näpust, tegu oli korralike ja konventsionaalsete tükkidega, aga eks mu enda ootused olidki ehitatud valedele eeldustele. Väikese koha värk, teab mis avangardi ei saa endale lubada, muidu hirmutad vaataja ära, kes tuleb traditsioonilist eesti teatrit vaatama.
Ott Aardam on kursavenna Priit Võigemasti (“Terrorism”, “norway.today” ) järel juba teine näitleja Ugalas, kes avastanud endas lavastajakutsumuse. Aga et asi veel keerulisemaks (või siiski lihtsamaks?) teha, kirjutas ta ise ka näitemängu, millega debüteerida.
“Börs ja börsitar” reedab haruldaselt erksat argielulist detailitaju – à la Chalice ja tema laulusõnad. Ei saa kuidagi lahti ka tundest, et kui tegevuse tempo kolm korda rahulikumaks keerata, rulluks meie ees lahti Aki Kaurismäki väikese inimese elust pajatav järjekordne luuserikomöödia. (Seda muljet süvendavad ka muusikalises kujunduses kasutatud Soome tangoviisijupid ja karaoke-teema.)
Üksteise järele on lükitud stseenid eesti elust, värvikirevat galeriid anekdootlikest karakteritest seob kuulutustebörsi töötaja Sille (Hilje Murel). Sille on 30aastane blondiin, kel pole meest ega lapsi ja kes tulutult püüab tutvumiskuulutuste kodeeritud sõnumeid lahti kodeerida ja sel viisil seda õiget leida. Sest kell tiksub...
Jasper (Karol Kuntsel) on oma stipi maha joonud tudeng, kes peab kooli jäämiseks tõestama, et ta kogu seda raha mitte kõrist alla ei ole lasknud. Raha kokku ajamiseks tuleb appi tema armsa vene aktsendiga (“kihutants ja idamaa mistika”) sõbratar Mairis (Laura Peterson), palavikuliselt puterdav, aga humanistlik erialaõppejõud (Tanel Ingi), täielikult humanismi unustanud müügikoolitaja (Tanel Ingi) ja toosama Sille, kel hirmus mälestus viimasest kohtingust patsiga karaokeässaga (Andres Tabun) veel silme ees ning kes seal teisel pool kuulutusteputka klaasseina tajub Jasperis ilma ühegi tagamõtteta heasoovlikkust.
Seebiooperlikuna tunduvast ümberjutustusest hoolimata ei ole asi nii hull, kuigi teine vaatus venib ja venib ning otsade kokku sõlmisele kulub aega rohkem kui asi väärt. Selline kahtlane omadussõna nagu “melodra maatiline” tuleb ka kuskil teises kolmandikus sisse. Sellegipoolest, Ott Aardamilt palun tellida selleks volitatud inimestel filmistsenaariumi. Ausalt.
“Nora/Maja” lavastaja Helen Rekkor (Viljandi Kultuuriakadeemia teise kursuse lavastajatudeng ja sama kooli juba näitlejana lõpetanud) on püüdnud transportida Ibseni “Nukumaja” ja 19. sajandi lõpu seisusekohasuse probleemid (millest Tammsaaregi oma “Tõe ja õiguse” neljanda osa väikekodanlaste konfliktidele inspiratsiooni leidis) 21. sajandisse.
“Beib-perenaised” ja nende emantsipatsioon, eetiliseks jäämine heaolule ja rahale orienteeritud pimestav-tuimestavas ühiskonnas tunduvad olevat need teemad, mis Rekkorile olulised.
Modernseks funktsionalistlikuks avatud köögiga elutoaks kujundatud laval on appi võetud ka magamistoa sein - videoekraan, kuhu ennast kaotanud ja leida püüdva Nora (Kadri Lepp) freudistlikule unenäoteooriale vastavad košmaarid projitseeritakse (sürreaalse lühimängufilmi autoriks noor režissöör Tanel Toom).
Lavastuse krooniline häda on sõnadelaviin, millele lavastaja kohati alla jääb. Ja teine asi on vaataja tähelepanu hajumine suures ruumis, mille koondamisega näitlejad üksi hakkama ei saa, kui väga nad ka ei püüaks. Tark valgusrežii aitaks siin kaasa – valgustades välja kaks kõnelejat, saaks tekitada teadlikult n-ö suure plaani. Praegu on aktsendid nõrgad ning emotsionaalsed murdumised – egotsentriline Helmer (Janek Vadi) kuuleb sõbra surmast; Nora saladus tuleb ilmsiks; proua Linde (Triinu Meriste) ja Krogstadi (Aarne Soro) teineteiseleidmine – alamängitud. Mäng käib ühes registris, monotoonselt.
Kuigi jah, see monotoonsus on teatud piirini põhjendatud – iga väiksemgi rahulolematus mätsitakse rahanutsuga kinni, Nora suu on piltlikult viiesajalisi täis, kuniks ta nende kätte lämbumise hetkel lõpuks mõistma hakkab, et nii see jätkuda ei saa. Ühtäkki on mees, kellele ta kaheksa aastat on end pühendanud, võõras. Lõbus inimene ei pruugi olla õnnelik. Ja iga heategu saab karistatud. Moraaliga lugu niisiis, eneseohverdustest ja eneseleidmistest.